/nginx/o/2014/03/27/2920718t1hf914.jpg)
«Kui Eesti tahab tippspordis olla jätkusuutlik, tuleb asuda teaduspõhist süsteemi üles ehitama kohe. Täna,» arvas Eestist pärit Soome olümpiakoondise arst Sergei Iljukov, kelle hoolealuste seas oli ka Sotšis kaks hõbedat võitnud suusaäss Aino-Kaisa Saarinen.
Kohtumine Iljukoviga oli pooljuhuslik ja sai alguse pärast Postimehes ilmunud artiklit, kus räägiti, kuidas Venemaa sportlased ksenooni tarvitades tulemusi parandavad. Loos sai kasutatud Venemaa pressis ilmunud Iljukovi kommentaare, kuid need vajasid autori arvates täpsustamist.
Telefonikõne kujunes huvitavaks, rääkisime vähe ksenoonist, palju Soome tippspordis toimuvast ja teaduse osast medalite sepistamisel nii Suurbritannias, Austraalias kui ka Uus-Meremaal. Leppisime kokku uue kohtumise.
Õigupoolest oli soov doktor Iljukovi – pädevat meest meditsiinis, spordifüsioloogias, biokeemias ja treeningmetodoloogias – ära kasutada Eesti tuima ja paigalseisva spordisüsteemi elavdamiseks. Mees ei räägi, mida teab, vaid teab, mida räägib. Kui ka teda ei usuta, on meil vähe lootust.
Eesti (tipp)sport seisab teelahkmel: kas olla või mitte olla. Paraku ei saa otsustajad sellest aru.
Need, kes saavad, pole otsustajad. Sotši olümpial tõdes suusatreener Mati Alaver, et endistviisi enam jätkata ei saa, kui tahame maailmaga sammu pidada.
«Me ei tee olulisi asju piisavalt hästi. Teised teevad. Kõigis arenenud spordiriikides teevad koondised koostööd ülikoolidega. Norras on näiteks tippspordikeskus, kuhu palgatakse maailma tippteadlasi. Itaalias, Saksamaal, Venemaal... Kõikjal on teadlased spordile abiks. Tuleks küsida meie riigi- ja spordijuhtidelt, kas me tahame olla edukas spordiriik.»
Eesti laskesuusakoondise peatreener Maris Cakars sealsamas Sotšis: «Iga olümpiakandidaat peaks saama meditsiinilist teenindust – füsioterapeuti, arste, taastusvahendeid, psühholoogi, naised günekoloogi – igal ajahetkel vastavalt vajadusele. Teha analüüse ja teste. Nii nagu maailmas asjad käivad. Kui noored ei saa tipptasemel teenindust ja neil puuduvad tingimused, on vähe lootust, et jõutakse tulemusteni, milleks oleks võimelised.»
Alaveri ja Cakarsi sõnad olid kui herned vastu seina. Enamik nähvas, et mida nad õiendavad, tehku oma sportlastega rohkem trenni.
«Trennitegemisest enam ei piisa,» muigab Iljukov. «See, et pelgalt harjutamine viib tippu, on aegunud, sajandivahetuse mõttemall. Treeningud aitavad sportlase rahvusvahelisele tasemele, sealt edasi tuleb asjale läheneda teaduslikult, kasutades füsioloogide, biomehaanikute, toitumisspetsialistide, psühholoogide ja teiste spetsialistide abi. Muidu on võimalus tippu jõuda väga väike. Õige varsti on nõnda, et medaleid suudavad võita vaid need, kelle spordisüsteem on üles ehitatud õigetel alustel. Neil, kellel sellist süsteemi pole, pole ka võimalusi võistelda suurtega samal tasemel ja kasvab tõenäosus, et astutakse üle lubatu piiridest.»
Iljukov toob näiteks rattaspordi, mida ta hästi tunneb. «Suhtlesin hiljuti Venemaa profimeeskonna Katjuša mänedžeri Vjatšeslav Jekimoviga. Neil on tiimis kõik ülalmainitud spetsialistid olemas, kuid lisaks ostetakse teavet Itaalia uurimiskeskustelt. Miks? Sest Venemaal endal puuduvad tänapäevased teadmised ja kompetents rattaspordi alal. Nii tulebki tarkust sisse osta. Ei-ei, jutt ei käi dopingust, vaid treeningmetoodikast, taastumisest, biomehaanikast, tehnoloogiast... Sääraste uurimiskeskuste tippspetsialistid jälgivad teaduses toimuvat, nopivad tippspordile kasuliku välja ja viivad praktikasse. Vaadake, jalgrattamaailmas käib võitlus sel alal tipptasemel teadmisi omavate käputäie riikide vahel, kes on muust maailmast pikalt ette rebinud.»
