Rootsis näidatud dokumentaal heidab Eesti dopingukahtlusega suusatajate kohale uusi varje

Mariel Gregor
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Mae
Jaak Mae Foto: Priit Simson

Rootsi televisioonis kolmapäeval näidatav teledokumentaal kuhjab uusi süsi ka Eesti dopingukahtlusega murdmaasuusatajate kohale. Mõnes mõttes peaksid eestlased olema siiski õnnelikud, sest aasta kestnud ja mitme maa spetsialiste hõlmanud ajakirjanduslik uurimus viitab, et praktiliselt kõigi riikide sportlased kasutasid 2000ndate algul keelatud võtteid. «Pealtnägija» sai esimesena Eestis õiguse näidata lõike oodatud ja kardetud saatest ning võimaluse küsida asjaosaliste selgitusi.

 

Rootsi riigitelevisiooni SVT Soome ja Baltikumi korrespondent Hasse Svens töötab alaliselt Helsingis. Noorena tõsiselt jooksu ja suusatamisega tegelenud ajakirjaniku huvi kestvusalade tumedama külje vastu tekkis 2001. aasta Lahti tali-MMi ajal puhkenud dopinguskandaali järel, vahendas ERR Uudised ETV «Pealtnägijat».

Täna õhtul läheb eetrisse 59-aastase ajakirjaniku ja tema kolleegi Magnus Svenungssoni järjekorras juba teine, ligi tunniajane dopingudokumentaal, mis on eri riikide suusaringkondades juba ette tekitanud kõva sabina ja kohtuähvardused. On ka põhjust, sest saate sõnum on karm.

Kõik algas tollest samast 2001. aasta skandaalsest Lahti MM-ist, kui paljastus süsteemne dopingukasutamine Soome koondises. Aga dopinguküttidele ja teadlastele oli see enamat kui ühe riigi skandaal. Märgati, et peale otseste põrujate olid ligi poolte medalistide verepildid kahtlased või lausa ekstreemsed. Rahvusvaheline Suusaliit (FIS) otsustas ilma suurema kärata algatada programmi, kus kaardistati süsteemselt tippsuusatajate verepilti. Vastutajaks määrati Rootsi professor Bengt Saltin.

Saltin ise on täna pensionil, aga just tema loodud programmi tagajärjel kogutud andmebaas on dopingudokumentaali nurgakivi. Ajakirjanik Svensil õnnestus kätte saada ajavahemikul 2001 – 2006 võetud tippsuusatajate vereproovide tulemused, mida on varem näinud väga vähesed.

Allikakaitsele viidates ei paljasta Svens, kust salaandmebaas lekkis, kuid massiivne materjal on unikaalne just selle poolest, et võimaldab jälgida tippatleetide verepilti pika aja vältel. «Me näeme sama suusataja verenäitusid pika perioodi jooksul, 2000-2006. Kui ta on olnud tegev kõik need aastad, siis tema kohta on 15-20 verenäitu. Mis meid huvitab, on erinevus. Kui suusataja näit on näiteks harjutusperioodil väga madal ja siis, kui on olulised võistlused, on verenäidud kõrged, see erinevus huvitab meid,» selgitas ta.

Ta lisas, et nimestel on kõrged ja madalad verenäidud. Kõrged on vähestel, aga eksperdid võtsid seda arvesse, sest see paistab selgelt välja. Huvi pakkusid just need sportlased, kelle näidud mis kõikusid palju.

Dopingu kasutamine laialdaselt levinud

Rootslased reisisid üle ilma, et kaasata eksperdid eri riikidest – peale Rootsi, Saksamaalt, Itaaliast ja USAst – kes andmeid analüüsisid. «Nende andmete ilu seisneb selles, et võib näha ühe inimese hemoglobiini aja jooksul. Ükskõik milline su loomulik näitaja ka ei oleks, püsib see alati enam-vähem samal tasemel. Sul ei ole täna 16 ja eile oli 14. See ei käi nii,» märkis Salt Lake City olümpia antidopingu juht Don Catlin.

Svens rääkis, et analüüsi tulemused valmistasid asjatundjatele suure üllatuse. «See oli nii selge, paistis nii selgelt, et dopingu kasutamine oli nii levinud.»

Johannes Gutenbergi ülikooli professori Perikles Simoni esmamulje neist näitajatest oli see, et need ei ole tervete sportlaste näitajad. «See on nii kahtlane, et ütleksin peaaegu kindlalt, et see on doping. Me ei saa hinnata isiku tasemel, sest peame välistama, et mõnel neist sportlastest on tõesti probleem haigusega või midagi muud, aga isikute suure hulga tõttu võime öelda, et meil on siin tegemist probleemiga.»

Dopinguekspert, professor Alessandro Donati sõnul võib tabeli põhjal aru saada, et sportlased, treenerid ja arstid mõtlevad kõik ühest asjast: püsida piiri lähedal. «See on selge. Sest hemoglobiinitase 17, 17, 17, 17, 17, 17, 17. Kõigil suusatajatel on 17. See ei ole normaalne populatsioon. Sest normaalne populatsioon kestvusspordialadel on harilikult 13, 13, 13 või 14, 14, 14. Saate aru? 17 tähendab, et sportlastele on mõju avaldanud mingid muud asjad,» rõhutab Donati.

Kuulsaim skalp, mis Salt Lake Citys dopingupruukimise pärast maha võeti, oli Johann Mühleggi oma. Saksamaalt pärit, aga karjääri lõpus Hispaania lipu all võistelnud Mühlegg domineeris meeste suusatamist, kuni jäi 2002. aastal vahele ja sai keelu.

Dokumantaalis räägitakse, et peale Mühleggi leidub teisigi, kellel olid kahtlaselt kõrged näitajad. «Kolm neist on pärit Eestist. Nende verenäitajad asuvad täpselt piiri peal või on koguni pisut kõrgemad.»

Rootslaste saate fookuses ei ole eestlased. Kui kedagi, siis suurima hasardiga paljastavad nad «armsaid» naabreid norrakaid, aga samas on kahtlaseid atleete Svensi sõnul kõigist riikidest. «Kui vaadata näiteks Salt Lake Cityt, siis seal oli 12 suusatajat, kellel olid kohutavalt kõrged verenäidud. Seal oli kaks norrakat, seal olid ka eestlased ja samuti soomlased. Võib öelda, et kõigi Eesti tippsuusatajate 2000ndate alguse verenäidud viitavad veredopingule mingil moel. Ma ei taha eraldi nimesid nimetada, aga võib öelda, et kõigil on veidrad verenäidud, mille puhul võib kahtlustada, et nad kasutasid dopingut,» ütles Svens.

Mäletatavasti olid Eesti parimad Salt Lake Citys Andrus Veerpalu, Jaak Mae ja Kristina Šmigun. Kahtlastena nimetatakse saates konkreetselt Maed ja Šmiguni. Olümpial pronksi võitnud Mae nimi kõlab dopingu kontekstis esimest korda ja on seda tähelepanuväärsem, et tänaseks on temast saanud Eesti Suusaliidu tegevjuht. Sel teisipäeval näitas «Pealtnägija» Maele saadet. Nüüdne Eesti Suusaliidu peasekretär arvas, et tema jaoks on see asi praegu poolik.

Mael on palju küsimusi. Esiteks ei näinud võistlejad tema sõnul enamasti dopinguküttide võetud vereproovide tulemusi, seega on need näidud talle võõrad. Teiseks sooviks ta näha ametlikke pabereid, et tegu on ikka õigete numbrite mitte väljamõeldisega. «See Exceli tabel, mis tuli, oli lihtsalt nimi, kolm tulpa numbreid ja kuupäev. Mis mingi number tähendab, seda ei olnud seal.»

Eestlased eitavad keelatud ainete pruukimist

Svensi sõnul läks ta kolleegidega pärast selle andmebaasi saamist sellega Bengt Saltini juurde, kes oli nende testide eest toona vastutav ja küsis, kas tegemist on autentse materjaliga. Saltin kinnitas seda. «See on tõend, et me pole neid verenäite siin välja mõelnud, need on õiged verenäidud,» lisas Svens.

On fakt, et Maed ei lastud vähemasti korra suurvõistlusele liiga kõrge vere hemoglobiini tõttu. Spordiässa enda sõnul on see talle lihtsalt looduse poolt kaasa antud ning need näitajad, mis on skandaalses andmebaasis, on tal ilmselt ka preagu. Mae möönab samas, et näitajad kõiguvad ja ei ole olnud alati nii kõrged.

«Pealtnägija» küsimusele, ega ta ei ole kunagi keelatud meetodeid kasutanud või pole tema peal selliseid meetodeid kasutatud, nagu kahtlustatakse, vastas Mae, et ei ole.

Kui see andmebaas on väidetavalt nii inkrimineeriv, miks FIS, kes ise selle kokku korjas, midagi ei teinud – küsivad skeptikud? Hasse Svensi sõnul tegelikult tegi. Verenäidud on liiga vaieldav ja kohmakas moodus, et selle põhjal dopingupositiivseid lõplikult rajalt maha võtta, kuid selle superandmebaasi põhjal koostati väidetavasti nn must nimekiri kahtlusalustest, kes võeti teravama jälgimise alla. Ja just see kontroll viis mitmete paljastusteni ning lõpuks ka Kristina Šmigun-Vähi Torino proovide järekontrollini, millest avastati hiljuti «halb analüütiline leid».

«Juba enne, kui ma teadsin, et Torino proovid võetakse uuesti analüüsi, nägin, et Šmiguni verenäidud on samuti üsna kõikuvad ja ebanormaalsed,» rääkis Svens.

«Pealtnägija» küsis mõistagi kommentaari ka hetkel USA-s viibivalt Kristina Šmigun-Vähilt, kes saatis saate tegijatele järgneva avalduse: «Kuna juttu on hemoglobiini näitudest, siis nende osas on mind testitud igal aastal paarkümmend korda ehk mainitud perioodil üle saja korra. Nende sadade testide andmed on nii FIS-il kui WADA-l olnud kogu aeg olemas ning nende võrdlemine ja analüüs on olnud igal ajahetkel võimalik. Kindlasti on seda erinevate ekspertide poolt ka palju kordi tehtud. Minu vastavad näitajad on alati olnud kaugelt madalamad kehtinud piirmääradest. Samuti on treeningprotsessist ja paljudest muudest näitajatest sõltuvalt normaalsed nende näitude muutused, mis on samas olnud alati selgelt lubatud piirides. Vastupidiseid väiteid saan tõlgendada vaid pahatahtlikkuse või mingi muu erapooliku huviga. Rõhutan veel kord, et ma ei ole kogu oma karjääri jooksul kasutanud mistahes keelatud vahendeid, tõestan seda kõigi seaduslike võimalustega ning usun, et alusetute väidete levitajad vastutavad oma sõnade eest.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles