Duellile! Maailma tipu vastu

Konksuga ettepanek: ajakirjanik Priit Pullerits küsib mulluselt vehklemise maailmameistrilt Julia Beljajevalt, kas too suudab teda kahe minuti jooksul 15 korda võita. Aga kahel tingimusel – millistel, sellest lugege loost. Foto: Margus Ansu

Arteri ajakirjanik võttis elus esimest korda kätte mõõga, et proovida, mida suudab absoluutne algaja vehklemise mulluse maailmameistri Julia Beljajeva vastu. Mis te arvate, oli tal väljavaateid? Duellile! Maailma tipu vastu

Järsku tekib tunne, nagu valmistataks mind ette hukkamiseks. Mu ümber askeldavad kaks asjatundjat, kes ajavad vilunud, resoluutsete liigutustega mulle selga heledat, tugevast materjalist ebatavalist riietust. Tõmbavad selle takjakinnituste ja lukkudega ümber keha. Käisest ja selja tagant ulatub välja punane elektrijuhe, mille mõlemas otsas on kolme haruga pistik. Seljatagune pistik ühendatakse kollase seina küljest jooksva pika juhtmega.

Ja kui siis üks asjatundjaist mulle tagatipuks tiheda, tumeda sõrestikuga suure maski pähe surub, muutub hukkamiseelne tunne ilmselt täiuslikuks.

Olen valmis seatud. Võõras, kummalises vormis. Nähtavus võretatud. Otsapidi vooluvõrku ühendatud. Enam pole tagasiteed.

«Ja siin ma nüüd olen,» mõtlen-tunnen. Abituna. «Mis küll edasi saab?»

Vastane, kelle ees tunnen end kui hukule määratu, on nimekas. Mullu maailma oma ala parim, epeevehklemise maailmameister Julia Beljajeva (22), Eesti naiskonnaga tänavuste MM-võistluste teine ja eelmise aasta Euroopa meister.

Mis lootus võib olla end tema vastu kaitsta, kui sa pole elus kordagi mõõka käes hoidnud? Annan endale kainelt aru, et nullilähedane.

Küllap torkab ta mind kiiresti auklikuks.

Aga vastane, kes harjutanud vehklemist juba tosin aastat, oli armulik. Mis rõõmu võiks tallegi pakkuda abitut algajat pingevabalt sõelapõhjaks teha. Selleks, et mul mingitki vastupanu lootust tekiks, olin saanud abiliseks – või peaks ütlema, et sekundandiks? – tema tädist treeneri Natalja Kotova poja Ruslan Eskovi. (Nemad need kaks riietumisel abistanud asjatundjat olidki.) Ehkki vanust kõigest 15, on Eskov vehklemises juba kuuekordne Eesti ja kolmekordne Põhjamaade omaealiste meister, kes seadnud eesmärgiks tulla tuleval aastal kadettide maailmameistriks ja kuue aasta pärast Tokyos olümpiavõitjaks.

Võimalused võrdsemaks!

Ent seekordne ülesanne pole Eskovil lihtne. Juba soojendusel nägin, et mu vastane on hoopis teisest puust (sõna «puu» sobib siinkohal siiski ainult minu kohta): Beljajeva viibutas jalgu nõtkelt üle oma pea ning laskus mängeldes spagaati. Selge, et sekundant Eskov mu painduvust kümne minutiga ei paranda. Aga oleks ta hoolealune vähegi elementaarsed liigutused selgeks saanud...

Kuid ei saanud – ja see ajas mind enda peale lausa vihaseks.

Järgmist võite kodus ise järele proovida. Kui olete paremakäeline, siis asetage vasak jalg taga risti ja parem jalg sellest ühe jalalaba pikkuse võrra otse ette ning keerake parem, mõõgaga külg ettepoole, kujuteldava vastase suunas. Lihtne? Lihtne. Nüüd tehke etteaste. Oot-oot! Enne sirutate ikka mõõgaga käe välja ja alles siis astute ette. Ei tule välja? Sest tikute enne ette astuma ja alles siis kätt ette sirutama? Nii ei lähe mitte – sedasi saate vastaselt enne torke sisse, kui jõuate käe välja sirutada. Ja ärge unustage, mida teeb vasak käsi etteaste ajal! See sirutub selja taga allasuunas.

Ja kui teil pea sellest ühest lihtsast koordinatsiooniharjutusest – ikka õigesti sooritades! – veel sassis pole, siis tehke seda korduvalt ja kiiresti. Nagu võistlusel, automaatselt. Ahaa, nüüd tunnete, kuidas parema jala reielihas kangeks läheb ja tuimaks muutub, eks!

