Rattaspordis muutub petiste elu hirmus riskantseks

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
UCI president Brian Cookson Eestis.
UCI president Brian Cookson Eestis. Foto: Margus Ansu

Nädalavahetusel Eestit külastanud rahvusvahelise jalgratta liidu UCI inglasest president Brian Cookson (64) väitis eksklusiivusutluses Postimehele, et on loonud professionaalses rattamaailmas mehaanilise dopingu kasutajate vastu lollikindla süsteemi, mis peaks võtma karmi karistuse kartuses igasuguse isu peidetud elektrimootori või ükskõik millise muu tehnoloogilise uuenduse abil sohki teha.

Härra Brian Cookson, eelmisel nädalal toimus Luksemburgis võistlusel massikukkumine, kus sai viga 35 ratturit, sealhulgas eestlane Aksel Nõmmela. Mida teha, et rattavõistlusi ohutumaks muuta?

Kukkumisi tuleb alati ette. Mõnikord põhjustavad neid muutused teekattes, samuti teemärgistus, ringteed ja «lamavad politseinikud», teisalt jällegi unustavad mõned ratturid ilmselt ära, et nad ei vastuta ainult enda, vaid ka kaasvõistlejate ohutuse eest. Nad teevad ohtlikke manöövreid, näiteks sõidavad üle kõnnitee serva.

Rattaspordi suur pluss on see, et võistlused toimuvad avalikus kohas ja neid saab näha tasuta, mistõttu pääseb võistlejatele väga lähedale. Paraku kipuvad pealtvaatajad sageli tee peale, teevad selfie’sid ja lehvitavad kaamerasse, jooksevad naljakas riietuses sportlastega kaasa. See on meelelahutuslik, aga seda tuleb teha ohutul moel.

Kas teile ei tundu, et rattasport on iseenesest muutunud adrenaliinijanusemaks ja riskeerivamaks kui varem?

Ma ei ole selles kindel. Arvan, et kuna nüüd on igaühel nutitelefon, siis alati, kui midagi juhtub, leidub kusagil keegi, kes teeb foto või video, mis levib interneti vahendusel kiiresti teisteni.

Kiirused on küll veidi suuremad, sest rattad on paremast materjalist, näiteks süsinikkiust, mis teeb need kergemaks. Kui tuleb ette kukkumist, läheb karbonraam tihti tükkideks. Varem, kui raamid olid terasest ja jooksud alumiiniumist, paindusid need rohkem, ei läinud puruks. Nii et mõned ohud on juurde tulnud. Aga kas rattasõit on nüüd ohtlikum kui 20–30–40 aastat tagasi? Ma ei tea. Siis toimus samuti päris kohutavaid kukkumisi, kui vaatate vanu Tour de France’i pilte – õõvastavad fotod.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles