/nginx/o/2014/04/12/2954362t1h96d9.jpg)
Segadus spordistipendiumidega kestab. Pallimänguklubid ei tea senini, kes on proff, kes mitte, kellele tohib stippi maksta, kellele mitte. Kultuuriministeerium üritab pärast kuudepikkust mittemidagitegemist maksuametiga läbi rääkides asjasse selgust tuua, kuid selgus ei saabu mingil juhul enne hilissügist, kui lepingud on ammu sõlmitud ja mängijad paigas. Välja on pakutud variant, et võõrleegionärid saaksid palka ja maksaks maksu, Eesti pallurid oleks stipendiaadid.
Kultuuriministeerium ehk asekantsler Tõnu Seil on palunud sportmänguliitudelt eksperthinnangut, mida stipendiumide kaotamine nende alale tähendaks. Andmed koos, kavatsetakse esitada maksuametile oma seisukoht, mis kõlab ilmselt nõnda: Eesti pallurid treenivad ja töötavad selleks, et saada profiks ning siirduda piiri taha suurt raha teenima, ning neile võiks maksta stipendiumi; meie klubides mängivad välismaalased on aga profid ning peavad töötasult maksma kõik maksud.
Ideel on jumet, sest raske on maailma mõistes penne teenivat kodumaist mängijat elukutseliseks pidada. Põlva Serviti käsipallimeeskonna peatreeneri Kalmer Mustingu sõnul saavad nende klubi mängijad – koolipoisid, üliõpilased ja põhitööd mujal tegevad mehed – stippi mõnisada eurot. «Kui see pisku, pigem toiduraha, kuulutatakse palgaks, millelt tuleb maksta maksud, siis ei saa ma meie riigist aru,» oli Musting tige. «Serviti aastase maksutulu eest ei saaks Põlvas isegi väikest parklat ära asfalteerida, kuid spordile annaks see hoobi. Kardan, et käsipallurid läheksid lainena Soome tööle ja mängima. Serviti peaks jätkama koolipoiste ja paari vanema fanaatiku toel.»
Eesti Jalgpalli Liidu pressišeff Mihkel Uiboleht on Mustinguga ühel nõul: «Eestis profispordi loogika ei toimi. Kui mujal maailmas toodab profiklubi tulu, siis Eestis kulu.»
Kuna kultuuriministeerium on asja venitanud kui kummi, saabub selgus stipendiumide osas parimal juhul sügisel. Sestap ei oska klubid kuidagi käituda. Aga see selleks. Postimees küsis spordirahvalt, mida see muudaks, kui maksustataks vaid võõrleegionäride palgad.
Käsipallis ei muutuks suurt midagi, arvas Musting: «Tegelikult peaks kõik Eesti soost käsipallurid olema stipendiumisaajad, siis suudaksime üksiku välismängija maksutulu enda kanda võtta.»
Ka Eesti jalgpalliklubid tegutseksid edasi endisel moel. «Meie süsteem pole stipile üles ehitatud. Andsime klubidele talvel, kui teema esile kerkis, teada, et nii mängijad kui treenerid olgu palgal. Nii ongi.»
Võrkpall. Endine Tallinna Selveri, praegune Pärnu Võrkpalliklubi peatreener Avo Keel tõdeb, et kui hakkab kehtima nulltolerants – ei stipendiumi, ainult maksustatavad palgad –, võib asi minna pisut murelikuks, sest riik pallimänge toetada ei soovi, erasektor ei jõua.
Ent kui palgal oleks vaid välismaalased, poleks muret. «Võrkpalliklubides püütakse mänguajaga kindlustada eelkõige Eesti mehed-naised,» selgitas Keel ja lisas, et ei saa aru korvpalluritest, kes meeskondadesse võõrleegionäre kuhjavad. «Kalev/Cramo pole võõramaalaste toel Ühisliigas alagrupist edasi pääsenud. Kas nad poleks võinud oma ketukad kätte saada Eesti mängijatega, see ju arendaks meie korvpalli?»
Lõpuks korvpall. Tartu Rocki peatreener Gert Kullamäe tunnistas, et kui võõrmängijate töötasu maksustataks, palgataks neid vähem. «Samas on asjal ka positiivne pool – eestlased saaksid rohkem mänguvõimalusi. Üks on aga selge – tuleb maksuameti seisukoht milline tuleb, korvpallirahvas peaks ümmarguse laua taha istuma, nõu pidama ning otsustama, kuidas edasi minna.»
Kullamäe andis kultuuriministeeriumile ja EOK-le ka kindla tärmini, millal peaks stipendiumidega olema selgus majas: «5. juulil on EuroChallenge’i sarjas loosimine. Euroopas mängimine pole odav lõbu, sestap peaksime teadma, milliste meestega saame arvestada.» Jaan Martinson
/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)