Eesti seiklussportlased jõudsid MMil salaküttide meelismaale

Silver Eensaar taimestikus seiklemas. Foto: MTÜ Estonian Adventure Racing

Brasiilias Pantanali märgalal kestval seiklusspordi MMil on seni kindlalt esiviisikus liikunud Eesti võistkond jõudnud neljanda võistluspäeva õhtuks piirkonda, kus kohalikud võimud pidasid eelmise sajandi lõpus salaküttidega isegi väikese sõja.

Pantanali unikaalse looduse tõttu peavad sealsetel jõgedel siiamaani korda relvastatud looduskaitsjad, kes meenutavad kuulipildujatega varustatud hallidel patrull-laevadel pigem sõjaväelasi.

Kuuldavasti käivad salakütid öösiti jahil kaugpüssidega, valgustavad loomade silmi ja sihivad nende vahele. Kusjuures kogenud kütid pidid suutma metsas helendavate silmade asetuse, kõrguse ja muude näitajate põhjal öelda, kellele need kuuluvad.

Järgnevalt annab Arthur Raichmann ülevaate, kuidas on kulgenud Pantanalis Eesti võistkonna Estonian Ace Adventure (Rain ja Silver Eensaar, Timmo Tammemäe ja Mariann Sulg) neljas võistlusööpäev.

MM-võistluste raja planeerimine Pantanali märgalal on pehmelt öeldes keeruline. Võistlus on jagatud 14 etapiks (kajak, trekking, pack-rafting ehk seljakotiparvetamine) ning iga etapi läbimiseks on määratud ajaaken.

Mitmepäevase võistluse puhul mängib olulist rolli logistika. Sadakond sportlast liigub metsikus looduses ühest vahetusalast teise. Osa varustust kannavad nad kaasas, mingi osa varustusest tuleb transportida korraldajatel, osad punktid peaks olema mehitatud, vahetusalades on vajalik vesi, meditsiiniabi jne. Samuti tuleb ühest kohast teise toimetada korraldajaid, pressi, katkestanud võistlejaid.

Seekordne MM toimub sügaval looduses, väga hõreda asustusega piirkonnas. Vaid viimased paar päeva kulgeb võistlus Pantanali suurima linna Corumba (umbes 100 000 elanikku) ümbruses, kus rada on ka autodega ligipääsetav. Suurem osa võistluse logistikast käib seega jõelaevade ja mootorpaatidega. Jõukam osa pressist, näoteks jaapanlased, kes väntavad võistlusest filmi, kasutab lennukit. Ent leidub ka väga kaameramehi, kes suudavad mõne etapi läbida tipptiimidega sammu pidades ning selle vältel pilte teha.

Presstöötajate seas moodustavad poole profid, kelle on palganud mõne suurema sponsoriga tiim (näiteks Rootsi SAF) või kes esindavad mõnda telekanalit. Lisaks noile on kohal võistkondade fännid, perekonnaliikmed või tavalised kaasaelaja, kes jäädvustavad ja kajastavad võistlust sotsiaalmeedias. See seltskond ei ole kuigi suur, aga esindab omal jõulisel ja ekstreemsel moel teatavat elustiili, millega paljud spordi- ja vabaajakaupade tootjad üritavad samastuda. Nii leiavadki võistkonnad endale sponsorid ning kannavad nende nime, näiteks Red Fox, Thule, Merrell, Adidas Terrex, Seagate, Mountain Designs, Estonian Ace Adventure.

Eile, neljanda võistluspäev õhtul jõudsid esimesed võistkonnad pimeduse saabudes tasasele karjakasvatajate alale. Eesti tiim lahkus peale üheksa tunnist ja 50 km pikkust kajakietappi 49 km pikkusele trekkingule neljandana, vahe kolmenda koha võistkonnaga kolm ja lähimate jälitajatega pool tundi. Alustanud 32 võistkonnast on kaheksa esimest ülejäänutest märgatavalt eraldunud.

Esialgsetel mitteametlikel andmetel on kaks võistkonda saanud pooletunnise ajatrahvi, kuna võistkonna üks liige on kaotanud oma numbrisärgi. See on osa kohustuslikust varustusest, mis peab võistlejal alati seljas olema.

Kuna asustus on Pantanalis väga hõre, puudub siin kvaliteetne internetiühendus. Kui see mõnes farmis ongi, siis on signaal nõrk ja see teeb raskeks nii võistlejate veebis jälgimise kui ka info vahendamise.

Võistkondadele antud roadbook ütleb, et järgmised kolm jalgsietappi, kokku ligi 130 km mööda kõrgvee-aegset Soomaa-laadset maastikku, määravad paljuski võistluse lõpliku saatuse. Umbes 30-tunnine rajaosa moodustab küll kogu võistlusest ehk neljandiku, aga seal on keeruline navigeerida, sest puuduvad selged orientiirid. Maastik on tasane, kaart kajastab küll karjaajamise teid, aga need võivad erineva veeseisuga olla kas nähtavad või mitte ning sedavõrd erinev on ka nende läbitavus. Lisaks on karjateid palju ja kui kord nende rägastikus eksid, on keeruline enda asukohta määrata.

Kunagi küsiti Regio juhilt ja omanikult Teet Jagomäelt, kas Eestis on võimalik ära eksida. Ta vastas, et ei ole: hakkad ühes suunas minema ja jõuad kuskile välja, Eesti on piisavalt väike. Pantanal on aga Eestist neli korda suurem ning seal vales suunas minnes võivad enne pärale jõudmist otsa saada söök, jook, jõud ja lõpuks ka pealambi patareid.

Eesti võistkond on võitluse esimese 72 tunni jooksul maganud vaid kaks tundi. Päevasel ajal sai kajakietapil paatides kordamööda veel umbes sama silma looja lasta. Võistluse teises pooles tuleb aga hakata jälgima ka vahetusala sulgemisi ja nn cut-offi aegu. Need on kohad, kus korraldaja reguleerib aeglasemate tiimide edenemist, suunates nad peale teatud tähtaega edasi, jättes mõned etapid vahele. Cut-offi jäämine lükkab võistkonna automaatselt joone alla, mis tähendab, et ta saab koha pingereas alles pärast neid, kes on läbinud täisraja. Selline süsteem võimaldab korraldajatel võistlejad mingiks tähtajaks ikkagi metsast välja tuua. Eestlased liiguvad praegu 2-5-tunnise varuga, mis on tegelikult piiripealnevaru. Üks navigeerimisviga, ekstravajadus puhata või jalgu ravida võib ajaplaani ohtu seada.