Seil stipendiumite saagast: hirm on suur ja seda tuleb vähendada

Tõnu Seil. Foto: Toomas Huik

Kultuuriministeeriumi asekantsleri Tõnu Seili sõnul on riigi prioriteet noortetreenerite tasustamine, mitte profiklubi leegionäri palk.
 

Eesti spordis valitseb suur hirm – pärast mõne spordiklubi kallal korraldatud maksuameti rappimist ei tea klubid, kas ja kuidas õnnestub neil uues olukorras ellu jääda.

See puudutab noortetööga tegelevaid klubisid, kus peatselt vastu võetava uue tulumaksuseaduse järgi on kadumas võimalus säästa stipendiumide maksmisega palgaraha, aga ka tippsporti ning eelkõige pallimänguklubisid. Kuna reaalset palgaraha jääb vähemaks, pelgavad klubid, et tasemelt tähendab see astumist kümme aastat tagasi.

Kultuuriministeeriumi spordiasjade asekantsler Tõnu Seil, kas Eesti spordis on tõesti kõik läbi?

No ei saa olla kõik läbi! Maksuamet lihtsalt tegi oma sammu – nad andsid meile (kultuuriministeerium – toim) teada, et kavatsevad mõnda klubi kontrollida, ja teatasid ka tulemustest. Uute lahenduste leidmiseks oleme maksuametiga kohtunud kümmekond korda, aga riigis ei saa juhtuda asjad kolme kuuga, nagu nemad seda soovivad.

Praegu on ettevalmistamisel uus tulumaksuseadus, milles on selgelt toodud välja ka stipendiumi definitsioon – stipendium on teadmiste või oskuste omandamiseks, võimete arendamiseks ning loomingulise või teadusliku tegevuse soodustamiseks makstav tulevikku suunatud toetus.

Sellest hakkabki edaspidi kõik lähtuma. Lisaks on spordiklubide jaoks oluline kuulumine tulumaksusoodustuse nimekirja, kuna see annab võimaluse kasutada teatud hüvesid.

Sellesse nimekirja kuulumine oli eluliselt ülioluline ka siiani.

Tõsi, kuid asjad muudeti senisest konkreetsemaks. Tulumaksusoodustuse nimekirja kuulumine on kasulik klubidele endale ja ka tema sponsoritele. Mulle meeldib Tartu Rocki korvpallimeeskonna mänedžeri jutt, et tuleb tekitada võimalus klubidele tulumaksuvabalt raha annetada. Ka mina leian, et alati ei peagi riik kusagilt raha juurde leidma, vaid piisab ka sellest, et muuta seadusi, mis annavad võimalusi klubil oma eelarve üle vaadata. Sellisel juhul peaks rohkem raha kätte jääma.

Sa mainisid spordiringkondades valitsevat hirmu … jah, hirm on suur ja seda tuleb vähendada. Riigi poolt raha juurde andmata siiski hakkama ei saa. Koalitsioonileppes on kirjas eesmärk lahendada 5. kuni 7. taseme treenerite töötasu probleem. Nüüd panime kaks asja kokku ning need, kes ei tohi stippi maksta, on meie mure. Teame selle taseme noortetreenerite arvu – umbes 1200 inimest – ning keskvõim võiks tagada neile pool palka.

Treenerid on ise öelnud, et tunnevad end hästi siis, kui nende palk on võrdne õpetajate ja kultuuritöötajate tasuga, see tähendab keskmiselt 700 eurot kuus. Kui valitsuse otsus on positiivne, siis liiguks raha läbi kultuuriministeeriumi alaliitudele, kel omakorda lasub kohustus maksta raha edasi klubidele ja klubi peab selle maksma treeneritele. Riik annab lisaraha, kuid klubid peavad ülejäänuga ise hakkama saama.

Kui suur osa treeneri palgast peaks riigilt tulema?

Meil pole veel otsust, on vaid ettepanek. Teame suurust umbkaudu, sest palju sõltub treenerite töökoormusest ja sellest, kas võtame juurde ka näiteks vanas mõistes teise taseme treenerid. Mina seda ei poolda.

Samas on vanemad treenerid esitanud küsimuse, et kui madalama taseme treenereid ei aidata, siis kuidas üldse noori sellele tööle meelitada – mis on nende motivatsioon?

Nende motivatsioon peaks olema jõuda kõrgema kategooriani. Meie tuleme ainult appi, meie ei saa lahendada kogu probleemi ja anda täis palgaraha. Hakkame kusagilt pihta, aga treenerid pole riigi palgal, vaid me peame leidma raha klubidele ehk mittetulundusühingutele. Kas me peaksime maksma ka nende kõikide maksud? Seda ei juhtu – ka klubil peavad endal olema mingid kohustused. Nende eelarve koosneb ju pearahast, kohaliku omavalitsuse toetustest, riigi antavast rahast.

Kogu jutt käib sellest, et peame ühe või teise asja jaoks raha leidma. Kas vajalik summa on reaalselt olemas või mitte?

Ma arvan, et on, aga katteallikate leidmine on ikkagi rahandusministeeriumi teema. 

Oletame, et uus tulumaksuseadus hakkab kehtima 1. aprillist ning alates sellest hetkest ei tohi enam senise süsteemi järgi stipendiume maksta. Kas kompensatsioonimehhanism hakkab tööle samast hetkest?

