Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Alfaisaste verepulm

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix

Postimehe ajakirjanik oli Tartu rattarallil näinud seni vaid teiste valusaid õnnetusi. Nüüd, eelmisel nädalavahetusel, sattus ka tema veriste sündmuste keskmesse.

Olukord näis süütu ja turvaline. Olin möödunud pühapäeval jõudnud Tartu rattarallil umbes kuuekümne kaaslasega Kanepile, ilusa päikselise ilmaga sai pool 135 kilomeetrist peagi läbitud, kui ühtäkki lõi minust viis-kuus meetrit eespool sõitjal leistangi viltu. Järgmisel hetkel oli juba kogu tema ratas sõidusuunaga risti. Sealt polnud tal lootustki terve nahaga pääseda. Ta maandus kõmaki! kuumale krobelisele asfaldile.

See kõik käis nii kähku, et sa ei jõua pealtnägijana ehmatadagi. Pigem haarab sind ellujäämisinstinkt.

Nägin, kuidas mees vasakule käevarrele toetudes mööda asfalti lohiseb. Ratas viskles teel tema järel. Kas see lendab inertsist vasakule või paremale? Mul jäi napilt sekund otsustada, mida teha. Järsult pidurdada polnud tark, sest siis võib keegi sulle tagant mürsuna selga lennata. Venitasin otsutamist viimse hetkeni, olles vist alateadlikult valmis, et võin maanduda kukkunu ja tema ratta otsa.

«Paremale! Tõmba paremale!» andis aju lõpuks kätele käsu.

Pääsesin. Pagana napilt.

Ja siis hoog uuesti üles, et eesmised kätte saada. Ei mingit tagasivaatamist. Keegi, kes rattavõistlustel sellistest verdtarretavatest olukordadest eluga pääsenud, ei taha tagasi vaadata. «Kaugemale sellest, kiiresti ja kaugemale!» vasardab ilmselt enamiku meeltes.

Hiljem olukorda vaagides tundus, et mees oli haaranud rattaraami küljest joogipudeli just seal, kus üle tee oli veetud vaheaegu fikseeriv plastiga kaetud kaabel, ning too väike mügarik tal ühe käega hoitud leistangi viltu lõigi.

Sellised õnnetused kainestavad – aga ainult korraks, mitte kauaks. Sest lõppeks on tegemist ikkagi võidusõiduga, ja grupp, kuhu kuulusin, paisus tänu eestpoolt kinnipüütuile enne Otepääle jõudmist rohkem kui sajapealiseks. See ei olnud tegelikult enam grupp; see oli pigem jõuk.

Välkkiire pauk

Otepäält Tartu peale suundudes tajusin kuuenda meelega, et uued ohud on õhus. «Heaga see lugu ei lõpe,» laususin sõitjate massi keskel leitud tuttavale. «Vaata ise, näed ju, et siin on kõik alfaisased koos.»

See on kõigile ammu teada, et eriti ohtlikuks läheb rattarallil viimastel kilomeetritel. Kiirus tõuseb suureks, sest igaüks üritab ettepoole pääseda. Aga tee on kitsas, kõigest kaks sõidurada. Iga väiksematki pragu, mis peaks meestemassis avanema, kasutatakse varmalt ära, et oma positsiooni parandada.

Ja siis, napilt kaks kilomeetrit enne lõpujoont, kui kiirus oli pärast raudteeületust langenud 41-42 kilomeetrini tunnis, nägin ühtäkki, kuidas minu ees lendavad kaks meest raginal asfaldile. See käis nii ootamatult, et ei jõudnud mõeldagi, mida teha; nii välkkiirelt, et ei jõudnud hirmugi tunda. Ma ei jõudnud vist isegi pidureile vajutada.

Järgmisel hetkel, mida vilksamisi teadvustasin, sõitsin maaslamajaile põmdi! otsa. Sellest talletus mällu üksainus stoppkaader, ei mingit silme ees jooksvat filmilinti. Seejärel tundsin, kuidas maandusin parem külg ees asfaldile; või kellegi ratta peale, ega sest aru saanud. Üle meeste kaikus meeleheitlik hoiatushüüe: «Kukkumine!» Siis järgnesid uued raginad.

Edasi jõudis aju sündmuste arengule järele. Lamades valutava õlaga maas, haaras mind kartus, et tagumised maanduvad mulle peale. Instinktiivselt katsin pea, mida kiiver oli asfaldi matsu eest edukalt kaitsnud, parema käevarrega.

Veendunud, et tagant tulijad on viimaks pidama saanud, ajasin end istuli. Käed-jalad liikusid – no nii, järelikult on luud jäänud terveks. Kohendasin silme ees prille – nendegi raamid olid vastu pidanud.

«Kurat! Perse, mehed, kas seda oli vaja?!» tuli iseenesest üle huulte. (Pealtnägijad ütlesid hiljem, et see oli olukorra kohutavust arvestades isegi tagasihoidlikult vannutud.)

Mis siis tegelikult juhtus?

Esimene reaktsioon pärast rattavõistlusel suure kiiruse pealt kukkumist on tavaliselt šokk: mis nüüd küll juhtus, jäin ma ikka terveks, mida edasi teha? Priit Pullerits seedib Tartu rattaralli finišisirge algul läbielatut. Foto: kristjan Teedema

Hirmuäratav vaatepilt

Üllar Petrovitš, ametilt automaaler, oli näinud, kuidas keegi tema ees tegi ootamatu jõnksu. Sellest piisas, et riivata oma esirattaga jõnksutaja tagaratast. Järgmisena tundis Petrovitš, kuidas ta tagumik kerkib sadulalt ning ta paiskub külg ees asfaldile. Kohe sõitsid järgmised talle otsa ning kukkumiste laine levis vasakust teeservast paremasse.

Joel Zirel, Kroonpressi trükiosakonna juhataja, kes pedaalis kukkumislaine kõrval, nägi vasakust silmanurgast, kuidas meeste külakuhi asfaldil muudkui kerkis. Samuti jõudis ta märgata, kuidas kellegi ratas lendas suure kaarega üle kuhja. «Vaatepilt oli võigas,» sõnas Zirel pärast sõitu. Ta pääses napilt.

Kui need, kes püsti jäid, olid külakuhjast mööda saanud ja finiši poole lahkunud, hakkas kümmekond langenut asfaldilt oma varustust kokku korjama. Avastasin, et mu ratta leistang on kõver ja mõlemad pidurikangid tugevasti sissepoole surutud. Käega neid vigu kõrvaldada ei jõudnud. Seejärel kontrollisin jookse: selgus, et tagaratas ei käi ringi. Uurisin lähemalt ja leidsin, et kukkumine oli löönud käiguvahetaja kodaraisse. Painutasin selle kodaraist välja.

Siis sain sadulasse istuda. Sõitsin koos Petrovitšiga ettevaatlikult finišisse. Kirja läks 226. koht.

Medteenistuse töötajad teadsid haavatuid juba oodata – uudis suurest kukkumisest oli levinud kiiresti. Nad puhastasid marrastused mu küünarnukil, õlal, puusal ja põlvel, katsid need plaastriga ning andsid külmakoti, et paistetust alla suruda.

Juhtum oli küll õudne, aga lõppes mulle võrdlemisi õnnelikult. Kümne minuti pärast saabus medpunkti Venemaalt pärit vanem mees. Ta oli kukkunud rangluu katki. Sama saatus tabas rattarallil veel seitset.

Selja taha jäänuid ergutava loosungiga võistlusvormi kinkis loo autorile mullu juubeliks Postimehe ja Scanpixi kollektiiv. Foto: Kristjan Teedema

TÄPSUSTUS

Postimehe Arteris (4.06) ilmus loo "Alfaisaste verepulm" juures illustreeriv foto, mis ei olnud seotud Tartu Rattaralliga. Foto pärineb 2011. aasta Tour de France'ilt ja pildil on hollandi rattur Johnny Hoogerland. Talle sõitis otsa ajakirjanike auto ja rattur lendas teelt välja okastraataeda. Sigrid Kõiv

Tagasi üles