Pareiko kritiseerib kohtunike valesid otsuseid

Eesti jalgpallikoondise väravavaht ja meeskonna üks liidreid, kes on paistnud silma kompromissitu kirglikkusega, räägib usutluses Arterile vihkamisest ja poolehoiust, häbist ja õnnest, rahast ja tunnetest, pettumustest ja võidurõõmust, kaotatud ajast ja eneseleidmisest.

Tundub, et vist on kaks Sergei Pareikot. Üks on naeratav, sõbralik, lahke, üliviisakas – headest sõnadest tuleb lausa puudu. Ütleks koguni, et nii meeldivat ja galantset inimest annab mul ajakirjanikuteelt meenutada.

Teine on see, kes väljakul aeg-ajalt üle keeb: olgu siis neli aastat tagasi Poolas, kus ta loopis vihast väravavahikindaid ja lasi vängeid sõnu lendu, või kaks nädalat tagasi Kadriorus, kus ta teenis agressiivse käitumise ja ebasündsa suupruukimise eest üheksa mängu pikkuse võistluskeelu.

Igal asjal on põhjus. Pareiko selgitab järgnevas usutluses ise, miks ta mõnikord üle keeb.

Hoolimata üldsust jahmatanud äsjasest tundepurskest Eesti meistriliiga mängus, on Pareiko kaheldamatult mängija, kellele ei kuulu ainult siinsete (ja mitte ainult!) jalgpallifännide, vaid ka paljude spordist vähe hoolivate tavaliste Eesti inimeste poolehoid. Ta oli selle kümnendi algul, Eesti jalgpallikoondise hiilgeajal, meeskonna üks liidreid. Väravavahina ka tugisammas. Aga küllap on sama oluline seegi, mille tabas vaistlikult ära Soome ajakirjanik Irene Naakka, kes kirjeldas Pareikot kolm aastat tagasi Arteri korraldatud katses, vaadates pelgalt tema pilti, ent teadmata, kes on pildil: «Eesti naised näevad temast und ja kõigi tütarlaste emad tahaks teda endale väimeheks. Hea välimusega stiilne mees, kelle iseteadlik olek lubab arvata, et ta on oma väärtusest hästi teadlik.»

Uue nädala teisipäeval ütleb Pareiko A. Le Coq Arenal Eesti koondise maavõistlusmängus Saint Kittsi ja Nevise vastu suurele jalgpallile ja Eesti poolehoidjaile hüvasti.

Sergei Pareiko

• Sündinud 31. jaanuaril 1977

• 193 cm, 84 kg

• 1989–1990 Tallinna Puuma

• 1990–1992 Tallinna Vigri

• 1993–1998 JK Tallinna Sadam

• 1998–1999 A.S. Casale Calcio (Itaalia)

• 1999–2000 Maardu Levadia

• 2001–2004 Volgogradi Rotor

• 2005–2010 Tomski Tom (meeskonna parim mängija, kapten 2009)

• 2011–2013 Krakówi Wisła (Poola meister 2011)

• 2013–2015 Nižni Novgorodi Volga

• 2015 FC Levadia

• Eesti koondises:

• 1993–1994 U18 meeskonnas 6 mängu

• 1994–1997 U21 meeskonnas 7 mängu

• 1996–2015 Eesti rahvusmeeskonnas 64 mängu

Kui nüüd rohkem kui 38 eluaastale tagasi vaadata, siis mis on see, mis on teid elus kõige rohkem edasi viinud?

Ma olen selline inimene, kellele ei meeldi kunagi kaotada. Mind häirib tänapäeval, kui viike või kaotusi võetakse rahulikult. Noored peavad saama aru, et just võit on see, mille nimel üldse sporti teha. Seda tuleb neile algusest peale seletada. Kui sa oled mees, kes ei taha võita, ei taha vastasest üle olla, siis minu meelest pole üldse vaja spordiga tegeledagi.

Karjääri lõpp kujunes paraku selliseks, et Eesti Jalgpalli Liit määras teile kogunisti üheksa mängu pikkuse võistluskeelu. Kas see tundub liiga karm?

(Hakkab naerma.) Võtan seda huumoriga. Nad tahavad olla kindlad, et mind enam platsil ei näeks. (Naerab südamest.) Nüüd nad võivadki olla järgmise suveni veendunud, et ma rohkem väljakule ei tule. Ausalt, mulle on ükskõik, kui pikk see karistus on.

Paljud mäletavad kurikuulsat intsidenti, kui mängisite Krakówi Wisłas ning pärast punase kaardi saamist sõimasite kõva häälega kohtunikke.

