Tõnu Tõniste kandideerib EOK presidendiks

Tõnu Tõniste Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Eesti Jahtklubide Liit esitab EOK presidendikandidaadiks endise tipppurjetaja Tõnu Tõniste, kes on  olümpiamängudelt võitnud hõbeda ja pronksi.

Jahtklubide Liidu peasekretäri Ott Kallase sõnul peaks Tõnistest saama valimistel üks tugevamaid kandidaate, kelle taha võiks koonduda kaugelt rohkem, kui lõplikult kandideerimiseks vajalikud 15 EOK liikme häält.

«Tõnul ei ole varasemast ajast kaasas poliitilist taaka ning tal pole kellegi ees kohustusi,» märkis Kallas. «Usun, et tal on sellele ametikohale asumiseks palju plusse.»

Varem on oma kandideerimisest teatanud Urmas Sõõrumaa, Erki Nool, Märt Sults ja Hannes Võrno. EOK president valitakse 15. aprillil.

Tõniste avaldus spordirahvale ja meediale:

Hea spordirahvas, head spordiajakirjanikud ja kõik, kes Eesti spordile kaasa elavad!

Selle kirjaga annan teada, et olen otsustanud kandideerida Eesti Olümpiakomitee presidendiks. See on kaua küpsenud ja põhjalikult läbimõeldud otsus, mis on ajendatud paljude minu poole pöördunud spordiinimeste soovist, et kandideeriksin. Hindan Teie usaldust kõrgelt ning suhtun oma otsusesse kandideerida tõsiselt. Tajun vastutust, mis EOK presidendi ametiga kaasneb.

Pikaaegse olümpiasportlase ja spordijuhina, täna amatöörsportlase ning sportlike poegade isana puudutab Eesti spordi käekäik ja areng mind sügavalt. On tehtud palju head tööd, kuid näen kriitilisi kitsaskohti, mis vajavad Eesti spordi jätkusuutlikkuse tagamiseks lähiajal sihikindlat ja koordineeritud lahendamist. Eesti Olümpiakomiteel on juhtiv ja vastutav roll Eesti spordi juhtimisel ja esindamisel maailmaareenil ning vajalik on töötada kõigi valdkondade arendamisega. Põletavamalt prioriteetsetena võtaksin ette järgmised:

• Treenerite positsiooni parandamine. Tean omast kogemusest, kui oluline roll on treeneril harmooniliselt arenenud inimese kasvatamisel - treener on õpetaja. Treener väärib pedagoogidega samaväärset ühiskondlikku staatust, tunnustust, sissetulekut, võttes arvesse kutsekvalifikatsiooni astet. Treenerite pedagoogistaatus aitaks kaasa treenerina töötavate spetsialistide arvu ja kvalifikatsiooni tõstmisele ning tooks treeneriametisse uusi talente. Suureneks sporti harrastavate noorte arv ning kasvaks rohkem ka tippsportlasi. Samuti tuleks leida võimalused tagamaks palk EOK olümpiaettevalmistusprogrammi pääsenud sportlase isiklikule treenerile, vastavalt sportlase tasemele programmis.
• Noortele saavutussportlastele vajalike tingimuste loomine. Üleminekuklass noorte seast täiskasvanute hulka (vanuses ca 16-23) on saavutusspordi jaoks kõige valusam – tippu jõudmiseks peab treenima professionaalsete treenerite juhendamisel järjest suurema mahuga, kuid enamikul alaliitudel ja klubidel pole piisavalt ressursse sportlasi toetada, KOV pearahatoetus kaob, suurema toetuse pälvimiseks pole noor veel piisavalt tippu jõudnud. Siit jääb tihti tippspordi finantseerimine sportlase vanemate ja juhutoetajate kanda, ehk tippspordist on kujunemas jõukate perede noorte pärusmaa. Selle vanuserühma hoidmiseks saavutusspordis on vajalik EOK eestvedamisel riikliku süsteemi loomine, milles arendatakse piirkondlikke õppe- ja treenimiskeskusi ning parimad koondatakse alade lõikes ühtsesse treeningsüsteemi parimate treenerite ja spetsialistide käe alla (nö spordiakadeemiad). Mõelda tuleb veel laiemalt – meie õppe- ja treeningkeskused võiks arendada rahvusvahelisteks, potentsiaali selleks on. Otsida tuleb võimalusi välisvõistlustel osalemise ja laagritepäevade arvu suurendamiseks.
• Saavutussportlaste tingimuste parandamine. Sportlane peab saama keskenduda treeningutele ja sooritustele võistlustel, süsteemi töö on tagada sportlasele selleks vajalikud tingimused ja tugiteenused. See hõlmab nii tervist (haigekassakindlustuse olemasolu, kiire ligipääs suuremates keskustes spordimeditsiini- ja taastusteenustele, spordiarstide järelkasvu tagamine) ja laiemat dopinguvastast võitlust kuni professionaalsete spordiagentide teenuste kättesaadavuseni välja.
• Riikliku rahastamise läbipaistvamaks ja tõhusamaks muutmine. Kui täna saavad alaliidud taotleda tegevuseks toetust neljast allikast (Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu ja Riigikogu katuserahad), on süsteem liiga keeruline, läbipaistmatu. Sellele on tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll. Kõik neli rahastusallikat tuleks suunata ühte toetusfondi, mis järgiks toetuse jaotamisel Kultuuriministeeriumi poolt juhitud kriteeriumeid tegevustoetuse ja noortespordi toetamiseks läbi spordialaliitude. Lahendamata on riigiettevõtete kasumitest spordi toetamine. Samuti vajavad üle vaatamist erasektori ja riigi koostöövõimalused spordi arendamisel.

