Selle nädala «Pealtnägija» räägib viisavabrikute võrgustikust, kus Euroopasse pääsemiseks kasutati fiktiivseid kutseid, mida väljastasid tuntud Eesti spordiüritused ja –klubid. Jutt käib sadadest alusetult antud Eesti viisadest kolmandate riikide kodanikele, kes tegelikult kadusid nelja tuule poole.
Mullu 2. mail saabus Kiievist lennukiga Tallinna 20ndates aastates naine. Kui üksinda reisinud neiu jõudis passikontrolli, esitas piirivalvur talle, nii nagu kõikidele Euroopa Liitu sisenejatele, rutiinse küsimus – mis on reisi eesmärk. Kui neiu teatas, et tuli Eestisse ühe jalgpalliklubi kutsel, läks põnevaks, vahendab ERR uudised «Pealtnägijat».
Andmebaaside kiire läbitöötlus näitas, et Itaalias restorani perenaisena tööd leida lootnud naine pidi kirjade järgi osalema 8-16-aastastele poistele ja tüdrukutele mõeldud rahvusvahelisel Pärnu Summer Cup jalgpalliturniiril. Vähemalt sellise legendiga oli tollele täiesti suvalisele ukrainlannale ühe Eesti jalgpalliklubi poolt saadetud küllakutse, mille alusel sai ta Eesti saatkonnast Kiievis Schengeni viisa. Õnneks või kahjuks ajas aga naine Eesti piiril kõik ette antud vastused kapitaalselt sassi.
See oli hale sissekukkumine, mis näitas politsei- ja piirivalveameti migratsiooniinspektoritele kätte rahvusvahelise viisavabriku võrgustiku. Juba järjekordse, kus sellel korral osales skeemis ühe Pärnu jalgpalliklubi töötaja, kes vorpis mitmekümele suvalisele ja täiskasvanud ukrainlasele teadlikult küllakutseid, justkui oleks nad oodatud külalised Baltimaade ühele tuntuimale laste vutiturniirile. Ja see on alles kogu loo algus, sest viisavabrikute paljastamisest on saanud Eesti riigiametnike igapäevatöö.
Põhja prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalve talituse juht Indrek Aru ütles, et kui näiteks viis aastat tagasi oli mõnikümmend niisugust juhtumit, siis praegu saab rääkida juba sadadest juhtumitest.
Et viisavabrikute toimimise loogikast paremini aru saada, tuleb üle korrata lihtsad reeglid. Ilmselt on paljud juba unustanud, et Euroopa Liitu reisimiseks on kolmandate riikide kodanikel tarvis viisat. Et seda saada, on vaja põhjendada, kuhu ja kelle juurde ning mis eesmärgil soovitakse sõita. Ehkki juba 2007. aastast ei ole Eesti puhul küllakutse esitamine enam kohustuslik, on nende vorpimisest saanud üks osa rahvusvahelises äriskeemis.
«Tüüpiline viisa väärkasutamine leiab aset selliselt, kus välisriikide kodanikud üritavad leida omale kontakte Eestist või mõnest muust Schengeni riigist, saada nendega tuttavaks ja soovivad, et Eesti või mõne muu Schengeni riigi kodanik teeks neile kutse ja kutsuks neid endale siia külla. Sellise kutse alusel viisat taotledes on viisa saamise tõenäosus tunduvalt suurem ja lisab tunduvalt usaldusväärsust,» selgitas Aru.
Iseenesest on ju kõik väga lihtne. Kui näiteks ukrainlane tuleks Eesti saatkonda Kiievis, esitaks oma Tallinna hotellibroneeringu, piletid siin toimuvale kontserdile, reisikindlustuse ja konsul veendub, et inimene tõesti tahab Eestisse tulla, siis saaks ta viisa suure tõenäosusega niikuinii. Aga just siin ongi viisavabrikute uba - valdavalt ei taha nende kliendid tegelikult Tallinna üldse tullagi.
Indrek Aru märkis, et paljud nendest inimestest, kes sellisel viisil viisat on taotlenud, ei saabu kunagi Eestisse, vaid lähevad mõnda teise Euroopa riiki, näiteks Prantsusmaale poodlema või Hispaaniasse, et esitada seal varjupaigataotlus.
Põhja prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalve talituse teabetöö vanempiiriametnik Tõnu Strandson ütles, et seda, kus need isikud tegelikult käivad, on olemasolevate vahenditega keeruline kontrollida. Loomulikult peitub sellises skeemis ka julgeolekuoht.
Et kogu lugu paremini mõista, kasutame üht värsket ja markantset näidet läinud aasta oktoobrist, kui välisministeeriumi ning PPA töötajad avastasid seni suurima libaküllakutsete võrgustiku.
Indrek Aru sõnul sai see alguse Valgevenes asuvast Eesti saatkonnast, kus märgati, et ühele Kohtla-Järve aadressile on minemas väga palju inimesi.
«Ida prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalve talitus käis seda aadressi kontrollimas ja sealt hakkas lugu edasi hargnema,» meenutas Tõnu Strandson. Võrgustiku niidid hargnesid ka Harjumaale ning lõpuks jõudsid ametnikud 21 inimeseni, kes võrgustikku organiseerisid.
Kogu võrgustiku peakorter asus Valgevene pealinnas Minskis. Pealtnäha oli tegu ametliku firmaga, mis tegeles seal konsulaarteenuste vahendusega. Olid loodud ka internetiportaalid, kus oma teenuseid reklaamiti. Samuti olid neil ka otsekontaktid Eestis, kes omakorda värbasid siin isikuid, kelle ülesandeks oli kutsuda Eestisse Valgevene kodanikke. Seda tehti loomulikult raha eest.
Sellise hõlptulu teenimise võimalust pakuti näiteks okidoki.ee keskkonnas, kust kuulutused on nüüdseks kadunud.
Kokku õnnestus migratsiooniinspektoritel tuvastada Eestis 21 inimest, kes 20-25 euro eest tükk, üha uusi küllakutseid võõrastele valgevenelastele vorpisid. Tõnu Strandsoni sõnul tehti umbes 370 viisataotlust, millest vaid osa olid õiged.
Märkimisväärne on, et Minskis tegutsenud aju oli skeemi peensusteni läbi mõelnud. Et oma tagalat kindlustada, lepiti valgevenelasest viisataotleja ja Eesti küllakutsujatega kokku konkreetne legendid, mida konsuli juures ette mängida.
Nagu ka inspektorite poolt kätte saadud viisavabriku niiditõmbaja ja ühe nende kliendi kirjavahetus reedab, on kokkulepitud küsimused-vastused üsna trafaretsed - kuidas võõrustaja ja külaline üksteist tunnevad, millal ja kus kohtuti viimati jne.
Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor Kersti Eesmaa tõi ühe markantsema näitena juthumi, kus paberite järgi Eestisse võistluskunsti võistlusele sõita soovinud inimene ei osanud vastata konsuli küsimusele, kas võitlusmatt on ümmargune või kandiline. Loomulikult see inimene viisat ei saanud.
Ka selle loo puhul on selge, et tegelikult ei huvitanud ligi 400 valgevenelast reis Eestisse, vaid pääs Euroopa Liitu. Ja põhjus, miks käidi viisasid nõudmas just Eesti saatkonnas, selgub samuti kirjadest, kus klient tahtis minna Prantsusmaale, aga vabrik suunab viisanõudega hoopis Eesti konsulaati, sest: prantslased on jonnakad bürokraadid, eestlased aga viisakad ning nende antud viisal on tugev kaal.
«Oleme saanud märke, et Eesti konsulaaresindustes toimub töö väga kiiresti ja korralikult ning viisat on võib-olla mõnevõrra lihtsam saada, kui mõnes teises konsulaaresinduses,» ütles Indrek Aru.
Üksnes Põhja prefektuur on viimase aasta jooksul välja peilinud kuus suuremat viisavabrikut, mille raames võeti järelkontrolli ligi 1400 viisat. Ja nagu selgus, oli neist ligi 800 puhul esitatud valeinfot.
