Kaia Kanepi vanusest, tervisest, koerast ja jõuluvanast

Kaia Kanepi ja koer Bossu Foto: Tairo Lutter

Kui Kaia Kanepi jalalõikusel käis, andsid arstid kolm aastat armuaega – nii kaua saavat ta veel tennist mängida. Seega peaks jaanuaris teoreetiliselt algama Kanepi viimane hooaeg. Õnneks ei pruugi teooria alati praktikas kinnitust leida, arvab Kanepi. «Eks ma vaikselt võtagi tulevat aastat kui viimast, üritan viimseni võidelda ja mängu nautida. Samas pole mingit tunnet, et karjäär võiks otsa saada.»

Oktoobri alguses Linzi turniiril hakkas Kanepi selg justkui tuld lööma ning sellega oli hooaeg otsas. Järgmised poolteist kuud kulus puhkusele ja ravile. Eile alustas maailma edetabelis 51. kohale langenud Kanepi ettevalmistust uueks aastaks eesmärgiga mängida tavapärasest vähem, aga see-eest suurematel turniiridel.

Tänaseks on selg tervem – häda polnud suur, põletik kõigest – ning nädala jagu trennigi tehtud. Tõsi, kannad teevad endiselt puhuti valu ja muret, kuid ta saab hakkama.

«Aasiasse tänavu harjutama ei lähe – palavas on liiga kurnav raskeid trenne teha. Aga hooaja algus on planeeritud nagu ikka: Brisbane, Hobart, Austraalia lahtised, Federation Cup Eestis, Dubai, Indian Wells, Miami... Eks ta hell aasta tule ja ma ei hakka end alguses kohe lõhkuma.»

Kanepil jätkus juttu kauemaks.

Rõõmust ja pisaratest. «Eelmine hooaeg tõi rohkem ikka rõõmu kui pisaraid, sest ma pole nutja tüüp. Igas halvas on midagi head ja heale ma ka mõtlen. Aasta polnud halb – turniirivõit Prantsusmaal, hea mäng USA lahtistel... On, mida meenutada.»

Treenerist. «Treeneriga, kes käiks pidevalt turniiridel kaasas ja kellega päevast-päeva koos oled, peab olema klapp. Paraku pole säärast inimest leidnud ega tunne enam treenerist ka puudust, olen piisavalt kogenud. Saati olen ju väljakul niikuinii üksi ja pean hakkama saama.»

Virtuaaltreener Dave Rinebergist. «Oleme kokku leppinud, et suhtleme temaga virtuaalselt. Vestleme pidevalt. Ta annab nõu nii tehnika kui taktika osas, turniiride ajal iga päev. Tahtsin, et Rineberg tuleks Austraalia lahtistel mulle appi. Näis. Küll aga sõidan märtsis tema juurde USAsse, korraldame laagri ja ta juhendab mind sealsetel võistlustel.»

Maailma edetabelist. «Üldiselt ma oma kohta edetabelis ei jälgi, sest sel pole suurt tähtsust. Muidugi, paigutatud mängijate ehk 32 sekka tahaksin end tagasi murda. Ning 50 seast ei sooviks välja langeda, sest muidu ei pääse suurematele turniiridele peale.»

Mängust ja tasemest. «Proovin alati võimalikult hästi mängida, aina paremini ja paremini, kahjuks alati ei õnnestu. Teinekord aga piisab ühest võidust, et kõik sujuma hakkab. Tänavu, kui sain end käima, oli väljakul väga mugav ja kindel olla. Enesekindlus kasvas. Ei tohi alla anda, treenida teadlikult ja õigesti ning küll siis head päevad tulevad.»

Vanusest. «Ma võin ligineda kolmekümnele, kuid tunnen end kui 25-aastane. Seega on mul tennises aega piisavalt. Serena Williams on 33, aga mängib hästi ja lööb endiselt tugevalt.»

Karjääri lõpust. «Praegu pole küll mingit märki, et peaksin tennisega lõpparve tegema. Sellele hakkan mõtlema siis, kui keha ei pea enam vastu või vaim väsib ära ning ma ei taha enam tennist mängida.»

Rasketest aegadest. «Kui mul on raske, aitab sõpradega rääkimine, kasvõi interneti vahendusel. Samas lähen harva kurtma, eelkõige proovin ise endaga hakkama saada.»

Treeningutest. «Füüsiliste trennide osa on suurem kui nooruses. Jalad ei kannata enam kaks korda päevas väljakul harjutada. Ühel päeval mängin tennist kaks korda, järgmisel vaid korra. Üritan taset hoida, sest vaevalt ma suudan enam midagi juurde õppida. Proovin taktikat kohendada, näiteks tihemini võrgus käia, sest siis on punktid lühemad ja seega tervisele parem.»

Koerast. «Ta on Manchesteri terjer Bossu. Ei, väljakul ta palle kätte ei too. Pole õpetatud. Ka võõrast hammustama mitte, aga ta vaatab valvsa pilguga ja kaitseb mind.»

Jõuluvanast. «Jõuluvana võiks tervist tuua. Kui on tervis on korras, on ka motivatsiooni. Aga hea, kui ta pistaks kingikotti veel midagi.»

Tulevikust. «Olen proovinud mõelda, mis võiks minust saada pärast karjääri lõppu, aga mõtted läbi raiunud, sest ei tea, mida teha ihkaksin. Treeneriks? Vaevalt, sest ma ei sooviks enam nõnda palju reisida. Mänedžeriks? Ei, ma pole suhtleja ega suuda inimestele asju pähe määrida. Aga tennise juurde usutavasti jään ühel või teisel moel.»