Need on minu hinnangul kõige põletavamad hetkeprobleemid Eesti spordis, mis vajavad sisulist tööd. Oma lõpliku valimisprogrammi kokkupanekul arvestan aga loomulikult ka alaliitudelt ja spordiorganisatsioonidelt kohtumistel saadava sisendi ja ideedega.

Milline spordipresident minust saaks? Olen stabiilne meeskonnamängija, kuulan ja respekteerin erinevate osapoolte arvamusi ja seisukohti, samas oli juba 470-olümpiapaadis minu kui roolimehe rolliks langetada otsuseid ning nende eest ka vastutada. Roolimehe roll on mulle korduvalt usaldatud ka väljaspool olümpiapaati nii eraettevõtluses kui ka spordiorganisatsioonides. EOK presidendina juhinduksin samast põhimõttest – oma seisukohtade kõrval kuulan ja arvestan ka teiste osapooltega, otsustan ja võtan vastutuse.

Spordijuhtimise kogemus on mul 17 aasta vältel presidendi või juhatuse liikmena seitsmest erinevast organisatsioonist – Eesti Judoliit, ESS Kalev Jahtklubi, Ühendus Sport Kõigile, Spordiselts Kalev, Eesti Melges24 Klassiliit, Eesti Sportlaste Ühendus ja Eesti 470 Klassiliit. Eesti Judoliidu presidendiametis aastail 2009-2012 oli minu tööks kodurahu taastada, alaliit võlgadest välja tuua ning eelarve miinusest plussi viia. ESS Kalev Jahtklubi sai minu kommodooriajal oma territooriumi omanikuks. Juba aastast 1992 juhin hulgimüügiettevõtet AS LTT, mida hakkasime toona koos venna Toomase ja kaaspurjetajate Peter Šaraškini ja Marko Lilienthaliga nullist üles ehitama. Täna, ligi veerand sajandit hiljem töötame täpselt samade inimestega jätkuvalt üksmeelselt koos, kuid nüüd anname tööd juba 40 inimesele ning meie ettevõtte konsolideeritud aastane käive ulatub üle 13 miljoni euro.

Lühidalt biograafiat ka. Olen 48-aastane, abielus ja mul on kolm sportlikku poega vanuses 22, 18 ja 13 aastat. Mul on magistrikraad ning vestlen viies keeles – lisaks emakeelele saksa, inglise, soome, vene keeles. Olen neutraalne – ma ei kuulu ega ole kuulunud ühessegi erakonda. Sporti tunnen juhtimise kõrvalt põhjalikult ka tippsportlasena – koos vend Toomasega võistlesime aastail 1988-2000 neljal olümpial, neist kahelt võitsime medalid. Võistlussporti pole me hüljanud tänaseni – oleme valitsevad Euroopa ja maailmameistrid amatööride arvestuses Melges24 paadiklassis.

Tüürin kandideerimiskarussellile üsna viimasel hetkel, kui teistel hoog juba sees. Kummardus kõigile, kes täie hoo pealt minu paati hüppavad. Mul on hea meel, et mulle on avaldatud juba enne kandideerimisotsust nii palju poolehoidu ning mul on hea meel, et kandideerin nii väärikas seltskonnas.»