Iseenesest oleks patt süüdistada maksuametit selles, et tehakse oma tööd ja nõutakse spordiklubide stipendiumidelt maksude maksmist. Kogu probleem peitub tõsiasjas, et valitsuse määrus, mis lubab stipendiumeilt maksuvabastust, on ebamäärane ja mitmeti tõlgendatav.
Maksu ja tolliamet (MTA) selgitas kirjas sporti haldavale kultuuriministeeriumile oma nägemust järgmiselt: «Analüüsides tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kuuluvate isikute andmeid, on tekkinud kahtlus, et maksuvabade stipendiumide nime all makstakse tegelikult tasu töö eest ning stipendiumilepingu asemel on faktiliselt tegemist töölepinguga.
Analüüsi põhjal on selgunud, et spordiklubid ja alaliidud teevad erinevat liiki stipendiumide väljamakseid – sealhulgas profisportlastele klubides mängimise eest, sportlastele spordis osalemise eest, lisaks Eesti koondise liikmetele, treeneritele, kohtunikele, massööridele ja muule teenindavale personalile.»
Järgneb pikem selgitus, miks maksuamet näeb, et stipendium on tegelikult töötasu, võttes aluseks kolmes spordiklubis läbi viidud kontrolli. Lõppotsus: «Maksumenetluse raames treenerite lepinguid ning treenerite tegelikku sooritust hinnates oleme seisukohal, et treenerite tegevus klubides vastab töölepinguseaduse § 1 järgi töölepingu tunnustele või võlaõigusseaduses sätestatud käsunduslepingu tunnustele. Mõlemal juhul tuleb väljamakselt kinni pidada tulumaks, maksta sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakset ja kogumispensionimakset.»
Vandeadvokaat Aivar Pilv, kes kaitseb Martin Reimi ja tema jalgpallikooli kohtuasjas MTA vastu, esitas Postimehele oma selgituse.
«Seaduses on jäetud määratlemata nii stipendiumi kui ka sporditegevuse mõiste, mis vaieldamatult on tulumaksuseaduse nõuetekohase täitmise eelduseks. Seega on seadust võimalik täita üksnes tõlgendamise teel lootuses, et maksuhaldur tõlgendab seadust samamoodi nagu spordiklubid.
Maksumenetluste raames on maksuhalduri hinnangul stipendium isikule korrapäraselt antav rahaline toetus eesmärgiga edendada tema hariduslikku, kunstilist või sportlikku tegevust. MTA ning spordiklubide arusaamad treeneri kutsest ning sporditegevuses osalemist paraku erinevad.
Treenerina tegutsemine eeldab kutsehariduse raames vastava kutsetaseme omandamist ning järjepidevat oskuste täiendamist juba omandatud kutsetaseme säilitamiseks. Teisiti öeldes on tegutsemine treenerina (see tähendab treeningute läbiviimine) kutsehariduse taseme säilitamise üheks eelduseks. Seega on võimalik asuda seisukohale, et treeningute läbiviimine on vaieldamatult osa kutsetaseme säilitamisest. Mis omakorda tähendab, et treeneritele makstud stipendiumeid on võimalik käsitleda hariduslikul eesmärgil tasutud stipendiumidena.
Täiendavalt esineb tulumaksuseaduse § 19 lg 3 p 5 alusel võimalus maksta stipendiumeid tulumaksuvabalt ka siis, kui stipendiumi eesmärgiks on sporditegevuse edendamine. Siinkohal aga käsitleb maksuhaldur treenereid sportlasi juhendava personalina, kes ise sporditegevuses ei osale.
Kuivõrd tulumaksuseaduses ega teistes õigusaktides ei ole määratletud stipendiumi ega sporditegevuse mõistet, siis on spordiklubid tulumaksuseaduse tõlgendamisel lähtunud Eesti Vabariigis aastakümnete jooksul väljakujunenud praktikast. Kuigi seadusandja on kavandanud seaduse muudatused, kus stipendiumide maksmise regulatsiooni täpsustatakse, siis ei muuda see olematuks tõsiasja, et kontrolliperioodil ei olnud kohustuse tekkimise eeldused õigusnormis selgelt avatud.»
Maksuameti maksude osakonna juhataja Evelyn Liivamägi: «Stipendiumi definitsiooni praegu seadustes pole, kuid see ei tähenda, et töölepingul ja stipendiumil ei saaks vahet teha. Töölepingu ja erinevate töö tellimiseks kasutatavate võlaõiguslike lepingute definitsioonid ning olulised tingimused on seadustes sätestatud, mistõttu tuleb lepingu sisu üle otsustamisel nendest lähtuda. Stipendiumi mõiste sisustamisel lähtutakse selle üldkäibivast tähendusest ning lepingu sisu hindamisel on aluseks ka riigikohtu selgitused, kuidas eristada stipendiumi töölepingust.»
Pilve lõppsõna: «Kokkuvõtvalt olukorrast: riigi tasandil teadaolevat ja kõiki spordiklubisid puudutavat probleemi on hakatud lahendama valest otsast ja vales järjekorras. Kolme klubi näite varal püütakse karistuslikul põhimõttel kujundada ümber kogu süsteemi ja selle rahastamist.
Küsimus on riigi tasandil spordiklubide rahastamise põhimõtete ümberkujundamisest tulevikus. Kui varasemalt on riigipoolse rahastamise suutlikkus (piiratus) tinginud spordiklubide poolt üldteadaoleva stipendiumide maksmise süsteemi rakendamise, siis tuleks esmalt avalikult välja öelda, et seda süsteemi peab muutma, ning andma ümberkorraldusteks etteulatuvalt mõistliku aja, mitte rakendama tagasiulatuvalt ja valikuliselt karistusliku iseloomuga meetmeid.
Seejuures peaks tagama klubide rahastamise ulatuses, mis välistaks läbi täiendava maksukoormuse nende tegevuse lõpetamise ja tagaks jätkusuutlikkuse. Senini maksude optimeerimiseks laialdaselt praktiseeritud stipendiumide maksmine pole olnud otseselt keelatud ning tegemist on ebapiisava ja ebaselge regulatsiooniga õigusaktide tasandil. Kas tegemist saab olla töötasu või stipendiumiga, peaks olema kõigile mõistetavalt reguleeritud seadusandja tasandil.»