Igatahes selgeks ma seda õiget põhiliigutust ei saanudki, mis kärpis lootust Beljajeva vastu vähegi väärikalt astuda – lootust, mis oli niigi tilluke – veelgi pisemaks.

Nõnda pole imestada, kui riietamise käigus tekib tunne, et lähen justkui hukkamisele. Eskov ühendab viimaks varrukast väljuva pistiku mõõga pidemega, et torkeid elektrooniliselt fikseerida, sätib mu kinnastatud parema käe pideme külge ja saadab rajale.

Edasi pole enam kellelegi loota peale iseenda.

Olin hommikul mõelnud, kuidas duellile mulluse maailmameistriga veidigi jumet anda. Nii et see Beljajevalegi pinget võiks pakkuda. Rääkimata sellest, et mul ka mingigi šanss tekiks. Sedasi esitan oma ettepaneku: vehkleme 15 torkeni, aga erinevalt pärisvõistlusest, kus duell kestab 3 x 3 minutit, piirdume, arvestades vehklejate üüratut tasemevahet, kahe minutiga. Kusjuures juhul, kui Beljajeva selle ajaga 15 torget teha ei suuda, on kaotaja tema, nagu ka juhul, kui mul peaks õnnestuma teha vähemalt kaks torget.

Vastakad tunded

Esimese torke saan sisse umbes viie sekundiga. Nagu ka kaks järgmist. Vähemalt pehmelt ja valutult. Kui seinatablool poleks Beljajeva õnnestumiste tähistamiseks süttinud punane tuli, ei oleks õieti arugi saanud, et ta mind suskas. Tegelikult hea seegi, sest mõned jõulisemad torked pidid kõigist kaitsevahenditest hoolimata jätma jälje – sinikad.

Esmakohmetusest üle saanud, tuletan meelde Eskovi õpetatud põhitõed, mis võiks totaalsest hävingust päästa. Sirutan mõõgaga käe rohkem ette. Keeran end vastase suhtes rohkem küljega. Sihin tema parema, relvaga käe õlga – see ju mulle lähim koht, kuhu võiks torgata.

Ühtäkki sööstame Beljajevaga vastakuti. Heidan pilgu tabloole. Seal põleb roheline tuli. Ja punane ka. Tähendab: topelttorge. Punkt kirjas! Tõele au andes, ega ma ise ka taibanud, kuidas see õnnestus. Nagu öeldakse: pime kana (mina, mitte Beljajeva) leidis tera (punkti, mitte minu mõõga tera).

«No nii, nüüd on vastane ka rohkem pinge all,» kuulutan lootusrikkalt ning asun kui elluärganu entusiastlikult taas võitlusse. Ja saan ruttu järgmise torke sisse. Siis veel. Ja veel. Seis on 1:7. Aega on kulunud kõigest 40 sekundit.

Rohkem kui kiire kaotusseis hämmastab see, et mu keel on täiesti vesti peal. Nagu poleks elus sporti teinudki, kuigi olen suvi läbi sõitnud iga nädal rattaga 150–200 km, hoides keskmist kiirust 33–35 km/h. Aga nüüd võtavad paarisekundilised minilahingud lõõtsutama... Milles asi?!

Kuna kokkulepitud kahest minutist on kulunud vaid kolmandik, aga Beljajeval on ligi pooled võiduks vajalikud punktid käes, muudan taktikat. Otsustan aega venitada. Seni on ta lasknud mul lahkelt initsitiivi näidata ning, nagu asjatundjad pärast seletavad, rünnanud kiirelt ja tulemuslikult vastu just siis, kui olen vaid mõne tolli jagu taandunud. Nüüd võtan rahulikuma asendi – ärge unustage, et mul on keel nagunii ripakil – ja proovin teda hoida distantsil. Las aeg töötab minu kasuks.

Ei too see plaan edu. Beljajeva torkab mängeldes 8:1. Seejärel kohe 9:1.

Egas midagi, tuleb naasta endise taktika juurde. Panustada sellele, et kui sihtida tema mõõka hoidva käe õlga, siis kes teab, äkki läheb juhuslikult õnneks. Sest igasugused teadlikud üritused läbimõeldud tegevusega torkeni jõuda, nagu olen mõistnud, lõpevad täiesti tulutult.

Järsku juhtubki midagi ootamatut. Beljajeva sööstab pärast lühikest luuramist rünnakule, sirutan oma mõõga võimalikult kaugele ette, hetke pärast heidan pilgu tabloole ja näen, et seal süttib roheline tuli. Ainult roheline, ei mingit punast.

