Rimo Hunt: hiline küpseja ma kindlasti ei ole

Rimo Hunt lendas eile Poola, et näidata seal oskuseid kohalikule kõrgliigaklubile. Foto: Liis Treimann

Vaid kaks hooaega Eesti meistriliigas pallinud Rimo Hunt otsib oma esimest välisklubi.

Veel mõni aasta tagasi ei teadnud laiem Eesti jalgpalliavalikkus midagi ründajast nimega Rimo Hunt, praeguseks on 28-aastasel väravakütil aga seljataga teine hooaeg meistriliigas, mis tõi talle ühtlasi aasta parima mängija tiitli.

FC Levadia ridades Eesti meistri tiitlit tähistanud Hunt lõi lõppenud hooajal siinse jalgpalliajaloo esimese kübaratriki eurosarjas ja tegi debüüdi ka rahvuskoondises. Eile lendas ründaja oma esimesele testimisele välisklubisse. Seega liigub kõik ainult ülesmäge, samas paar aastat tagasi mängis mees jalgpalli vaid harrastus­sportlase tasemel.

Rimo Hunt, sinu viimaste aastate tegemistega on jalgpallisõbrad hästi kursis, aga kuidas juhtus nii, et sa jõudsid profimeeskonda alles 26-aastaselt, ja kui palju sa üldse varem jalgpalliga tegelesid?

Kolmandas klassis hakkasin trennis käima ja tuli päris hästi välja. Siis tulin Tallinna gümnaasiumisse ja 10. ja 11. klassis ei teinud ma midagi. 12. klassi läksin tagasi Haapsallu ja seal mängisin jälle ühe aasta. Edasi tuli ülikool ja taas jäi kaks aastat vahele.

Ülikooli minnes oli kõik uus ja huvitav ning jalgpall jäi tagaplaanile. Tegelikult oleks võinud ju mõni treener mind kuhugi edasi suunata, ise ei osanud kuskilt pihta hakata. Praegu on see aeg läinud ja teha pole enam midagi.

Edasi tuli sõjavägi, kus hakkasin taas jooksmas käima. Mingi armeetegelane kutsus mind Kaitseliit Kalevi meeskonda ja edasi tuli M.C. Tallinn. Ega ma trenni ikka ei teinud, käisin lihtsalt ülikooli kõrvalt jalgpalli mängimas.

Eks ma olin alati mõelnud, et võiks ju mängida, kuid tingimused ei olnud sellised, et oleksin kuskil paikseks jäänud. Liikusin Tartu, Haapsalu ja Tallinna vahet. Mingi hetk lõpetasin ülikooli ära ja kolisin Tallinna. Kui olin juba 25, siis soovitas M.C. Tallinna mänedžer (Toomas Wilson) teha mul Tallinna Kalevis proovi. Läks hästi ja järgmine aasta sain Levadiasse.

Levadiaga liitudes oli tasemevahe varasemaga võrreldes kindlasti suur, kui raske oli jõuda samale tasemele meestega, kes olid aastaid profina trenni teinud?

Eks see üleminek minu jaoks kestab veel, kuid nüüdseks on suur töö ära tehtud. Alguses oli vahet märgata ka lihtsates asjades – see, mis oli teiste jaoks elementaarne, oli minul kõik ära unustatud. Pidin hakkama põhitõdesid meelde tuletama.

Ma ei ole loobuja tüüp, mängida mulle meeldib ja kui kohe välja ei tule, siis tuleb lihtsalt uuesti proovida. Kõik tuleb omal ajal. Alguses oli just füüsilise poole pealt raske. Kui see sai järele aidatud, sain hakata keskenduma ka platsil toimuvale.

Lõppenud hooaja teine pool oli juba päris hea, asjad liiguvad õiges suunas. Kõik need nüansid on kunagi ju olemas olnud ning lihtsalt tuleb kõik uuesti meelde tuletada. Vahepealsetel aastatel käisin ma vaid ju mängudel – seda ei saa nimetada jalgpalliks, see oli harrastamine. Selles mõttes hiline küpseja ma kindlasti ei ole.

Mainisid, et asjad liiguvad paremuse poole, mille pealt annab sul veel paremaks minna?

Palju asju on vaja parandada. Mänguline tehnika vajab kindlasti arendamist, selle kallal tuleb individuaalselt rohkem tööd teha. Eesti liigas pole füüsilise poole pealt probleeme, kuid mujale minnes tuleb ka selles vallas juurde panna.

Alati võiks paremini. Lõin liigas küll 22 väravat, kuid ma ei ütleks, et see oli minu jaoks suur üllatus. Samas jäi ju palju löömata. Kui suudaksin realiseerimisprotsenti tõsta, oleks väga hea. Loomulikult ei osanud ma aga hooaja eel arvata, et mind valitakse liiga parimaks mängijaks ja fännide lemmikuks.

Levadia mängude ajal on tribüünidelt tihti kuulda sinu suunas tulevaid õpetussõnu. Kas on tegemist mõne tuttavaga, kes sinu tegemistele häälekalt kaasa elab?

Tegemist on M.C. Tallinna mänedžeriga. Ta on enam-vähem igal kohtumisel kohal. Ta on perekonnatuttav ja teame teineteist juba pikka aega. Tema tõigi mind põhimõtteliselt jalgpalli juurde tagasi ja suunas seejärel Tallinna Kalevisse.

Kui heaks hindad koondise ründajate valikut ja mida peaksid ise tegema, et püsida ka edaspidi koondise vaateväljas?

Realiseerimist peab kõvasti parandama, samas arvan, et ka tulevikus võib koondisekutse tulla. Samas saab koondis uue peatreeneri, ei tea, kuidas tema mõtleb. Praegu on muidu koondises tugevad ründajad olemas – (Sergei) Zenjov ja (Henri) Anier on noored ja väga heal tasemel. Loodetavasti suudan järgmisel aastal ka ise rohkem konkurentsi pakkuda.

Nüüd ootab sind 28-aastasena ees elu esimene testimine välisklubi juures. Kas närv on sees ka?

Lähen kohale ja vaatan, mis saab. Võtan asja väga rahulikult. Kui oleksin noorem ja samas olukorras, siis ma arvan, et võiksin hellitada palju suuremaid lootusi. Siis oleks ka huvi minu vastu kindlasti oluliselt suurem.

Ausalt öeldes ega ma täpselt teagi, millise tiimi juurde ma lähen. Tean, et tegemist on Poola kõrgliiga klubiga, ja see ei olnud Legia. Homme (täna) on mul seal trenn, ülehomme (homme) mäng ja kolmapäeval tulen tagasi.