/nginx/o/2014/04/09/2950564t1h5356.jpg)
Nooruses iluuisutamise absoluutse tipu ilu ja valu tundnud ning siiani treenerina töötava Anna Levandi sõnul lõikasid talle valusalt hinge mõnede inimeste öeldud laused, nagu oleks spordi nimel Venemaale siirduv ja ilmselt ka kodakondsust vahetav Natalja Zabijako reetur. Tegelikult kooruvad Zabijakoga seotud loost välja piigat paremini mõista lubavad iluuisutamisemaailma nüansid, aga ka tervet Eesti sporti puudutavad sügavad probleemid.
«Iluuisutamise paarissõit on keeruline ja ohtlik ala ning sobiva partneri leidmine väga raske. Kuna vastava tasemega ja sobivusega sõitjaid on maailmas vähe, otsitakse paarilisi ka teistest riikidest,» selgitas Levandi paarissõidu eripära. «Seepärast ajab jutt mingisugusest reetmisest lihtsalt vihale. Mis oleks Natašat siin ees oodanud? Jääshow’sse minek!»
Levandi tõi näiteks Ukrainast pärit Tatjana Volosožari ja Aljona Savtšenko, kes võitsid Sotšis olümpiamedalid vastavalt Venemaa ja Saksamaa eest võisteldes. Samasuguseid näited on aga väga palju.
Treenimiseks võeti laenu
Zabijako oli enne paarissõitu siirdumist Levandi õpilane ja seepärast teab ta 19-aastase neiu tausta väga hästi. Neljalapselise perekonna isa on lihttööline, ema tegeleb tikkimisega ning suuri rahasummasid pole neil kunagi olnud. Tütre sportimise nimel on nad aga kõigeks valmis. «Kui Natašal oli vaja USAs elamiseks ja treenimiseks raha, võtsid nad pangalaenu,» meenutas Levandi. «Isa ütles, et mõistab, mida teeb, kuid tütart toetab ta igal juhul.»
Levandi selgitas, et Zabijako on justkui iga paarissõidu treeneri unistus. Temas olevat kõik, mis sellel alal tippu jõudmiseks vaja: ta on töökas, alati naeratav, ei vaidle kunagi vastu ja teeb kõik, mis öeldakse. Lisaks veel mõõdud – 163-sentimeetrise pikkuse juures kaalub ta kõigest 45 kilo. Pealegi on temas piisavalt julgust teha kõiki paarissõidu keerulisi elemente.
«Venemaal on ju väga suur valik, kuid millegipärast kutsusid nad just Natašat. Seda ei tehta niisama,» märkis Levandi. «Tegelikult tunti tema vastu huvi juba kaks aastat tagasi ja toona oleks ta saanud minna koos oma partneriga, kuid Nataša keeldus sellest võimalusest, tahtis sõita Eesti eest. Läksin seetõttu isegi tema vanematega riidu, kuna mulle tundus, et nad ei mõista, mis on tütrele oluline.»
Ka toona oli Zabijako kutsujaks nüüd tema treeneriks saav Nina Mozer, kelle juhendamisel võitsid Volosožar ja Maksim Trankov Sotšis kulla ning Ksenia Stolbova ja Fjodor Klimov hõbeda. Seega hakkab Zabijako treenima seltskonnas, millesarnast pole võimalik kusagilt mujalt leida. Mozer on suutnud luua tipptasemel uisukeskuse, kus töötavad väga head spetsialistid.
«Aga mida oli Natašal loota siin Eestis … kolm korda oli tema partnerile Aleksandr Zabojevile küsitud Eesti kodakondsust, kuid seda ta ei saanud. Mida ta pidi veel ootama? Et nelja aasta pärast kuulda taas eitavat vastust ja jääda taas olümpialt kõrvale?» arutles Levandi. «Ilmselt jõudiski selle kõige taustal kohale teadmine, et trenni tuleb teha õiges kohas ja õigete inimestega. Ma tean, et ta tahab sporti teha ja päris tippu jõudmine on tema elu eesmärk!»
Eesti Uisuliidu peasekretäri Gunnar Kuura sõnul peeti Zabijakot ja Zabojevit perspektiivikaks paariks. Levandi hinnangul võis neid nii nimetada vaid Eesti mõistes. Iluuisutamismaailmas ei saanud neid tulevikutegijateks lugeda. Tiitlivõistlustel oleks nad uue olümpiatsükli jooksul võinud tõusta viis või kuus kohta ja see olnuks kõik. Seepärast kutsutaksegi Venemaale Zabijako üksinda.
«Nataša vajab edasiminekuks enda kõrvale pikemat paarilist. Praeguse partneriga senisele tasemele jäämine lõppeb paratamatult võistlusspordi asemel jääshow’sse minekuga. Kas see oleks praegusest käigust parem?» küsis Levandi.
USAs treeniti üksinda
Sotši olümpianormi täitnud Zabijako ja Zabojev treenisid viimasel ajal USAs üksinda. Kui esialgu neid tasuta juhendanud bulgaarlastest treenerid kuulsid, et Eesti paarile määrati Eesti Olümpiakomitee toetus, pahandasid nad selle peale, et osa rahast ei jõudnud nendeni. Lõpuks jäigi koostöö soiku. Toetussumma oli aga väike, kuid sportlastel oli vaja ka millestki elada ja treeningute jaoks jää eest tasuda. Asjade selline käik viitabki Eesti spordi vildakale süsteemile.
«Noored sportlased teevad aastaid meeletult tööd, et lõpuks näidata tipptaset, kuid just siis tuleb lõpetada, sest raha ei ole. Ma ei taha kedagi süüdistada, aga minu jaoks on küsimus, kas see on riigi asi?» püstitas Levandi küsimuse. «Sportlane tahab ju elada ja treenerid tahavad ka elada, kui aga raha ei ole, kaob lõpuks motivatsioon. Selleks et üldse midagi teenida, peavad treenerid töötama 7–20-aastastega, sest neile on ette nähtud pearaha. Täiskasvanutega töötamine tähendab aga rahalist kaotust. Sellest on valus rääkida, aga lõpuks hakkabki entusiasm kustuma.»
Iga päev jäähallis rassiv Levandi teab, et treenerid teevad tööd, et noori kasvatada, kuid kõik see tundub tühja rapsimisena, kuna täiskasvanuikka jõudes peavad sportlased tihti loobuma.
«Näiteks meie jäätantsijad Kristjan Rand ja Caitlin Mallory lõpetasid mõne aasta eest samuti raha pärast – neil polnud enam võimalik oma treeningute eest maksta,» märkis Levandi.
«Meie siin Eestis oleme harjunud töötama sisuliselt mitte millegi eest. Näiteks mina saan Viktor Romanenkovi juhendamise eest neli eurot tunnis, lisaks olen ühiskondlikel alustel Eesti koondise peatreener. Romanenkov sai Sotšis Eesti sportlastest parima koha. Ettevalmistuse käigus harjutas ta kaks nädalat USAs Aleksandr Fadejevi juures ja sellega sai ta raha otsa…»
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)