9:2. Olen küll suurelt kaotanud, aga kokkulepitud reeglite järgi võitnud. Mõned sekundid tunnen võidurõõmu, siis ühtäkki häbi. Ei, mitte selge allajäämise pärast, vaid see viis, kuidas võidu saavutasin, ei olnud ju mingi õige vehklemine. See, nagu sportlaskeeli öeldakse, oli lihtsalt koba. Ja selle üle rõõmustada – see pole džentelmenlik.

Veel üks pakkumine

Pakun Beljajevale revanšmatši. Mis siis, et olen läbi mis läbi. Kogu keha leemendab higist. Süda taob. Hapnikust tuleb puudu. Pean lausa põrandale kummarduma, et end koguda. Nii palju siis kasu vastupidavusalade harrastamisest... Beljajeva ei ilmuta samal ajal ainsatki märki, et ta oleks üldse midagi teinud.

Pärast asjatundjad seletavad, et olin rajal liiga palju rabelenud, sellal kui vastane rahulikult oma õiget hetke passis.

Revanšmatšis viie torkeni ei jäta Beljajeva mulle ainsatki võimalust. Minuti ja 17 sekundit suudan vastu pidada, siis olen kaotanud. Kuivalt, nulliga.

Ometi on mul veel üks pakkumine tagataskus, et mulluse maailmameistri oskusi proovile panna. Nimelt, kui ta keskenduks ainult kaitsele, siis kui kaua kuluks algajal aega, et tema vastu üksainuski edukas torge teha (topelttorked ei loe).

Selline võitlus pole muidugi kuigi õiglane, sest lubab mul söösta ülepeakaela rünnakule ning unustada igasuguse tähelepanu enda kaitsmisele. Selle karistab Beljajeva ka kergesti ära.

Kuna õlga sihtides mul kuidagi teda torgata ei õnnestu – ikka on tema täpsem ja nobedam –, üritan rünnata ta eesmist, paremat jalga. See ju hoopis kaitseta. Ent see tähendab, et mõõka langetades jääb mul ülakeha sootuks kaitsmata, ja sinna torgates Beljajeva mind hõlpsalt tõrjubki.

Kui duell on kestnud 45 sekundit ning tänu kahele topelttorkele on seis 2:8, teen ettepaneku lõpetada. Nii imelik, kui see ka pole – rohkem lihtsalt ei jõua. Jaks on totaalselt otsas. Mul, Beljajeval mitte. Tal pole otsa ees higikübetki. Mul pole tervel kehal kuiva kohta.

Algaja õnn

Sellest, et ajakirjanikust amatööril õnnestus maailma tippvehkleja vastu paar edukat torget teha, ei maksa ühtki kaugeleulatuvat järeldust teha. Sekundant Eskov tunnistab, et kaotust 0:15 on vehklemises väga raske saada. Tema suurim võit on 15:1, ja seda on juhtunud vaid korra. Pealegi, meenutab Eskov, oli kord üks minusugune algaja kaotanud Beljajevale kõigest 7:15.

Pärastpoole, kui higi lahtunud, saab selgemaks, miks Beljajeva sedapuhku paar torget sisse sai. Tundmatute ja ebaharilike vastastega on ebamugav vehelda, tunnistab ta, sest noist on raske aru saada, mida nad kavatsevad ja teevad.

Nii see on: ega ma ise ka aru saanud, mida ma õigupoolest tegin. Aga sellest sain aru küll, et sõida sa ratast, jookse või suusata, palju tahad – kui mõõk käes, pole sest kasu grammigi. Ent pinget ja emotsioone, tuleb tõega tõdeda, pakub vehklemine palju rohkem kui jooks, suusatamine või rattasõit.

Ja kiiresti ununes ka tunne, nagu läheksid hukkamisele.

Kes oli Arteri vastane?

Julia Beljajeva (22), epeevehkleja

Maailmameister 2013

Eesti naiskonnaga MMil 2014 hõbe, EMil 2013 kuld ja 2012 pronks

Võitnud juunioride ja kadettide vanuseklassis MMil ja EMil üheksa medalit, sh neli kulda

2013 Eesti parim naissportlane, Eesti parima võistkonna liige ja Eesti parim noorsportlane

Mis on epee?

Epee kaalub kuni 770 grammi, tema kogupikkus on

110 cm, tera on kolmekandiline, selle pikkus on 90 cm.

Relva otsas asub kontaktotsik, mis kutsub aparaadis signaali esile siis, kui otsikule mõjuva jõu suurus on vähemalt 750 grammi.

Epee on torkerelv, mille tabamispiirkonna moodustab kogu keha. Torkeid fikseerib fiksaator.

Mõlemad võistlejad võivad saada korraga punkti, kui torked on sooritatud vähem kui 1/25 sekundilise vahega.

Allikas: EOK