Olime kindlustanud Poola meistritiitli ja läksime Varssavisse Legia vastu mängima. Neil oli vaja võita, et tagada 3. koht. Olid esimese poolaja lõpuminutid, kui tuli tsenderdus ette. Hakkasin väravast välja jooksma, tõrjusin löögi, misjärel lendas vastane mulle otse sisse. Kuulsin vilet. Arvasin, et tema tegi minu vastu vea. Tõusin üles, võtsin palli ja vaatasin – punane kaart mulle. Läksin rahulikult välja ja küsisin neljandalt kohtunikult aru. See, mis mind vihale ajas, oli tema vastus, et ära mölise, mine siit ära, see ei pea sind enam huvitama. Küsisin, kas ta vastutab oma sõnade eest. Ta ütles, et kao minema. Muidugi sain vihaseks, sest inimene tunneb, et ta on karistamatu.

 

Mis platsil juhtub, et teiesugune muidu äärmiselt viisakas inimene seal nii tugevasti keema läheb?

Nagu ma ütlesin, ei meeldi mulle kaotada. Ja kui seda põhjustab ebasportlik käitumine, siis ajab see veel rohkem närvi. Kui vastased on üle, pole sellest midagi, annan neile kätt ja lähen ära. Aga kui sportlikke printsiipe rikuvad kohtunikud, kes peaks sportlikke printsiipe kaitsma... Jah, ma saan aru, et nad on inimesed ja võivad ka eksida, aga kahjuks tuleb välja, et mõnikord tõlgendavad nad reegleid nii, nagu neile on vaja. Kui selline teguviis jääb karistamata, siis milleks on üldse vaja jalgpalli? Miks klubide omanikud raiskavad nii palju raha, kui asja otsustavad kohtunikud? Kõik räägivad, et teema on delikaatne, et kohtunikke ei tohi kritiseerida. Kuidas ei tohi?! Seda peab tegema, kui nad ei võta vastutust.

Mis platsil juhtub, et teiesugune muidu äärmiselt viisakas inimene seal nii tugevasti keema läheb?

Nagu ma ütlesin, ei meeldi mulle kaotada. Ja kui seda põhjustab ebasportlik käitumine, siis ajab see veel rohkem närvi. Kui vastased on üle, pole sellest midagi, annan neile kätt ja lähen ära. Aga kui sportlikke printsiipe rikuvad kohtunikud, kes peaks sportlikke printsiipe kaitsma... Jah, ma saan aru, et nad on inimesed ja võivad ka eksida, aga kahjuks tuleb välja, et mõnikord tõlgendavad nad reegleid nii, nagu neile on vaja. Kui selline teguviis jääb karistamata, siis milleks on üldse vaja jalgpalli? Miks klubide omanikud raiskavad nii palju raha, kui asja otsustavad kohtunikud? Kõik räägivad, et teema on delikaatne, et kohtunikke ei tohi kritiseerida. Kuidas ei tohi?! Seda peab tegema, kui nad ei võta vastutust.

 

Millal hakkas teis võitluslik võitjainstinkt pead tõstma?

Siis, kui tundsin esimest korda võidu maitset. Olin alles 18-aastane, kui sain Eesti karika pea kohale tõsta. Võitsime Tallinna Sadama meeskonnaga algul FC Flora ja siis Eesti meistri Lantana, finaalis tuli vastu Jõhvi Eesti Põlevkivi. Mäletan, et mõtlesin: kui me neid ei võida, siis milleks üldse oleme pingutanud; et kurat, me peame neist üle olema! Võitsime 2:0. Ma ei lasknud alates veerandfinaalist endale mitte ühtegi väravat lüüa. Kõik õnnestus ja sealt hakkas enesekindlus tasapisi kasvama. Hakkasin tundma, et minuga arvestatakse, et ma vastutan tulemuse eest nagu mees, mitte nagu koolipoiss.

Eesti meistriliigas tegin debüüdi juba 16-aastaselt Vigri meeskonnaga. Siis paistis kõik liiga lihtne. Esimese mängu võitsime 4:0, tegin paar head tõrjet. Järgmised mängud lõppesid samuti võiduga ning juba mõtlesingi, et oskan kõike. Aga siis sain kohe karistada. Mängisime Sillamäe vastu, kes oli tabeli lõpus, ja kaotasime 2:3. Kaks väravat tuli minu prohmaka tõttu. Sellel mõttel, et olen juba miskit õppinud, lõigati jalad alt ära, nii et terveks eluks jäi meelde. Sain õppetunni, et ükskõik kui hästi oled eelmise mängu mänginud, ei tähenda see järgmises mängus enam midagi – kõik hakkab jälle nullist peale.

Eesti meeskond kaotab paraku rohkem, kui võidab. Kuidas kaotustest üle saada?

Esimesed tunnid pärast kaotatud mängu on sageli väga rasked, muudkui mõtled ja analüüsid, kuidas oleks võinud olukordi teistmoodi klaarida. Aga mida sügavamale oma mõtetega minna, seda rohkem hakkavad need sind seest sööma ja asi läheb aina hullemaks.

Mäletan, et siis, kui hakkasin [Venemaal] kõrgemal tasemel mängima, ei saanud mõnikord terve öö magada, kuni lõpuks alles hommikul, kui päike hakkas tõusma või linnud akna taga laulma, läksid silmad kinni. Siis olin järgmisel päeval razbitõi – tunne on s**t, miski ei meeldinud. Kahjuks keegi ei seletanud mulle, kuidas pärast kaotatud mängu käituda. Treeneritel oli vana kool...

Viimased neli-viis aastat olen pärast kaotust maganud rahulikumalt ja vaadanud asjale teistmoodi. Analüüsid mängu läbi, saad aru, kus oleks võinud paremini tegutseda, ja paned siis punkti; see on minevik, seal enam midagi muuta ei saa; unustad ära ja lähed edasi, valmistud järgmiseks mänguks. Kui aga mõtled veel kolm-neli päeva kaotatud mängust, süvendab see ainult nõrkust. Ebakindlus poeb ruttu sisse. Aga just enesekindlus on kõige tähtsam.

Nii et pidite ise õppima, kuidas keeruliste olukordadega toime tulla?

Jah. Selle sain selgeks 28–29-aastaselt, siis, kui hakkasin Tomski meeskonnas regulaarsemalt mängima. Varem kandus kõik, mis mind häiris, edasi järgmisse mängu ega lubanud keskenduda. Mängid korra ebastabiilselt, siis teist korda ja kui juhtub ka kolmas kord, mõtled, et treener vahetab mind väravas välja ja paneb pingile.

Kui siis teadsid, et jääd pingile, lendas kõik, mis häiris, sinust pahh! välja. Siis pidid hakkama treenerile jälle tõestama, et väärid oma kohta. Sportlik vaim hakkas uuesti kasvama – keskendusin sellele, et end trennis näidata.

Üldiselt oli mul nii, et mida halvem seis, seda puhtam olin moraalselt ning enesekindlus tuli vaikselt tagasi. Kui pääsesin seejärel uuesti platsile ja paar mängu tulid väga hästi välja, tekkis tunne, et äkki tuleb jälle mõni apsakas. Seega, mida paremini ma end mängus näitasin, seda ebakindlamalt ma ennast tundsin. Ma ei tea, miks, aga nii kestis see 28–29-aastaseks saamiseni.

Selleks et saavutada stabiilsus, tuli mul leida seisund, et isegi kui eksin, ei kaotaks ma enesekindlust. Lõpuks jõudsin selleni, et jään rahulikuks: unustan [vea] ära, kõik läheb mööda, treener ja meeskond arvestavad minuga ning toetavad. Sealt algaski mentaalselt mu tõus tõsiseks väravavahiks; enesekindlus tõusis ka.

Kui keegi oleks mulle seda varem seletanud ja mind aidanud, oleks minust saanud tõsine väravavaht juba varem.

 

Loen teie jutust välja, et heast ja asjatundlikust juhendamisest jäi puudu.

Ma ei saa oma meeskondi selles süüdistada. Volgogradi Rotor oli Venemaa kõrgliiga klubi, seal valitses hoiak, et kui oled nii kaugele välja jõudnud, pead ise hakkama saama – selle eest sulle makstaksegi. Isegi kui olid elumured, mis ei lasknud täiega treenida, ei huvitanud need ausalt öeldes kedagi. Sest kui oled meeskonda tulnud, pead näitama, et suudad mängida ja oled seda väärt, et sind pannakse platsile.

Pealegi, see summa, mille eest Rotor mu [2001. aastal] ostis, tundus mulle hullumeelne. Nad maksid 200 000 dollarit ja kurss oli siis 18 krooni ühe dollari eest. Tallinna Levadia sai 3,6 miljonit krooni. Levadia eelarve, kui õigesti mäletan, oli umbes miljon krooni aastas.

Rotori treenerid töötasid minu sportliku ja tehnilise poolega, aga psühholoogia osas – sellega, mis peas toimub – jäi puudu.

Loen teie jutust välja, et heast ja asjatundlikust juhendamisest jäi puudu.

Ma ei saa oma meeskondi selles süüdistada. Volgogradi Rotor oli Venemaa kõrgliiga klubi, seal valitses hoiak, et kui oled nii kaugele välja jõudnud, pead ise hakkama saama – selle eest sulle makstaksegi. Isegi kui olid elumured, mis ei lasknud täiega treenida, ei huvitanud need ausalt öeldes kedagi. Sest kui oled meeskonda tulnud, pead näitama, et suudad mängida ja oled seda väärt, et sind pannakse platsile.

Pealegi, see summa, mille eest Rotor mu [2001. aastal] ostis, tundus mulle hullumeelne. Nad maksid 200 000 dollarit ja kurss oli siis 18 krooni ühe dollari eest. Tallinna Levadia sai 3,6 miljonit krooni. Levadia eelarve, kui õigesti mäletan, oli umbes miljon krooni aastas.

Rotori treenerid töötasid minu sportliku ja tehnilise poolega, aga psühholoogia osas – sellega, mis peas toimub – jäi puudu.

 

Baltman valis 193 cm pikkuse Sergei Pareiko kolm aastat tagasi Eesti stiilseimaks jalgpalluriks. Kas tema stiilsus tuleb naturaalselt või on see teadlik töö enda kallal? «Ei, ma ei ole selle jaoks midagi teinud. Olen see, kes ma olen. Too tiitel tuli mulle üllatusena. Enne seda ei kandnud ma peaaegu üldse ülikonda ja ega ma praegu ka eriti kanna. Siiski võiks iga mees mõnikord hea välja näha ja ülikond annab selleks võimaluse.»

Kuidas te noore mehena enne tähtsaid mänge liigsete pingetega toime tulite?

Kui mängueelse päeva õhtul enne magama minekut lendavad mõtted pähe, pead neist lihtsalt lahti laskma, võtma rahulikult. Tuleb nautida olukorda, sest kes teab, kui palju tähtsaid mänge su elus üldse tuleb. Sa ei tohi mõelda nagu mõni noor (teeb võitleva-vihase näo – P. P.), et see on minu viimane šanss, homme ma näitan kõike, mida oskan, ja rohkemgi veel. Niiviisi põled läbi.

Kui läksin Venemaale, oli mul ka esimestel aastatel raske uinuda. Aga lõpuks, juba Tomskis mängides, suutsin hakata asju rahulikult võtma ja saavutasin sügavama une, mis annab hommikuks värskuse. Varem ärkasin öösel sageli üles, nii et kui hommikul tõusin, ei tundnud kehas värskust – nagu oleksin tööd teinud.

Mäletan oma esimest suurt pinget, mille suutsin edukalt üle elada. See oli mu esimene mäng Venemaa kõrgliigas. Rotori treener kutsus mind hommikul enda juurde ja ütles, et kuna meeskond on kaotanud kolm mängu järjest, tahab ta näha mind täna väravas. Ta ütles, et võta rahulikult, ta toetab mind.

Mängisime Moskva Torpeedo vastu, kes kuulus tabeli tippu ja oli löönud viimases neljas mängus kokku 16–17 väravat. Nende ründaja oli kõrgliiga edukaim väravakütt. See teadmine pani mulle väikse pressi peale. Läksime 1:0 juhtima, aga siis sai üks meie mängija teise kollase kaardi ja jäime kümnekesi. Teisel poolajal hakkasid vastased nii palju suruma, et suutsid ühe värava tagasi lüüa. Viimasel sekundil said nad veel nurgalöögi. Üks nende mängija sai kahe-kolme meetri pealt löögile, aga ma suutsin kuidagi nii tõrjuda, et pall lendas üle lati. Kohtumine jäi viiki. Tegin päris hea mängu, aga mulle oli see nagu võit.

Mismoodi hiljem kaalukateks mängudeks häälestusite?

Ma ei söö enne mängu palju. Kõht peab olema tühi. Kui olen näljane, siis tuleb teravam tunne, reageerin kiiremini.

Söön tavaliselt neli tundi enne mängu. Seejärel hakkan tasapisi endasse energiat koguma, et siis, kui mäng algab, anda kehale signaal, nii et kogu energia sööstab välja. See on nagu hobusega, keda hoiad ja hoiad tagasi, kuni viimasel hetkel lased lahti – siis tormab ta nii kiiresti, et jõuab esimeseks.

Kuidas ületada aukartus nimekate vastaste ees, sest Eesti on ju ikkagi väike riik?

