Gaas kohe põhja, lõpus karussell

Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits (kollase kiivriga, heledas vormis) ründamas stardijärgset Riia mäe tõusu. Ta lõpetas eilse Tartu rattaralli 188. kohaga, aeg 3:14.18, keskmine kiirus 41 km/h. Foto: Margus Ansu

Eilsel Eesti suurimal rattavõistlusel pakkusid harrastajad tõsipedaalijaile kõva konkurentsi.

«Eeeeerrhhh!»

Enamik, kes ratast sõitnud, teavad seda asfaldi kohal kaikuvat hüüdu. Sellele eelneb pidurite vilin. Hetkega tõuseb sõitjate kohale terav kärsahais. Aga juba enne, kui tuleb hais, kostab raginat ja kolinat. Alles siis saadakse sõna suust:

«Kukkumine!» – «Kukkumine!» – «Kukkumine!» Heitunud, kohati paanilinegi ahelsõnum levib üle sõitjate väe.

See kõik juhtus eile Tartu rattaralli peagrupis, kui sõidetud polnud veel kümmet kilomeetritki. Mindi n-ö lauluga. Tõusu Variku viaduktile ründas peagrupp kiirusega üle 50 km/h. Caspar Austa, Eesti parimaid maastikusõitjaid, oli päev enne starti mulle soovitanud, et juba stardijärgsel Riia mäe tõusul tuleb vajutada, kui tahad parematega kaasa minna. Allan Oras, kes võistelnud nii Prantsusmaa kui Itaalia klubide eest, oli stardieelsel päeval jällegi hoiatanud, et Riia mäel peaks siiski varu jätma, sest muidu maksad alguse ülepingutuse eest lõivu ligi 10 km. Aga katsu sa end tagasi hoida, kui kõik ees, taga, kõrval kohe gaasi põhja vajutavad.

Ent kui põhjagaasiga vunkimist soosiv Võru maantee uus laudsile kaherealine sõidusuund muutub üherealiseks, pressib pudelikael sõitjad kokku. Kõigile ei jätku enam ruumi. Järsku, hirmus kiiresti, on asfalt mehi ja rattaid täis. Kostavad ohvrite vandesõnad.

Mõlemat pidurilinki krabades saan pidama pool meetrit enne loogu langenud mehi. Ometi on hirm. Hirm, et tagant põrutatakse pauguga selga.

Juhtub see, mis peab

Keegi põrkabki esirattaga vastu mu säärt. Õnneks jään püsti. Manööverdan kukkunuist ruttu mööda. Silmanurgast näen, kuidas sadulast lennanud mehed tõusevad maast ja otsivad sõitjate summast oma sõiduriista. Aga neil, kes õnnetusest pääsenud, on juba uus mure. Keegi neist ei vaata tagasi.

Ainult edasi.

Ja hirmsa hooga edasi. Sest peagrupp tuleb ruttu kinni püüda. Niisugustes olukordades sõltub palju õnnest. Ses mõttes õnnest, et kes osutuvad meeleheitlikus jälitustöös kaaslasteks.

Sedapuhku veab: üks kukkunute taha takerduja on Olavi Mõts Haanja rattaklubist, kõva temposõitja. Tema eestvedamisel saab peagrupp poole kilomeetriga püütud.

Arvata võib, et Pangodi-eelsetel tõusudel võtavad tugevamad ette rünnaku. Vale arvamus! Otse vastupidi. Kiirus kukub koguni alla 30 km/h. Kiikan üle grupi peade: nojah, ilmselt passivad ässad tõusu lõpus mäefinišit.

Ilmselt nii ongi, sest peagi tõmmatakse kiirus taas üles. Heidan pilgu spidomeetrile: grupp vungib pidevalt vähemalt 50 km/h, sageli üle sellegi. Ometi mahajääjaid pole.

Ei juhtu midagi otsustavat ka Otepää tõusul ega pärast sedagi. Kuigi grupi teises pooles tundub, et ees siiski üritatakse. Mõnel lõigul litib ratturite armee koguni 60 km/h. Asjatult – harrastajad ei anna alla.

Aga ükskord juhtub siiski see, mis juhtuma peab. Tagasipöördekohas, Restul, algab pikk lauge tõus ning tuul keerab vastu. Peagrupp, mis seni täitis kogu tee vasakust äärest paremani, venib teeservas pikaks ketiks. Nüüd on küsimus selles, kas eespool laseb keegi vahe sisse. Kui laseb, laguneb grupp tükkideks.

Ent saatuslikuks saab hoopis järjekordne kukkumine. Kõik, kes tagant tulevad, pidurdavad hoo kinni. Sellest piisab, et kümned ja kümned jäävad maha. Järelepunnimine, mis kestab umbes kilomeetri, ei too mingit tulemust. Siis lõpeb ka jaks.

Nüüd tuleb vaadata, kellega ühte seltskonda jäid, ja kogu tegevus ümber mõtestada.

Kaaslaste suutlikkusest annavad ülevaate Pühajärve ümbruse ja Otepää tõusud. Selgub, et ülemäära lennukaid pedaalijaid pole. Seega, kui pärast Otepää läbimist väiksematel tõusudel ja lausikul tööd rabada, võib selja taha kogunenud punti väiksemaks raputada.

Kuidas hoida tempot?

Peip Reedi Pelotoni klubist on sellistes olukordades alati häälekalt hakkamas. Ta paneb karusselli veerema: niipea kui ette lähed, hoiad paari vändapöördega kiirust, siis vahetad end taha ja annad uuele vedajale teed ning ootad teiste tuules, kuni saabub taas sinu kord ette minna. Sedasi püsib tempo ühtlaselt kõrge.

Tuulele avatud lõigul Paluperast Elvasse kaob me poole­sajapealisel grupil ühtäkki ind ja kord. Tulemus avaldub otsekohe: kiirus kukub napilt 30 km/h peale. «Eks pärast Elvat hakkame jälle korralikult tööle,» lausub Reedi.

Ta peab sõna. Vastutuules korraldab ta ees ligi kümne mehega tummise karusselli. Need, kes sellest välja jäävad, peavad üksteise sabas nägema kurja vaeva, et vähegi tuulevarjus püsida.

Nõo ristis saavad karussellitajad oma tahtmise: grupp läheb katki. Kuigi olin kogu tee alates Elvast võidelnud tee servas soodsa positsiooni eest, jään ikkagi grupi tagumisse poolde. Nelja-viie mehega korraldame küll tagaajamise, ent nii nappide jõududega eessõitjaid naljalt ei püüa. Lõpuks käriseb vahe Nõo ristis eest kihutanutega pisut üle minuti.

Eilne sõit oli kiire, vähemalt algul. Olavi Mõts ütles, et tal näitas rattakompuuter esimese tunni keskmiseks kiiruseks ligi 48 km/h. Alles see oli, kui Rein Taaramäe nentis, et ühel proffide võidusõidul mindi esimesel tunnil tema hinnangul hullumeelse kiirusega, 49 km/h.

Teine kummaline tõsiasi – vett kulus imevähe. Kogu sõidu peale ei joonud ma liitritki. Kõik geelid ja magneesiumiampullid tõin finišisse tagasi. Jahe ilm ilmselt jahutas.

Pärast lõpetamist, kui medal kaelas ja söök söödud, lausus Reedi, et pole kindel, kas ta järgmisel aastal enam starti tuleb. Palju tuleb rajale selliseid, keda ei saa ratturina usaldada, nentis ta. Hirm on selle närvilise sõidu ees, tunnistas Reedi.

Kellel ei ole?