Veel poolteist kuud tagasi võis loota, et mais saab nautida viimaste aastate põnevaimat korvpalli kodust finaalseeriat. Paraku on looduse vääramatud jõud tekitanud olukorra, kus poleks sugugi ime, kui Kalev/Cramo saavutaks neljandat aastat järjest Rocki üle 4:0 võidu.
Kahe Eesti mõistes tippklubi hetkeseisu näitavad kõverad on liikunud vastupidises suunas. Läbi hooaja eurosarjas ja Balti liigas magusaid võite noppinud ja aastavahetusel ka Eesti karikavõitjaks kroonitud Rock on pärast kahe leedulasest põhimehe vigastust muutunud väga haavatavaks. Samal ajal on Ühisliigas ja EuroCupi turniiril rohkelt kaotusi saanud ning emotsionaalselt ja mänguliselt auku vajunud Kalev jätnud musta perioodi selja taha. Nad on puhanud, värsked ja saavad homsele mängule minna täies koosseisus.
Erinevad toonid kõlasid kaks päeva enne finaalseeria algust ka peatreenerite juttudest. «Kes vähegi seda mängu jagab, saab aru, et me oleme haavatavad,» nentis Rocki peatreener Gert Kullamäe. «Praeguses olukorras ei saa ma panna meestele peale mingit painet ega kohustust… midagi pole parata, mängime nendega, kes meil on, ja püüame seda teha võimalikult hästi. Samas on muidugi kahju, et asjad selliseks kujunesid.»
Seda, et märtsi lõpus rangluu murdnud mängujuht Augustas Peciukevicius ei saa ilmselt finaalseerias meeskonda aidata, võis aimata juba ammu. Tsenter Vilmantas Dilyse eemalejäämine polnud aga nii kindel. Neljapäeva õhtul tegi jalavigastusega kimpus olev mees kaasa pool treeningut ning astus seejärel kõrvale – valu muutus taas liiga suureks.
Eile õhtul proovis Dilys uuesti, ent isegi kui ta peaks homme mängukõlblik olema, on tema mänguvorm tipust kaugel – viimased kolm nädalat pole ta saanud korralikult treenida ning see jätab paratamatult oma jälje. Samuti vigastusega kimpus olnud Marek Doronin saab homme mängida, ent temagi hetkevormi kohal püsib suur küsimärk.
Kalevi peatreener Alar Varrak oli reede hommikul rõõmsas tujus ja jagas naerusuiselt intervjuusid. Kõik tema hoolealused tegid treeningu kaasa, isegi pikka aega vigastuse tõttu eemal olnud Ty Abbott. Igatahes materjalipuudust ei paistnud sel meeskonnal olevat, kuid vaatamata sellele ei püstitanud peatreener eesmärki võtta järjekordne «kuiv» võit.
«4:0 võit pole kunagi eesmärk omaette, tähtis on lihtsalt seeria võita,» sõnas Varrak. «Finaalseeriate saatuse otsustavad tavaliselt miniduellid – kes neid rohkem võidab, jõuab ka tiitlini. Selget liidrit pole meil olnud ühelgi hooajal, edu on toonud ühtne meeskond, kus mängijad üksteist toetavad. Võrreldes eelmiste aastatega pole tänavu asjad sugugi teisiti.»
Seega, miniduellid…
Curtis Millage – Vincent Simpson
Mängujuhtide poolest kuulub selge paremus Kalevile. Hooaja keskel meeskonnaga liitunud Millage oli esialgu küll vaid oma parimate päevade hale vari, kuid vahepealsete kuude jooksul on kogenud mängumees teinud treeningutel tõsist tööd ning viimastes kohtumistes on temast saanud Kalevi selge vedur. Samas võib Varraku süda olla üsna rahulik, kuna Millage asendajana on tal võtta mitmete finaalseeriate staar Tanel Sokk.
Rock peab ajama läbi sisuliselt ühe mängujuhiga. Puhkuseminuteid saab talle sellel kohal anda vanameister Valmo Kriisa, kuid viimastel aastatel on temagi tegutsenud rohkem viskava tagamängija kohal. Seega on Kalevi retsept ilmselt lihtne: Simpsonit hakatakse suruma esimestest sekunditest peale. Kui ameeriklane selle välja kannatab, on ta kõva mees.
Rain Veideman – Gert Dorbek
Üsna võrdne paar. Mehed on teineteise suurimad konkurendid Eesti koondises ja nende vastasseisust sõltub palju ka seekordses finaalseerias. Mõlemat meest on hooaja keskel seganud vigastused ja väga hiilgavaid esitusi pole nad pakkunud. Kui üks neist suudab end tänavuse hooaja mõistes ületada, oleks see meeskonnale väga suur trump.
Gregor Arbet – Tanel Kurbas
Kalevi poolt on pakkuda üks Eesti parimaid kaitsemängijaid, Rockil aga hooaja komeet, kelle tugevus on ilmnenud just peamiselt rünnakul. Kui Rock tahab selles seerias üldse midagi saavutada, peab Kurbas jätkama oma selle hooaja parimaid esitusi ja olema rünnakutel meeskonna liider. Arbeti roll on aga tema neutraliseerimine, rünnakul pole kogenud kalevlase panus meeskonna jaoks nii oluline, kuna skooritegijaid on meeskonnas niigi.
Sarnaselt eelmise paariga pole ka selles duellis kummalgi meeskonnal väga häid vahetuskäike. Kalevil võivad sellel kohal mängida Indrek Kajupank ja Abbott, kuid vähemalt seeria alguses pole vigastusest taastuvalt ameeriklaselt suurt midagi oodata. Rockil on Kurbase asendajaks Doronin, kuid äsja vigastusest taastunud mees pole kindlasti veel tippvormis.
Vlad Moldoveanu – Timo Eichfuss
Tegelikult peaks Rockil olema sellel kohal Dilys ning see ütleb kõik – tema puudumisel kuulub paremus ilmselt Kalevile. Moldoveanu on mänginud stabiilselt ja meeskonnale kasulikult, ta võib skoorida korvi alt, aga meelsamini viskab eemalt. Vähemalt Eesti mõstes saab ta hakkama ka kaitses.
Mõni aasta tagasi komeedina kerkinud Eichfuss pole aga suutnud nii eredalt särada. Heal päeval võib ta olla meeskonnale kasulik, kuid järgmises kohtumises jääda märkamatuks, mis ei luba temalt stabiilset taset oodata.
Kalevil on rumeenlase esimeseks vahetuseks kerkinud Kristjan Kitsing, kuid erinevates rotatsioonides võib see positsioon kuuluda ka põhikoosseisus tsentrina tegutsevale Frank Elegarile. Eichfuss hakkab mänguaega jagama ühes kolmikus Janar Taltsi ja Joosep Toomega.
Frank Elegar – Janar Talts
Võrdne paar, kus mõlemal mehel on taskus oma trumbid. Elegari efektne ja samas efektiivne tegutsemine võib mõjuda vastase vaimule laastavalt. Ta on võimas lauavõitleja ja punktitooja – teisisõnu mees, kes suudab platsil domineerida.
Talts tegutseb aga vähem efektselt, kuid kasuteguri poolest on ta Rockis asendamatu jõud. Tänu oma kolmeste-lembusele on Talts Elegari jaoks ebamugav vastane – tal pole muud valikut kui eestlase katmiseks korvi alt välja tulla. See aga tekitab teistele Rocki palluritele rohkem võimalusi.
Kahe suure meeskonna ja nende mängijate väikeste duellidega tehakse algust pühapäeval kell 17 Tartus.