/nginx/o/2014/01/13/2749532t1h7711.jpg)
/nginx/o/2014/05/28/3070206t1h813d.jpg)
Igal riigil on oma rahvuslik katastroof, mida ikka kurbusega meenutatakse. Tänavu jalgpalli MMi võõrustava Brasiilia jaoks on ajaloos must päev 16. juuli 1950, kui Rio de Janeiros Maracana staadionil kaotati ligi 200 000 silmapaari ees MM-finaal 1:2 Uruguayle.
Kuigi Brasiilia on küll viiekordne maailmameister, mäletatakse toonast hävingut siiani kohati isegi paremini kui suuri triumfe. Seega ongi algav MM justkui võimalus kunagised haavad kinni lappida. Samas on olemas ka võimalus uueks rahvuslikuks tragöödiaks.
Ajalugu
Ainsa koondisena kõikidel MMidel osalenud Brasiilia jõudiski esimest korda finaali 1950. aasta kodusel MMil. Esikohamängu eel valmistuti juba hoogsalt tiitlipeoks, kuid reaalsus oli palju karmim.
«Brasiilia asus otsima kaotuse põhjuseid. Kuigi ametlikult Brasiilias rassismi eitati, tembeldati süüdlasteks just tumedanahalised Bigode, Juvenal ja väravavaht Barbosa,» kirjutab Andres Must raamatus «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade». «Barbosa on öelnud, et tema elu kõige kurvem hetk saabus kaks aastakümmet pärast finaalmängu, mil ta poes olles nägi, kuidas üks ema näpuga talle osutades oma pojale seletas, et see on mees, kes kogu Brasiilia nutma pani.»
Häbistav taak saatis teda terve elu ning nii keelas Brasiilia jalgpalliliidu president Ricardo Teixeira 1993. aastal Barbosal televisioonis koondisemängu kommenteerimise ja ühel juhul ei lubatud teda rahvusesinduse treeninglaagrisse, kuna teda peeti halva õnne toojaks.
«Brasiilia kohtusüsteemis on maksimumkaristus 30 aastat, kuid mina olen pidanud maksma juba 50 aastat, ja seda asja eest, milles mina ei olegi ju süüdi,» sõnas Barbosa 2000. aastal vahetult enne surma.
Järgneva ajastu võib Brasiilia jalgpallis kokku võtta aga ühe nimega, milleks on Pele. Seni ainus kolmekordne (1958, 1962 ja 1970) mängijast maailmameister on paljude arvates läbi aegade suurim pallivõlur, kes muutis kollastes särkides brasiillased surematuks 1970. aasta MMiga.
Suuri telereitinguid toonud maailmameistrivõistlusi kanti esimest korda üle värvitelevisioonis ja sealt on paljude arvates tekkinud Brasiilia jalgpallikoondist saatev võitjate kuvand. Nagu ütleb kõnekäänd: «Inglased leiutasid küll jalgpall, kuid brasiillased lihvisid selle mängu täiuslikuks.»
Ilusa jalgpalliga (loe: te võite meile lüüa mitu väravat, kui meie lööme ikka ühe rohkem) ei õnnestunud brasiillastel järgnevalt rohkem maailma valitseda.
1994. aastal võideti oma neljas tiitel tunduvalt konservatiivsema mängustiiliga ning 2002. aastal vaimustasid maailma kolm R-i: Ronaldo, Ronaldinho ja Rivaldo. Oma küllaltki omapärase ja paljusid lapsevanemaid pahandanud tukasoenguga Ronaldo eestvedamisel võideti seni viimane ehk viies tiitel.
Staarid
MMi eel tiirleb Brasiilias kõik vaid ühe mehe ümber – selleks mängijaks on loomulikult Neymar. 22-aastasest FC Barcelonas pallivast superstaarist on räägitud juba aastaid ja brasiillased loodavad, et just nende uus ebajumal toob neile kodukamaral tiitli. Vaatamata noorusele on ta rahvusesinduses mänginud juba 47 korda ja löönud koguni 30 väravat.
Eelmisel suvel juhtiski ta kodupubliku ees Brasiilia Konföderatsioonide karikaturniiri võitjaks, kuid MMiga seda turniiri võrrelda ei kannata. Nii leiavadki paljud, et noore mehe õlgadele on asetatud ilmselgelt liiga suur ootuste koorem.
Brasiillasi teatakse eelkõige nende ründava ja ilusa mängustiili poolest, kuid teist MMi järjest võib tõdeda, et kõige nimekam on just Lõuna-Ameerika suurriigi kaitseliin. Tagumine nelik Dani Alves, Thiago Silva, David Luiz ja Marcelo panustab samas ohtralt ka rünnakule, mis omakorda võib luua eelduseks nii eduks kui ka katastroofiks.
Vaadates Euroopa tippklubisid, võib sealt peaaegu igaühest leida mõne brasiillase ning nii on ka nende koondises palju tuntud nimesid, kuid maailma tasemel superstaaridest tuleb ka neil puudus kätte. Valus hoop oli kindlasti ka Madridi Atleticos särava hooaja teinud Diego Costa otsus hakata sünnimaa asemel esindama hoopis valitsevat maailmameistrit Hispaaniat.
Ootused
Korraldajana pääses Brasiilia otse MMile ja seetõttu ei pidanud nad mängima valikmänge. Seega on kahel viimasel aastal tulnud leppida sõpruskohtumistega ja nende jaoks võidukalt lõppenud Konföderatsioonide karikaturniiriga. Koorem Brasiilia koondislaste õlgadel on kindlasti suur ja neilt oodatakse vaid võitu, sest selles jalgpallihullus riigis on kõik muu lihtsalt läbikukkumine. Seega on aeg küps uute kangelaste või patuoinaste sünniks.
Samas ei tohiks olla ühtegi põhjust, miks peaks mängijate motivatsioonis kahtlema. Nii on juba tänavuse klubihooaja jooksul räägitud, et mitmed brasiillased ei ole koduklubides piisavalt pingutanud ja jõudu hoitakse koduseks MMiks.
Finaalturniiri alagruppide loosimise järel võisid brasiillased nii rõõmustada kui ka kurvastada. Kui alagrupikaaslased Horvaatia, Mehhiko ja Kamerun on võõrustajate jaoks eeldatavalt alistatavad vastased, siis edasipääsu korral tuleb neile kaheksandikfinaalis vastane B-alagrupist, kus mängivad Hispaania, Holland, Tšiili ja Austraalia.
Kuni eelmise MMini oli Brasiilia ainus maailmameister, kes ei olnud koduväljakul MM-tiitlit võitnud. Lõuna-Aafrika Vabariigis tõusis nende kõrvale nüüd ka Hispaania. Seega on võidusurve tänavu ehk isegi topeltsuur.
Brasiilia
• Koht FIFA tabelis – 4.
• Peatreener – Luiz Felipe Scolari
• Kapten – Thiago Silva
• Rekordinternatsionaal – Cafu, 142 mängu
• Suurim väravakütt – Pele, 77 väravat
• Maailmameister – 1958, 1962, 1970, 1994, 2002
• Copa America võitja – 1919, 1922, 1949, 1989, 1997, 1999, 2004, 2007
• Konföderatsioonide karikaturniiri võitja – 1997, 2005, 2009, 2013
Brasiilia mängud 2014. aasta MMil A-alagrupis
12. juunil Brasiilia – Horvaatia
17. juunil Brasiilia – Mehhiko
23. juunil Brasiilia – Kamerun