Jään selle vastuse võlgu, kuna ma ei tea, mida rahandusministeerium ütleb. Võib-olla on katteallikas kohe olemas, aga võib-olla rakendub see alles 2015. aastast. Vahepealsel ajal tuleb täita kehtivat seadust.

Vahepealsel ajal võib osa klubisid lihtsalt uksed kinni panna.

Nii ei lähe – spordimehed ei pane ainult selle pärast uksi kinni! Olles ise spordimees, usun, et nii ei lähe. Mõtleme nüüd: kui kõik osapooled, kes annavad klubile raha – kohalik omavalitsus, lapsevanemad –, tõstavad oma panust, siis polegi see pilt nii hull.

Väiksemates kohtades on palgad kasinad ja omavalitsusel napib raha ning neil pole võimalik midagi juurde panna.

Mingil määral on see paratamatus, me ei saa ju anda kõike raha riigi poolt. Ilmselt ei juhtu enne sügist nagunii midagi, seaduste menetlemine ei käi lihtsalt nii kiiresti ja seni peavad kõik tegutsema praeguste seaduste järgi. Tegelikult räägimegi peamiselt 2015. aastast, aga küsimus on selles, mis saab 2016. aastal ja sealt edasi.

Kas selline süsteem on üldse jätkusuutlik?

Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli on palju rääkinud riigiettevõtete poolsest spordi rahastamisest – lõpuks tulebki meil leida lahendus, milline saab olema nende panus sporti ja kultuuri. Võtame näitena kasvõi Soome ja sealse riikliku loto või Sloveenia, kus riigiettevõtete toetus spordile on väga suur ja tänu sellele sport nii kõrgel tasemel.

Juhan Parts rääkiski vahepeal ideest, et riigiettevõtted maksavad oma dividendid riigieelarvesse ja sealt suunatakse need sporti. Paraku osutus see tühjaks jutuks, sport jäi riigiettevõtete toetuseta, kuid täiendavaid toetusi 2014. aasta eelarves pole.

Ka see idee puudutas 2015. aastat.

Jälle jääb vahele aastane auk. Raha lõigatakse ära, aga kompensatsioonimehhanism puudub. Kas kultuuriministeeriumi võimuses on asju kiirendada?

Me saame protsesse kiirendada, kuid eelarveaasta mõttes võtab kõik ikkagi aega ühe aasta. Praegu ei saa teha muud, kui olemasolevaid toetusi üle vaadata. EOK suunab ju ka sporti raha. Tegelikult muudaks ma probleemi lahenduste otsimise ringi veelgi laiemaks – tegemist on selgelt ühiskondliku probleemiga. Tahaks, et treeneritel oleks ka selgelt tugev eestkõneleja või jõud, kes tuleks ministeeriumi ja EOK kõrval arutelusse.

Üks asi on noortesport, aga tavalist spordihuvilist huvitab kindlasti ka see, mis saab võistkonnaaladest. Kas tipptasemel pallimänguklubisid on võimalik kuidagi aidata? Praegu on kostnud ähvardusi, et mõned neist võivad uksed sulgeda.

Milleks need ähvardused? See on sama, kui mõni ürituse korraldaja ütleb, et kui meie ei anna mingist fondist toetust, siis me seda üritust ei tee. Olgem ausad: riigile on tähtsad õpetajate ja päästetöötajate palgad ning sotsiaalteenused – nende kõrval pole tippklubide võõrleegionäride palgaküsimus prioriteet.

Tippsport on väga kallis ja täiesti eri asi ning ma ei tea, kuidas võistkonnaaladega seotud rahastamise probleemid lahendatakse. Korvpallikoondis läheb 2015. aastal EMile ja praegu otsime neile ettevalmistuseks raha. See pole süsteemi osa, korvpall saab EMile kord kümne aasta jooksul. Noortekoondistega on teine asi, nende jaoks on toetusprojekt olemas.

Kui enam ei saa maksta stipendiume ja mujalt raha juurde ei tule, tähendab see klubile võimaluste kahanemist. Kas oleme selleks valmis, et astume pallimängusarjades tasemes 10–15 aastat tagasi? Kas üldsus on sellega rahul?

Me ei saa ju käituda ainult selle järgi, kas üldsus on rahul. Eestis kehtivad kindlad maksuseadused ja neid tuleb järgida. Ma ei oska öelda, mis saab. Kas me peaks neile appi minema… Seda raha meil praegu nagunii pole. Ja me ei teagi, mis summadest käib jutt – milline on näiteks Kalev/Cramo võõrleegionäri keskmine palk? Mina seda ei tea.

Spordiklubisid aitaks raha leidmisel seadusemuudatus, et ettevõtted ei peaks sponsorsummade pealt tasuma tulumaksu.

Spordiklubidele ja alaliitudele tehtavate annetuste tulumaksust vabastamine ongi tulumaksuseaduse paketi üks osa. Kui sponsor tuleb näiteks Tartu Rocki juhtide juurde ja pakub neile annetust, siis sellelt ei pea maksma tulumaksu. See aitaks klubi ja liidu rahakotti kasvatada.

Veel on päevakorral kohtunike tasustamise teema – päevaraha, toiduraha ja muude kulutuste katmise võiks jätta maksuvabaks. See oleks maksuerisus, mida eriti ei soosita, aga loodan, et rahandusministeerium on meiega ühel nõul, et see on spordivaldkonna jaoks oluline teema.