Eesti murdmaasuusatamise järelkasv on pehmelt öeldes nadi. Juunioride ja U23 MMil ja Põhjamaade noorte meistrivõistlustel ei sündinud ainsatki vaimustavat tulemust. Ei ainsatki sähvatust. Kogu seltskonna parim oli Seila Seek 8. kohaga Põhjamaade noorte sprindis. Pikematel distantsidel kaotati võitjatele minuteid. Jutt, muide, käib nendest, kes peaksid esindama Eestit järgmisel-ülejärgmisel olümpial.
Esmalt U23 MMist, kus kõik maailma staarid kaasa ei löönud, ent meie jaoks see palju ei muutnud. Kohti ei tasu vaadata, pigem aega. Suusavahetusega sõidus kaotas Kati Tammjärv võitjale 5.34,8, meestest samal alal meie parim, Alvar Johannes Alev +7.40,0. Lühikestel klassikadistantsidel kogunes kaotust vastavalt 4.15,1 ja 4.16,4. No ei ole rahvusvaheline tase.
Naisjuuniore MMile ei saadetud, noormeeste liider Andreas Veerpalu oli 10 + 10 km suusavahetusega sõidus võitjast aeglasem 2.29,1, 10 km klassikasõidus 1.45,0.
Põhjamaade noored ja meie parimad: 5 km klassikasõidus kaotas Anette Veerpalu 1.48,5, poole pikemal võistlusmaal Martin Luts 2.47,1.
Eesti Suusaliidu peasekretär, endine suusaäss Jaak Mae ohkas: «See on tegelikkus ja tulevik pole roosiline. Oleme ka ise siin statistikat vaadanud: need, kes tulevikus tahavad MK-sarjas punkte koguda, peaksid Põhjamaade noorte meistrivõistlustel vähemalt esikümnesse mahtuma.»
Mae jutt on õige. Valdav osa praegusest koondisest – Anti Saarepuu, Aivar Rehemaa, Timo Simonlatser, Algo Kärp, Triin Ojaste, Karel Tammjärv – on noorte, juunioride või U23 klassis pääsenud tiitlivõistlustel tosina sekka.
Juunioride MMil võinuks laskesuusataja Johan Talihärm, kes kodus meie murdmaamehi minutiga loputas, kümne piirile sõita. «Kahju jah, et ta teise ala valis. Ta on üks Eesti andekamaid noori,» kahetses Mae.
Mae ei usu, et viga peitub treeningtöös. «Meil on suusaklubisid sedavõrd palju, et kõik treenerid ei saa eksida. Pigem pole leitud fanaatilisi noori, kes oleks valmis spordile pühenduma. Valitakse haridus, mitte sportlase elukutse, aga muu kõrvalt trenni tehes tänapäeval kaugele ei jõua.»
Naiste suusatamine kiratseb endiselt ning Mae ei mõista, miks. «15–16-aastaselt tuuseldatakse endast märksa vanemaid – nii tegid Anette Veerpalu, Regina Oja, Kelly Vainlo –, aga juunioride klassi jõudes vajutakse ära, kaotatakse omakorda noortele.»
Iga hooaja lõpus korraldab suusarahvas ümarlaua, kuid lahendust olukorrale ei leita, kurtis Mae. «Pole tulemusi, pole tegijaid. Ilmselt peab hakkama kärpeid tegema – kui vastavat taset ei näita, lendad koondisest ja pead ise hakkama saama. Ka Aivar Rehemaa kaotas vahepeal koondisekoha, aga murdis end tagasi.»
Mae arvates pole järelkasvu kodustel tippudel põhjust tingimuste pärast nuriseda, need olla rahuldavad, isegi head – saab käia laagrites, võistlustel... «Probleem on pigem selles, et võistlusi välditakse. Öeldakse, et võistlemine lööb treeningplaanid sassi. No mis jutt see on! Meie panime omal ajal talvel jala 30–40 korda joonele. Võistlus on parim treening.»
Nõnda kehvas seisus pole Eesti suusatamise järelkasv iial olnud. Ikka on leidunud üks-kaks lootustandvat, kes suudavad maailma tipuga kasvõi mingil määral sammu pidada. See pole nurin, vaid mure. Kus peitub lahendus?