Sama teaduslikul moel toimivad paljud riigid. Norral on Olympiatoppen, kus töötavad spordifüsioloogid, arstid ja teiste alade spetsialistid, kes teadussaavutusi sportlasteni viivad ja treenereid harivad, räägib Iljukov. «Kui mingil alal, näiteks suusatamises, jõutakse kõrgete tulemusteni, hakatakse sama metoodikat kasutama teistegi kestvusalade juures. Hea näide on sõudja Olaf Tufte olümpiavõit või mitme Norra jalgratturi tõus maailma tippu viimastel aastatel. Teadmiste ristkasutus on tee, mis väikeriike aitab.»
Austraalia lõi spordiinstituudi ja ehitas teaduspõhise spordisüsteemi – uurimisasutuste, kliinikute ja spordikeskuste võrgustiku – üles enne Sydney olümpiat, britid Londoni mängude eel ning mõlemad lõikavad magusaid vilju.
«Uus võimas tulija on Uus-Meremaa ning ka Soomes saadi aru, et senine süsteem on iganenud. Muutusi võib Soome spordis märgata, aga mitte veel selgelt näha, kuid varsti küll. Rio de Janeiro olümpial peaksid tulemused paranema, 2018. aasta talimängudel pistetakse muu maailmaga juba tõsiselt rinda,» arvas Iljukov.
Soomel on tippspordiinstituut, spordiakadeemiad ning mõni aasta tagasi loodi olümpiakomitee juurde asjatundjate rühm eesotsas legendaarse treeneri Mika Kojonkoskiga, kes sai ülesande välja töötada süsteem ja arengukava. «Esmalt uuris ja analüüsis Kojonkoski rühm Euroopa riikides ning Austraalias ja Uus-Meremaal tehtut, seejärel hindas Soome spordi olukorda, jõudis järeldusele, mida tuleks muuta ja kuidas edasi liikuda, koostas plaani ja alles siis läks tööks.»
Tore kuulda, kuidas mujal maailmas asju aetakse, aga mida peaks Eestis ette võtma, et Sotši olümpiapõrumine ei korduks?
Tuleb maailmaga kaasa liikuda, sest sport läheb üha teaduspõhisemaks, kinnitab Iljukov. Süsteemi tuleb üles ehitama hakata täna. Milline peaks süsteem olema ja kuidas tippsporti korraldada, on iseküsimus, kuid tee, kus näiteks laskesuusakoondise juures on kaks treenerit, kolm määrdemeest ja poole kohaga arst, ei vii kuhugi.
Iljukov: «Praegune nokitsemine tulemust ei too. Kui Eesti rahuldub kohtadega kolmandas kümnes, siis selle nimel ei tasu küll ühtki penni kulutada. Milleks? Keda need kohad rahuldavad? Mitte kedagi. Ei sportlast ega publikut. Nende kohtadega rahvuslikku uhkust ei toida, noortele eeskujusid ei loo. Kui praegune spordisüsteem ei toimi, siis milleks seda üldse üleval pidada?»
Edasise jutuajamise käigus tõdeb Iljukov, et Eesti-sugusel väikeriigil on hädavajalik otsida talente – lapsi, kelle füüsilised ja vaimsed omadused vastaksid teatud parameetritele ehk kes on tõenäoliselt ühel või teisel alal andekad – ja tuua nad spordi juurde. Ja muidugi teadus, teadus, teadus...
«Tartu Ülikoolil peaks olema Eesti spordisüsteemis kindel koht. Teadmisi ülikoolil on – taset näitas Andrus Veerpalu kaitsmine. Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond on täis äärmiselt pädevaid inimesi ja teadmisi, aga kas neid tahetakse, osatakse ja suudetakse sportlasteni viia, on iseasi. Paljuski on kõik kinni rahas. Kui teadurid tuleksid spordile appi, siis ei tähenda see medalisadu, kuid tõenäoliselt oleks tippujõudjaid rohkem, selles pole mingit kahtlust.»
/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)