Aukartus oli võib-olla enne [2009. aasta] mängu Brasiiliaga. Enne seda olin mänginud Tomski meeskonnaga Piiteris Zeniidi vastu, suutsime võita 2:0. Siis mõtlesin, et Zeniidis mängivad mehed, kes on võitnud UEFA karika, seal on kõvad nimed nagu Brasiilialgi, aga kas nad on teiselt planeedilt?! Ei, nad on samamoodi inimesed – miks mitte proovida nende vastu mängida. Jah, võib-olla nad suudavad seda, mida meie ei oska, aga mängib meeskond. Ja äkki nad alahindavad meid? Nad ei ole sellised, keda ei ole võimalik üle mängida. (Eesti kaotas 0:1. – P. P.)

Aasta pärast tuli meil 3:1 võit Serbia üle. Pärast mängu jooksid nad platsilt ära, ei vaadanud meile otsagi, neil oli nii häbi. Ka Itaalia vastu juhtisime 1:0, kui tuli 3–4-minutiline auk, kus nad lõid meile kaks väravat. Sel tasemel ei tohi ühekski minutiks meeskonna vaimu alla lasta. Igatahes andis võit võõrsil Serbia üle kogu meeskonnale palju enesekindlust, nii kõik hakkasid endasse rohkem uskuma. Kuni jõudsime välja [EM-kvalifikatsiooniturniiri] play-off’i. (Seal kaotas Eesti Iirimaale. – P. P.) Järgmises tsüklis hakati meid rohkem austama, treenerid hoiatasid oma mängijaid, et meid ei tohi alahinnata.

Väravavahina saite tuule tiibadesse ikkagi Venemaal. Kuidas te sinna jõudsite?

See on tõsi, et kui hakkasin jalgpalli mängima, ei olnud Eesti meeskondades väravavahtide treenerit, kes oleks võinud mulle vajalikke oskusi anda. Mul kulus päris palju aega, et saada üldse aru, kuidas väravavaht peab õigesti mängima. Esimese teadmise selle kohta sain, kui läksin [1998. aastal] Itaaliasse. See oli küll amatöörliiga, aga seal mängisid ka mehed, kes olid varem kaasa löönud Itaalia kõrgemas liigas. Lõpuks võitsime 180 meeskonna konkurentsis isegi amatööride karika.

Kuna kartsin, kas ma jõuan sealt kõrgemale tasemele, otsustasin aasta pärast Eestisse tagasi tulla. Tulime Levadiaga Eesti meistriks, mis andis võimaluse minna Moskvasse Sõpruse karikaturniirile. Mõte, et võiksin pääseda Venemaa kõrgliigasse, ei tundunudki enam nii kauge unistus. Aga see ei juhtunud kohe esimesel korral. Mängisin veel ühe hooaja Eestis. Siis, järgmisel aastal, mängisime Türgis laagris Rotori vastu. Tegin paar head tõrjet, mis jäid nende treenereile silma. Nii jõudsingi Volgogradi.

 

Kuidas seal kodunesite?

Ütlen ausalt, et kõik oli super. Ilm oli märtsist oktoobri lõpuni soe, mitte nii, et kas päike tuleb välja või ei tule. Meeskonnas oli muidugi natuke raskem, sest konkurents oli kõva. Kõik kolm väravavahti olid sama vanad, sündinud 1977. Esiväravavaht oli juba kaks ja pool aastat mänginud Rotori eest. Kui hooaeg pihta hakkas, sain kohe põhimeeskonna pingile, sest duubelmeeskonna eest mängides ei lasknud ma üheksa või kümme mängu ühtegi palli sisse. 12. voorus sain põhimeeskonna eest platsile.

Kuidas seal kodunesite?

Ütlen ausalt, et kõik oli super. Ilm oli märtsist oktoobri lõpuni soe, mitte nii, et kas päike tuleb välja või ei tule. Meeskonnas oli muidugi natuke raskem, sest konkurents oli kõva. Kõik kolm väravavahti olid sama vanad, sündinud 1977. Esiväravavaht oli juba kaks ja pool aastat mänginud Rotori eest. Kui hooaeg pihta hakkas, sain kohe põhimeeskonna pingile, sest duubelmeeskonna eest mängides ei lasknud ma üheksa või kümme mängu ühtegi palli sisse. 12. voorus sain põhimeeskonna eest platsile.

 

Kuidas senine põhiväravavahet sellele reageeris?

Siis sain esimest korda aru, mida tähendab, et sind vihatakse. See oli selgelt nähtav ja tuntav, kuidas tema poolt tuli musta energiat. Pärast seda, kui treener pani tema asemel väravasse minu, ta ainult tervitas mind – ja kõik. Ei mingit bla-bla-blaa jutuajamist enam. Ka tema sõbrad ei olnud minu vastu enam head. Paistis, nagu oleksin selle koha varastanud. Aga ma teenisin selle välja.

Endine Eesti koondise kapten Raio Piiroja on väitnud, et Venemaal on jalgpallurite palgad viis-kuus korda suuremad kui näiteks Norras, kus tema mängis. Kas see on nii?

Rohkemgi. Kogenud mängijad said 200 000 – 400 000 dollarit aastas. Need, kes mängivad Moskvas ja tippklubides, teenivad veel enam.

Kui Volgogradi Rotor langes esiliigasse, sattus ta sellisesse finantsseisu, et meeskond tuli likvideerida. Nad jäid mulle võlgu kaheksa kuu tasu. Lõpuks sain raha siiski kätte, mis oli tore, sest ootasime peres juba last.

Teie järgmine klubi Tomski Tom sattus samuti majandusraskustesse, nii et pidite lausa tollase peaministri Vladimir Putini juurde minema.

Jah, juhtus nii, kuna olin valitud meeskonna kapteniks. Esialgu ei olnud juttu, et läheme Putini juurde, vaid spordiministri juurde. Siis tuli info, et peame minema Novo-Ogorjovo residentsi. See on Putini residents. Sinna olid kutsutud ka Tomski oblasti kaheksa suure firma juhid, klubist meie direktor ja mina. Ärimehed istusid ja kuulasid, silmades hirm, sest nad olid Moskvasse kutsutud teemal, mida nad polnud suutnud klaarida. Arutasime olukorda ja siis ütles Putin ühe lause: te ammutate naftat, maagaasi ja muid maavarasid, nüüd peate jalgpallimeeskonda toetama. Siis tehti eelarve, et kõik kaheksa firmat annavad igaüks 5–6 miljonit dollarit. Kõrgliiga klubi keskmine eelarve küündis üle 15 miljoni dollari aastas.

Putini juures sai olukord kümne minutiga klaaritud. Kui ärimehed tema juurest välja tulid, vaatasin, et neil on särgid selja pealt läbimärjad. Väga lõbus oli näha, et äriinimesed, kes tegelevad tuhandete inimestega, tulevad presidendi juurde ja – soss...

Esimesel aastal ärimehed andsidki raha ja kriis läks mööda, aga siis tahtsid nad panna klubisse oma esindaja, kes jälgiks, kuhu raha läheb. Klubi juhtkond polnud sellega nõus. Juba aasta pärast tekkis jälle konflikt ja ärimehed hakkasid maksetega venitama.

Venemaa suuruse tõttu tuleb seal mängult mängule pikki vahemaid lennata. Kas see oli kurnav?

Muidugi. Kõige lühem lend Tomskist oli kaks ja pool tundi, kõige pikem oli Vladivostokki – 5.50. Ajavahed ja lendamine mõjuvad sportlikult halvasti. Eriti tagasilennud hilisõhtul. Näiteks pärast mängu Piiteris saime välja lennata kell 11 Moskva aja järgi. Aga Tomskis on kell kolm tundi ees. Lend kestab neli-viis tundi. Jõudsid hommikul kella seitsmeks koju. Pool kaheksa laps tõusis ja naine viis ta lasteaeda. Mina tahtsin aga magada, sest lennukis ma magada ei suuda. Tundsin end siis nagu teiselt planeedilt. See kõik võttis päris palju jõudu. Ükskord, kui olin lennanud Madridist Moskvasse ja sealt edasi Tomskisse ning sealt omakorda järgmisel päeval Groznõisse, kutsus treener mind enne mängu enda juurde ja küsis, kuidas end tunnen. Ütlesin ausalt: «Moraalselt olen valmis, aga füüsiliselt olen null.» Ta otsustas mind platsile mitte panna.

Teie säravaim aeg jääb ilmselt selle kümnendi algusse Krakówi Wisłas, kus staadion skandeeris sageli teie nime?

Uh, jaa... Olime esikohal, mängisime kodus tabeli teise meeskonna vastu. Andsin seal väravasöödu, millest meie ründaja lõi 2:0. Siis määras kohtunik meie väravasse penalti. Fännid mu selja taga hakkasid skandeerima minu nime ja plaksutama. Penaltit tuli lööma nende suurim staar. Liikusin natuke paremale, aga vasak käsi jäi nii palju välja, et pall lendas selle pihta ning võttis vindi sisse. Mul oli juba tunne, et ikka läheb väravasse, aga siiski keeras postist mööda. Seejärel läks stadka hulluks. Selline asi jääb meelde. Selles on kõva energeetika.

Edaspidi, kui tulin teistest varem platsile soojendust tegema, hakkasid fännid alati mu nime skandeerima. Isegi kui enesetunne ei ole hea, aga näed, kuidas inimesed on valmis sind toetama, mõtled, et sa ei või neid alt vedada.

 

Saate peagi 39. Öelge palun, kas vanus annab teie ametis juba tunda.

Mõnikord, peamiselt pärast puhkust, on keha pannud mulle rohkem vastu, aga seetõttu hakkasin valmistuma hooajaks tasapisi juba kaks nädalat enne puhkuse lõppu, et keha raskemate koormustega paremini kohaneks.

Eestis on koormus treeningul väiksem kui mujal ja mängupinget pole üldse – sa tead küll, et pead võitma, aga jalgpalliatmosfääri kohtab ainult mõnel mängul, üldiselt vaadates seda ei ole. Kuna suvel sain aru, et ma ei leia uut klubi, kuhu edasi minna, pole mõtet enam jätkata. Siis on õige aeg lõpetada. Kuigi oma kogemusega võiksin Eestis veel kolm-neli aastat rahulikult mängida. Aga ma olen harjunud asja tõsiselt võtma.

Saate peagi 39. Öelge palun, kas vanus annab teie ametis juba tunda.

Mõnikord, peamiselt pärast puhkust, on keha pannud mulle rohkem vastu, aga seetõttu hakkasin valmistuma hooajaks tasapisi juba kaks nädalat enne puhkuse lõppu, et keha raskemate koormustega paremini kohaneks.

Eestis on koormus treeningul väiksem kui mujal ja mängupinget pole üldse – sa tead küll, et pead võitma, aga jalgpalliatmosfääri kohtab ainult mõnel mängul, üldiselt vaadates seda ei ole. Kuna suvel sain aru, et ma ei leia uut klubi, kuhu edasi minna, pole mõtet enam jätkata. Siis on õige aeg lõpetada. Kuigi oma kogemusega võiksin Eestis veel kolm-neli aastat rahulikult mängida. Aga ma olen harjunud asja tõsiselt võtma.

 

Kas see on valus otsus?

See on raske otsus. Tervis laseb mängida, keha laseb mängida, kõik on korras.

Ütlen ausalt, et see, mis mind viimasel aastal aitas, oli teadmine, et Eesti koondis ootab mind – selleks pead olema vormis. Treeningutel panin endast kõik välja. Aga kuna sellega on nüüd lõpp, siis ei näe ma enam, milleks edasi mängida. Ma võin ju noori poisse oma kogemusega platsil aidata, aga nad peavad aru saama, et neil on endal vaja võtta vastutus, mitte veeretada vastutus platsil minu peale. Nad peavad kasvama meheks, kui nad tahavad kuhugi jõuda.

Kui hästi olete jalgpalliga oma tuleviku kindlustanud?

Seda ei tea keegi. Mingi kapital, mis annab väikse kindluse, mul on. Ma ei pea otsima, kus võiksin teenida midagigi, et edasi elada.

Mida edasi teete?

[Levadia klubi omanik] Viktor Levada on küsinud, mis ma tahan teha. Pärast hooaega puhkan natuke, eks siis räägime, mida võiksin klubis teha ja mida tal on mulle pakkuda. Hea meelega jään jalgpalli juurde edasi.

Kas poeg Daniilist, kes on praegu kümnene, võiks kunagi saada teie mantlipärija?

Tal on rohkem võimalusi, kui oli mul. Ta mängib ka Levadias. Näen, et tal on potentsiaali. Ta on käinud emaga juba kaks korda Itaalias Milani klubi laagris end näitamas – et kui suuremaks kasvab, siis saab aru, mis võimalused jalgpallis üldse on. Ma tean, mis suunas ta peab arenema, ja kui tal huvi jätkub, siis aitan teda. Palju sõltub tema tahtmisest.

Aga räägin pojale ka seda, et ta peab õppima. Jalgpall jalgpalliks, aga tähtis on olla inimene: tark, intelligentne, huvitav, et sind ei võetaks jalgpallurina, kellel ei ole pead, vaid inimesena, kellega on huvitav rääkida ükskõik mis teemal. See ei ole ainult rahaümbrik, mis peaks jalgpallurit huvitama.

Pareiko perekond

Sergei Pareiko isa saabus Tallinna 1970ndate algul Minskist, sest Eestis olid töövõimalused paremad kui Valgevenes: seal teenis ta traktoristina 90 rubla, siin hakkas teenima suures linnamajandusettevõttes kaks korda rohkem. Pealekauba elas osa tema sugulasi juba Tallinnas.

