Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ukraina kuulsus lihvib Tartus olümpiakavasid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ukrainlanna Anna Rizatdinova, kes kuulub maailma kolme parima iluvõimleja hulka, saabus nädalalõpuks Tartusse, et proovida Miss Valentine’i võistlusel Rio olümpiaks koostatud uusi kavasid. | FOTO: Sille Annuk

Ühestainsast vabast päevast piisab, et õige tunne kaoks käest. Hingamine muutub teiseks, vastupidavus kahaneb. Sportlik vorm kannatab.

Aga puhata, vähemalt ühel päeval nädalas, on siiski vaja. Eriti kui treenida nii palju ja lakkamatult, nagu harjutab  22-aastane Ukraina iluvõimleja Anna Rizatdinova. Kella üheksaks hommikul Kiievis saali, kella seitsmest-kaheksast õhtul koju. Vahepeal poolteist-kaks tundi puhkust, ei rohkem. Nii kuus päeva nädalas. Ainult pühapäeval saab puhata.

«Pärast seda on esmaspäeval väga raske trenni tulla,» ütleb ta eksklusiivusutluses Postimehele. «Kohe on harjutusi palju raskem teha.»

Kuid pole mahti endale armu anda. Rizatdinova, kes on võitnud iluvõimlemise MM-võistlustel viimase kolme aastaga üksteist medalit, neist ühe kuldse, teeb tööd maksimaalse eesmärgi nimel: ta tahab astuda suvel Rio olümpial pjedestaali kõrgeimale astmele. Ent arvestades, kui tihedaks on muutunud tippklassis konkurents – Rizatdinova hinnangul võib maailma esikümnest igaüks olümpial medalini jõuda –, pole muud võimalust kui ennastsalgavalt ja -ohverdavalt treenida. Kas või pisarateni.

Jah, tunnistab Rizatdinova, ta nutab trennis tihti. Kui tihti?

«Ma ei loe, kui tihti, aga sageli. Kui miski ei tule välja, hakkab endast hale. Aga siis võtad end kätte ja jätkad treenimist.» Ikka hommikust õhtupimedani. Sest selleks, et üleloomulikult keerulisena näivaid harjutusi mängeldes ja veatult sooritada, tuleb neid trennis muudkui korrata ja korrata ja korrata. Harjutusi tuleb arendada sellise automatismini, seletab Rizatdinova, et kui astud võistlusel vaibale, ei peaks mõtlema sellele, kuidas lae alla visatud palli või kurikaid kinni püüda – sest vaja on näidata pealtvaatajaile (ja kohtunikele!) tundeid ning jutustada oma lugu.

Ta saabuski Tartusse selleks, et traditsioonilisel Miss Valentine’i võistlusel proovida uusi kavasid, mille on valmistanud ette Rio olümpiaks. Ta väidab, et need on parimad kavad, mida ta eales on esitanud.

Ega tagasihoidlikuma ambitsiooniga olekski olümpial võidušanssi. Riosse sõidab ilmselt peafavoriidina 18-aastane venelanna Jana Kudrjavtseva, kes võitnud viimasel kolmel aastal MMidel kolmteist kuldmedalit. Venelannade teine number, pooleldi bengali päritolu 20-aastane Margarita Mamun on võitnud samal ajal MMidel seitse kulda.

Rizatdinova, kes on kolm viimast hooaega kuulunud kindlalt maailma iluvõimlejate esikolmikusse, ei lase end kahe rivaali säravatest tiitlitest heidutada. Kui ta kedagi oma vastaseks peab, siis ennekõike iseennast.

«Olümpia on ennustamatu võistlus,» nendib ta. «Seal on kolossaalne surve, närvipinge ja stress. Kui saan hakkama oma närvide, stressi ja muude probleemidega, mis võivad tekkida, läheb kõik hästi. Püüan teistele mitte tähelepanu pöörata ja teha oma asja.»

Sõda rikub trennid

Paraku on tingimused, milles Ukraina koondisel tuleb Kiievis harjutada, kõike muud kui eeskujulikud. Võimla on tilluke, mahutades vaid poolteist platsi. Lagi on madal ning seinad pragunenud. Rizatdinova teab, et näiteks venelannadel on Moskva külje all Novogorski baasis koguni saun ja bassein, mis on hädavajalikud taastumiseks. Kuid Ukraina koondisel puudub raha isegi arsti palkamiseks ning üksvahe ei jätkunud raha sellekski, et võistlustele sõita. «Mulle tundub, et mitte üheski teises riigis pole selliseid tingimusi nagu meil Ukrainas,» lausub Rizatdinova. «Uut saali keegi ei ehita, sest öeldakse, et riigis on ju sõda.»

Sõja avatakte sai ta oma silmaga tunnistada. Ta meenutab toda aega nii.

«Meie treeningsaal asub Kiievi kesklinnas Maidani lähedal. Nägime trenni ajal aknast, kuidas inimesed tulid Maidanile ja kuidas rehvid põlesid. Muidugi, kui olid kõige tulisemad ja õudsemad päevad, jäid trennid ära. Meile öeldi, et istuge kodus, ärge tänavale tulge, sest on eluohtlik. Tulistati ja kõik põles. Nädal jäi treeningutes vahele. Loomulikult avaldas see mõju, läksime veidi vormist välja. Mitu võistlust jäi 2014. aastal vahele. Õnneks jõudsin MM-võistlusteks, mis meie alal toimuvad septembris, siiski vormi ja tõin koju neli pronksmedalit. See oli väga raske aasta. Sõda avaldas mulle suurt mõju, sest olen pärit Krimmist, Simferopolist, kus mu vanemad elavad praegugi. Ema on seal võimlemiskoolis treener. Mäletan, kui olin Ungaris MK-etapil, nägin telerist ja internetist, et täna on [referendumi] päev, mil otsustatakse Krimmi saatus, kas see läheb Venemaa alla või jääb Ukrainale. Esinesin väga halvasti, sest ma ei suutnud mõelda võistlemisele, vaid mõtlesin ainult Krimmist, vanematest, kodust. Elasin seda kõike väga läbi. Minu jaoks jääb Krimm endiselt Ukraina territooriumiks ja usun, et see läheb kunagi Ukraina alla tagasi. Aga jah, vanemad, võib öelda, elavad praegu Venemaal.»

Pärast Krimmi annekteerimist on Rizatdinova käinud Simferopolis emal-isal külas üksnes korra. See võttis bussidega seigeldes kaks ööpäeva, sest lennukid ja rongid Krimmi enam ei sõida. «Ma ei ole harjunud, et Simferopolis on igal pool Venemaa lipud,» räägib ta. «Ma olen harjunud, et see on Ukraina. Aga nüüd on seal Vene raha ja autodel on Vene numbrimärgid. Kõik on nii võõras...»

Blohhini tütar abiks

Nii kesistest ja kitsastest oludest, nagu valitsevad Ukrainas, ei peaks loogiliselt võttes tippvõimlejaid sirguma. Siin on Rizatdinova sõnul neli põhjust, mis aidanud tal vastu tavaloogikat tippu jõuda.

Esiteks, ta armastab iluvõimlemist, mida on harrastanud juba 17 aastat, nii et isegi see meeletu enesedistsipliin, mida nõuab kas või pidev kaalujälgimine, on kujunenud ajapikku harjumuseks. Ta kaalub 53 kilogrammi, ent peab oma 174-sentimeetrise kasvu juures ideaalseks 50–51 kilogrammi.

Teiseks, teda kannustab suur soov võita. «Tulemused annavad mulle tiivad ja hingestavad mind,» tunnistab ta. «Kui astud pjedestaalile ja saad medali kaela – seda tunnet ei saa sõnadega kirjeldada. Siis unustad kohe, kui raske on enne seda olnud treeningul, et oled kunagi olnud väsinud, et kuskilt on valutanud.»