Enamus fantoomkülalistest on Ukrainast, Valgevenest ning Venemaalt, üksikud Gruusiast, Kongost Nigeeriast ja mujalt kolmandatest riikidest. Kõige tüüpilisem libalegend aga on, et Eestisse tullakse osalema spordivõistlusele või muule kultuurisündmusele.
Indrek Aru selgitas, et kui viisat taotlevad vanahärrad ja noored lapsed, aga spordiüritus korraldatakse umbes 18aastastele noormeestele, siis paratamatult tekib küsimus, kas kõik need inimesed ikkagi võtavad sellest spordivõistlusest osa, kas nad sinna üldse tulevad või mitte.
See näide puudutab konkreetselt Eesti Karate Föderatsiooni. Aastatel 2010-2013 sai tänu neile viisa ligi 1800 endistest N.Liidu riikidest pärit isikut, kes küllakutsete põhjal pidid osalema siin toimunud võistlustel. Kuna tegemist on ülimalt töömahuka protsessiga, keskendus politsei vaid 2013. aasta jooksul karate föderatsiooni kutsel Kiievi saatkonnast välja antud viisadele. Tulemused olid jahmatavad: läbi analüüsitud 350 isikust ei jõudnud Eestisse hinnanguliselt 74%. On selge, et nende side karatega oli ilmselt puhas väljamõeldis, mida kasutati ära EL-i pääsemiseks.
Karate föderatsiooni usaldust kuritarvitas paar klubi, esitades alaliidule mitmel juhul teadlikult fantoomvõistlejate nimekirjad. Milline on aga spordiürituste korraldajate roll rahvusvahelises viisavabrikus? Sai keegi iga libaküllakutse ees ka mingit raha?
«Jah, me mõne juhtumi pinnalt saame teha järelduse, et seal võivad need rahad liikuda ja me teame ka seda suurusjärku, aga seda, et igal pool sellised summad liiguvad, seda, seda me täna väita ei saa,» ütles Indrek Aru.
Riigikogu endine liige, Eesti Karate Föderatsiooni president Jaanus Rahumägi selgitas, et karate föderatsioon pole uurimisasutus ning probleem on tema sõnul nüüdseks lahendatud. «Miks nad tegid seda, noh, me võime arvata, et seal võisid olla mingid rahalised eesmärgid, aga meie olukord oli sedavõrd selge: me lõpetasime selle asja ära, viisime läbi niiöelda profülaktilise vestluse kõikide osalistega, peale mida kogu teema oli ennast selleks korraks ammendanud.»
Põhjus, miks kasutatakse spordi- ja kultuuriüritusi viisakutsete kattevarjuks, on magus. Väites, et sa tuled Eestisse laulma või maratoni jooksma, ei pea tasuma riigilõivu, mis Ukraina ja Venemaa puhul on 35 ning Valgevene puhul 60 eurot. Ja kui vabrik kasseerib kliendilt ühe viisa pealt 100-200 eurot, siis just siit tuleb selle rahvusvahelise äri kasum.
See võib kõlada kummaliselt, aga küllakutseäri on Eestis täiesti legaalne tegevus. Seetõttu ei saa ka politsei jälitada rahvusvahelise võrgustiku tegevust ja selle pealt kasusaajaid vastutusele võtta. Täna on lootus vaid sellel, et koostöös välisministeeriumiga paljastatakse järjekordsed petised juba eos ja spordi alaliidud tulevad vabatahtlikult politseile appi, nii nagu karate föderatsioon, mille uus juht on võtnud oma südameasjaks selle, et lõppeks Eesti spordiklubide kuritarvitamine viisatehastes.
Indrek Aru märkis, et näiteks Soomes on selline tegevus kriminaalkorras karistatav ning ka Eesti võiks tema arvates seda teed minna.
Jaanus Rahumägi arvates tuleks siin riigil, spordialaliitudel ja ka olümpiakomiteel koostööd teha.