Võitlus dopingu vastu jääb Eestis hambutuks

Kellel on asja dopinguga. Illustratsioon: Allikas: Kristjan Port

Selgub, et selleks on kindel põhjus, miks Eestis ei uuritud süvitsi Andrus Veerpalu kasvuhormooni juhtumit ning miks valgust ei paista ka Vitali Bernatski loos.

Paar nädalat enne seda, kui Sotši olümpia künnisel lekkis uudis Kristina Šmigun-Vähi nn halvast analüütilisest leiust, ja mõni nädal pärast seda, kui Tartu endine arst Vitali Bernatski oli pannud terve Eesti kihama oma dopinguülestunnistusega, sai mitu vastutusrikast ametkonda ametliku kirja teravate küsimustega.

Kirjale oli alla kirjutanud Kristjan Port, SA Eesti Antidoping juhatuse liige, kes tulenevalt ametist on juhtinud Eestis seda leeri, kes ei läinud kaasa ülemaalise ühendkooriga «Usume Andrus Veerpalu!», ning kes ei arva, et Eesti sportlaste pihta suunatud dopingukahtlused tuleb vaikselt kalevi alla lükata.

Vastupidi: Port, kel on Eesti-mõõtu tippsportlase kogemus noorpõlvest, kui ta kuulus siinsesse keskmaajooksjate paremikku, on ajanud viimased aastad kompromissitut liini, et petised ja nende abimehed, ükskõik kui palavalt rahva seas armastatud, tuleb ausa mängu põhimõttest lähtudes paljastada. Nii tegi ta vahetult enne jõule riigiprokuratuurile avalduse, kus palus anda Bernatski tegevusele dopinguainete vahendajana karistusõiguslik hinnang.

Küsimus, kes peaks mustade juhtumite lahtiharutamist vedama – ja kes seadusest tulenevalt üldse saab seda teha –, kukub nagu lahtine pall mitme ametkonna vahele.

Vaevalt nädal hiljem sai ta juhtiva riigiprokuröri Heili Sepa allkirjastatud neljaleheküljelise vastuse, mille järeldus kõlab: jah, ajakirjanduses Bernatski tegevuse kohta avaldatus esineb viiteid kuriteo tunnustele, aga võimaliku kuriteo aegumistähtaeg on möödunud ning kriminaalmenetlus jääb seetõttu alustamata.

Ainult üks kuritegu

Kaks ja pool aasta tagasi oli riigiprokuratuur jätnud sekkumata Veerpalu positiivse dopinguproovi uurimisse, põhjendades, et tal pole infot, mis annaks aluse kriminaalmenetluse algatamiseks. Nii Bernatski kui Veerpalu juhtumit tagasi tõugates viitas prokuratuur karistusseadustiku paragrahvile 195, mis käsitleb kallutamist dopingu kasutamisele. See on ainus paragrahv, millele toetudes saaks Eestis kahtlastesse dopingujuhtumeisse ametlikku selgust tuua.

Kuna riigiprokuratuur tõstis seoses Bernatski kaasusega käed üles, ei jäänudki Pordil üle muud kui pöörduda abipalvega teistesse ametkondadesse, kel võiks samuti olla õigust ja põhjust dopingujuhtumite paljastamisel sõna sekka öelda.

Ent selgus, et liitlasi, kes Pordiga sama jõuliselt ja otsustavalt saaks ja tahaks sohitegijaid paljastada, ei olegi Eestis võimalik leida.

Pordi küsimused väljasaadetud kirjades olid otsekohesed. Näiteks: kas Eesti õigusaktides sätestatud võimalused dopinguainete levitamise tõkestamiseks on piisavad? Kui on, siis miks pole suudetud sellega tegeleda? Milline on järelevalve dopinguaineid sisaldavate ravimite käitlemisel? Jne, jne.

Vastused, mis Port on saanud, pole paraku sellised, mis süstiks lootust, et Eesti dopinguskandaalides kooruks kogu tõde päevavalgele. Küsimus, kes peaks mustade juhtumite lahtiharutamist vedama – ja kes seadusest tulenevalt üldse saab seda teha –, kukub nagu lahtine pall mitme ametkonna vahele. Igaüks noist ametkondadest vastutab millegi eest, aga mitte keegi ei vastuta kogu olukorra eest. Kusjuures vastutus ei lasu SA-l Eesti Antidoping, sest selle ülesanne on viia läbi vaid dopingukontrolle ning teha dopinguvastast koolitus- ja teavitustööd.

Keskkriminaalpolitsei juhtivkriminaalametnik Risto Kasemäe toob vastuseks Pordi saadetud küsimustele Postimehele välja, et viimasel kolmel aastal on registreeritud vaid üks dopingu kasutamisele kallutamise kuritegu. Mullu sügisel karistas kohus ujumistreener Nikolai Borzovi alaealisele sportlasele anaboolsete steroidide sissesöötmise eest 1760 euro suuruse trahviga. Lisaks sai Borzov eluaegse treenerina tegutsemise keelu.

Nähtamatud isikuandmed

«Selle [ühe juhtumi] põhjal võiks järeldada, et probleemi justkui polegi,» tõdeb Kasemäe. «Samas anname endale aru, et ebaseaduslik ravimite levitamine ja dopingu kasutamine on probleem, võttes aluseks kasvõi ajakirjanduses ilmunud materjalid.» Paraku, nendib Kasemäe, on tegemist varjatud kuriteoliigiga, mille paljastamiseks tuleks kasutada jälitustegevuslikke võtteid. Paraku pole seadusandja antud kuritegude puhul seda lubanud.

Dopinguna kasutatavate ainete levitamise probleemiga tegelevad lisaks politsei- ja piirivalveametile ka maksu- ja tolliamet ning ravimiamet. Maksu- ja tolliamet kinnitab pressiesindaja Uku Tampere vahendusel, et viimastel aastatel pole neile teadaolevalt toimunud dopinguainete suuremas koguses salakaubana sisse- ja väljavedu ning üksikud avastatud kogused on jäänud isiklikul otstarbel kasutamiseks lubatud piiridesse.

Ravimiamet, kes valvab ravimite käitlemise järele, märgib Pordi küsimuste peale Postimehele, et Eesti õigusaktid ei sea väljakirjutamisel piiranguid ravimitele, mida võidakse kasutada dopinguainena. «Seega ei tee ravimiamet teiste retseptiravimitega võrreldes neile kuidagi rangemat kontrolli,» tunnistab ameti peadirektori asetäitja Katrin Kiisk.

Ravimiamet kontrollib apteekidest ravimite väljastamist, ent tal pole õigust kontrollida ravimite väljakirjutamise põhjendatust. Nii avastas ravimiamet 2007. aastal korralise inspektsiooni käigus Tartu Raekoja apteegist rikkumise, kui retseptiravimeid oli väljastatud taastusravikeskuse arstile Vitali Bernatskile, kel puudus tervishoiuteenuse osutamise õigus. (Tookord ei olnud tellitud retseptiravimite hulgas kasvuhormooni.) «Isikupõhiseid andmeid, kes [ravimid välja] kirjutas, kellele kirjutati, kui palju kirjutati, ravimiamet ei näe,» lausub Kiisk.

Retseptiravimite väljaostmise kohta on andmed haigekassal, arstide tegevuse kontrollimine kuulub aga terviseameti pädevusse. Kui keelatud aineid peaks sisalduma toidulisandeis, nagu on maailmas sageli juhtunud, peaks mängu astuma veterinaar- ja toiduamet.

Lühikesed käed

Üks on selge: kui sportlane jääb dopinguga vahele, saab ta karistada. Aga juhtum jääb lõpuni ikkagi lahendamata. Kust ta dopingut sai? Kes need ained talle hankis? Kes soovitas tal dopingut kasutada? Kes andis nõu, kuidas kasutada? Kes talle keelatud aineid süstis? Need ja paljud teised küsimused, nagu näitavad probleemiga seotud ametkondade vastused, jäävad õhku rippuma. Sest pole seda, kel oleks õigus, jõud ja kohustus asjasse täit selgust tuua.

«Ainult spordiorganisatsiooni käed jäävad dopinguvastases võitluses lühikeseks,» nendib Eesti Olümpiakomitee asepresident Toomas Tõnise. «Spordiorganisatsioonid ei ole juurdlusorganid. Sportlane ei pea end nende ees avama.» Ta soostub, et dopingujuhtumite lõpuni lahtiharutamiseks «peaksid ühiskonna tangid tugevamini pigistama».

Tõnise väitel pole põhjust arvata, nagu puuduks Eestis piisav tahe dopinguskandaalide tagamaid paljastada. Tema hinnangul on takistuseks pigem tõsiasi, et Eesti sportlased on dopingu tarvitamisega väga harva vahele jäänud, mistõttu pole teema varasemail aastail kerkinud aktuaalseks ning juhtumite lahendamine on jäänud seadustega napilt reguleerituks.

Kristjan Pordi nägemuses tulekski dopinguvastase võitluse tõhustamiseks lähiajal arutada, mida seadustes täiendada, et enam ei tekiks sellist olukorda, kus ükski suur ametkond, kes peaks keelatud ainete kasutamist takistama, laiutab sisuliselt käsi.

Enamgi veel: nii mõneski valdkonnas, mis dopinguga kokku puutub, puuduvad igasugused seadused, mis keelatud ainete käitlemist reguleerivad. Kasvõi teaduses. «Teadlane teeb katseid, kuidas hiire töövõimet parandada,» visandab Port võimaliku stsenaariumi, «jätab siis purgi vastava ainega lauale ning sportlane tuleb ja võtab selle ära.» Näiteks Belgias on ülikoolidele ette heidetud, et nad teevad sportlastega ses vallas koostööd.

Tegelaste virvarr

Port kinnitab talle kui dopinguvastase võitluse eestvedajale laekunud info põhjal, et Eesti arstid on sportlastele vahendanud keelatud aineid. «See pole saladus,» lisab ta. Aga arstide ja nende abipersonali vastava tegevuse uurimiseks puuduvad taas vajalikud hoovad. «Sportlane ei hangi üksinda aineid, ta ei tea õiget doosi, ta ei oska dopingu kasutamist varjata, ta ei monitoori ennast,» loetleb Port. Ehk teisisõnu: dopingujuhtumiga on tavaliselt seotud nii palju erinevaid tegelasi, alates arstidest ja apteekritest kuni teadlaste ja treeneriteni, kes kõik kuuluvad n-ö erineva jurisdiktsiooni alla, mis teebki kogu võrgustiku ning tõe päevavalgele tirimise sama hästi kui võimatuks.

Praegusse segasesse ja hajunud vastutusega olukorda aitaks Pordi hinnangul selgust tuua see, kui algatuseks kriminaliseerida keelatud ainete ja võtete kasutamine spordis. «See tähendab,» selgitab Port, «et viia keelatud ainete kasutamine samasugusesse õiguslikku raamistikku, nagu on narkootiliste ainete kasutamine.» Dopingu tarvitamine on kriminaliseeritud näiteks Itaalias – selle eest võib seal vangi minna.

Port loodab, et Bernatski juhtumit uuriva komisjoni töö viib lõpuks selleni, et dopingu omamine, vahendamine ja tarvitamine saavad ka Eestis kriminaalkorras karistatavaks.

Kas Eesti asjassepuutuvad ametkonnad on sellest ikka huvitatud?

«Ei ole näha, et nad oleks demotiveeritud, neile ei ole seda teemat lihtsalt päevakorda tõstetud,» vastab Port. Ja lisab: «Seni oleme elanud helesinises mullis, et meil on teistest suurepärasemad sportlased.»