Kolmandaks, ja seda peab Rizatdinova kõige tähtsamaks, on kogenud ja hinnatud treenerid. Tal on neid koguni kolm: Albina Derjugina, keda ta nimetab Ukraina iluvõimlejate matrooniks, tema tütar Irina Derjugina, neljakordne maailmameister ning Ukraina kuulsaima jalgpalluri Oleg Blohhini endine abikaasa, ja omakorda tema tütar Irina Blohhina, kes on artistinimega Ireesha pälvinud tuntust ka laulja ja näitlejana. «Need kolm suurepärast naist hoiavad elus meie iluvõimlemist,» kinnitab Rizatdinova.

Ja neljandaks, märgib ta – õpetuseks kõigile neile, kes kurdavad kehvade treenimisvõimaluste üle: «Meid pole ära hellitatud heade tingimustega. Me teame, et meil pole paljut, ja seepärast tärkab meis hea ja õige sportlik viha. Me tahame tõestada, et isegi sellistes halbades oludes suudame saavutada häid tulemusi.»

Rio olümpia ajaks saab Rizatdinova 23. Nelja aasta pärast toimuva Tokyo olümpia ajal oleks ta juba 27. Ta teab, et see on iluvõimlemises hirmus kõrge iga. Ja see tähendab, et saabuval suvel Rios ootab teda elu suurim ja tähtsaim võistlus. Ainus selline, sest vigade paranduseks tulevikus ei pruugi võimalust tulla.

«Ausalt öeldes ei lase ma endale isegi ligi mõtet, et miski võib ebaõnnestuda,» lausub Rizatdinova. «Ma tean, et töö ja usk endasse, usk võitu – see toob edu.»

Anna Rizatdinova (22)

Ukraina iluvõimleja

Pikkus 174 cm, kaal 53 kilo

MM-võistlustel võitnud 1 kulla, 2 hõbe- ja 9 pronksmedalit

EM-võistlustel võitnud 3 hõbe- ja 3 pronksmedalit

Universiaadidel võinud 1 kulla, 3 hõbe- ja 4 pronksmedalit

Londoni olümpial mitmevõistluses 10. koht

Treenerid Albina Derjugina, Irina Derjugina ja Irina Blohhina

Noore võimleja edu retsept

Neile, kes arvavad, et iluvõimlemises on vaja tippu jõudmiseks jumalikke geneetilisi ja kehalisi eeldusi, vaidleb Anna Rizatdinova kõhklematult vastu. Sest tema ei paistnud lapsepõlves füüsiliselt millegagi silma.

«Sageli vaadatakse last ja öeldakse, et ohoo, temast saab staar, sest tal on painduvus ja elastsus,» räägib ta. «Minu kohta ei öeldud kunagi midagi sellist, sest minus ei olnud midagi erilist. Mul on kõik tööga saavutatud. Looduselt olen vähe saanud, võib-olla võitlusliku iseloomu ja eesmärgikindluse. See ongi peamine.»

Rizatdinova sõnul on otsustava tähtsusega hoopis kõikevõitev soov jõuda omal alal tippu. «Kui lapsel on suur ind, tema silmad põlevad, ta tahab saavutada midagi enamat, ja kui ta kuulab ka treenerit, siis just see ongi edu pant, mitte anne. Ma tean palju andekaid võimlejaid, aga kui sul ei jätku tööarmastust, läheb talent kaduma.»

Isegi siis, kui Rizatdinova juba ammu koolis käis, ei ennustanud keegi talle sädelevat tulevikku. Seda ei tõotanud esimene suurvõistluski, 2008. aasta juunioride MM, kus ta kuulus veidi enne 15-aastaseks saamist küll pronksmedali võitnud Ukraina naiskonda, kuid individuaalaladel piirdus 4. ja 5. kohaga. Miski ei tõotanud tulevikus medalisadu. Ent nagu ta tõdeb: «Ma lihtsalt armastasin iluvõimlemist, meeletult, kohutavalt, ja see mulle edu tõigi.»

Tagasi üles