Pareiko ema on pärit Pihkva järve lõunaservast Kolpino saarelt, kust Eestisse on lähem tulla kui Venemaale minna. Nii otsustas ta pärast kooli lõpetamist siirduda Tallinna, kus tutvus diskol tulevase abikaasaga. Nad abiellusid 1973. aastal. Ema töötas terve elu kondiitrivabrikus Kalev, nüüd on pensionil, nagu ka isa.

Pareiko vend mängis kooliea lõpuni käsipalli, tuli Oktoobri spordikooliga isegi Eesti noortemeistriks. Nüüd tegutseb toiduäris.

Pareiko abikaasa Viktoria on sellal, kui mees on mänginud eri riikide profiklubides, hoolitsenud peamiselt nende kümneaastase poja Daniili eest.

Aivar Pohlak, Eesti Jalgpalli Liidu president

Sergei Pareikol oli oluline roll perioodil, mil Eesti meeskond jõudis 2012. aasta Euroopa meistrivõistluste play-off-ringi. Ta kuulus siis ja ka vahetult enne ja pärast seda aega koondise liidrite hulka.

Pareiko on heas mõttes alfaisane. Mis tähendab, et ta on enesekindel ja tal on väga täpne teadmine, mida ta teeb, ja see teadmine peegeldub üheselt tema kehakeeles. Kogu Sergei olemine väravas on selline, et ega vastase ründajad temaga kõige parema meelega kontakti või konflikti lähe. Pealegi on ta ka keha poolest suur ja tugev.

Lisaks iseloomustab Pareikot muidugi kirglikkus, mis on küll viimastel aastatel teda mõnevõrra altki vedanud. (Naerab.) Siin võib üks põhjusi peituda selles, et mees saab järgmisel aastal 39, mis on sportlasele suhteliselt kõrge vanus. Arvan, et ta on alateadlikult üritanud vaimselt kompenseerida seda, et ta pole füüsiliselt enam nii noor ning reaktsioonid ja liikumised on paratamatult aeglustunud ja see on põhjustanud üle keemisi. Seda on juhtunud mõnikord koondises, seda on juhtunud paar korda, kui ta mängis Poolas, ja see juhtus nüüd ka Eestis.

Tegelikult on Pareiko väga sõbralik inimene. Ta on klassikaline hea slaavlane: selline, kes kuulab su alati mõista püüdes ära ja kelles on arenenud empaatiavõime, heatahtlikkus ja õiglustunne.

Raio Piiroja, kauane Eesti meeskonna kapten ja koondisekaaslane

Sellal kui ma mängisin eelmise kümnendi algul FC Floras ja Pareiko Levadias, käis meie meeskondade vahel kõva andmine. Mäletan, et korra läks mul Pareiksiga pärast mängu Kadrioru staadioni väravate juures autoparklas koguni ütlemiseks. Tegelikult läks ütlemiseks juba mängu ajal. Ega pärast palju puudu jäänud, et parklas oleks muud asjad ka käiku läinud. (Muigab.) Ta on keevaline vend ja ega mina ka tagasi hoidnud. Olime paras paar.

Eesti koondises saime väga hästi läbi. Pareiko oli meeskonna üks liidreid. Ta ei rääkinud küll palju, aga kui ta mängu vaheajal riietusruumis vahel jutu käima tõmbas, olid kõigil pead maas ja kõik kuulasid, mis väravavahil on öelda ja millega ta rahul pole. See ei olnud tühja lahmimine, vaid sisukas ja suunav hääle tõstmine. Tal on autoriteeti: ta on kaua mänginud ja minu hinnangul Mart Poomi järel taasiseseisvuse aja teine väravavaht.

Mulle meeldib, et Pareiko oli alati hingega asja juures ja emotsionaalne; tuima tükina ei saagi jalgpalli mängida. Ta tuli ka vastaste ründajatega hästi toime, ei lasknud kellelgi endale pähe istuda. Kõik, kes teda nügima läksid, said sellest aru. Näiteks 2:2 viigimängus Hollandiga sõitsid vastased talle sisse. Kohtunik oleks võinud selle eest neile punase kaardi anda, aga muidugi ei andnud. Siis tuli [vastaste ründestaar] Robin van Persie midagi mölisema. Pareiks käskis poisil suu kinni panna. Eks ta midagi vastu kobises, aga siis aeti mehed laiali. Pareiks ei ole papist poiss.

Väljaspool mängu on Pareiko täiesti vaikne ja soliidne. Vene poisid koondises on üldse väga viisakad. Kui nad vanema inimesega räägivad, on nad alati aupaklikud.