Imelised olümpialased: ajaloo esimene põgenikekoondis jahmatab uskumatute lugudega

Kadi Parts
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olümpiale pääsenud põgenike koondis.
Olümpiale pääsenud põgenike koondis. Foto: SCANPIX

Reedel algavatel Rio olümpiamängudel teevad ajalugu 10 põgenikust sportlast, kes esmakordselt ajaloos astuvad üles eraldi koondisena. Neist igaühe teekond OMile on kulgenud läbi uskumatute raskuste ja kuna nende lood väärivad kuulmist, kogus Briti väljaanne Mirror nende meenutused ja unistused kokku.

Alates 1896. aastast, mil alustati tänapäevaste olümpiamängudega, pole veel kunagi OMile võistlema pääsenud koondis põgenikest ehk neist sportlastest, kes on oma kodumaalt pidanud lahkuma sõjakoleduste, röövimiste või äärmise vägivalla tõttu. Rio mängudeks on aga kodumaata atleetidest kokku pandud kümneliikmeline koondis, kes juba reedel peetaval avatseremoonial ajalugu teeb, kui eraldi üksusena areenile marsib.

10 olümpiasportlast valiti välja 43 kandidaadi hulgast ning Rahvusvaheline Olümpiakomitee kinnitas, et kõik Riosse pääsenud sportlased jõudsid sinna igati ausalt. «Keegi ei pääsenud siia lihtsamalt kui muud sportlased. Kõik põgenike olümpiameeskonna liikmed teenisid oma koha välja ja suutsid ületada kvalifitseerumiseks vajalikud normid,» seisis ROKi selgituses selle kohta, kuidas kümneliikmeline koondis moodustus.

Iga põgenikekoondise liikme lugu on isemoodi keeruline ja haarav, kuid neid ühendab üks: läbi raskuste suudeti end siiski Riosse murda. Loe igaühe uskumatust teekonnast altpoolt lähemalt!

Nimi: Rami Anis 

Vanus: 25

Päritolumaa: Süüria

Olümpiaala: 100 meetri liblikujumine

Foto: EDGARD GARRIDO/REUTERS

Anis hakkas oma professionaalsest ujujast onu eeskujul ujumisega tegelema 14-aastaselt. Kui aga Süürias sagenesid pommitamised ja inimröövid, pani noormehe perekond ta lennukile ja saatis elama Istanbuli, kus oli õppimas ujumistalendi vanem vend. Anise sõnul arvas ta, et läheb Türki vaid väga lühikeseks ajaks. «Kott, mille ma kaasa võtsin, oli väga väike. Seal olid vaid kaks jakki, kaks särki ja kaks paari pükse. Arvasin, et olen Türgis ainult kaks kuud ja saan siis kodumaale tagasi minna,» selgitas Anis.

Peagi said kuudest aastad ja ujumist armastav noormees asus oma tehnikat lihvima mainekas Galatasaray spordiklubis, aga ilma Türgi kodakondsuseta ta võistlema ei pääsenud. «See on nii nagu inimesega, kes õpib, õpib ja õpib, aga eksamit sooritada ei tohi,» nentis Anis, kes otsustas olukorra muutmiseks Türgist lahkuda.

Noormees reisis täispuhutava paadiga Kreekas asuvale Samose saarele, kust ta hiljem jõudis Belgiasse ning asus elama Genti. Seal treenib süürlasest põgenik üheksa korda nädalas ja loodab end OMil heast küljest näidata. «Olen kindel, et suudan endas oleva energiaga saavutada parima võimaliku tulemuse. Olümpiast osasaamine saab olema väga võimas tunne,» lisas Anis.

Nimi: Yolande Mabika

Vanus: 28

Päritolumaa: Kongo Demokraatlik Vabariik

Olümpiaala: keskkaalu judo

Foto: NACHO DOCE/REUTERS

Yolande Mabika elas oma perekonnaga Kongo Demokraatlikus Vabariigis, kuid juba lapsena sattus ta ühe kohaliku lahingu ajal oma vanematest eraldi. Neiu sõnul mäletab ta juhtunust vaid seda, et emast-isast eemale jäädes jooksis ta üksi lahinguväljal ringi, kuni üks helikopter ta peale korjas ning riigi pealinna Kinshase viis. Seal paigutati ta laste varjupaika, kus ta esmakordselt enda jaoks judo avastas. «Judo ei toonud mulle kunagi raha sisse, aga see andis mulle tugeva südame. Kuna olin oma perekonnast lahku sattunud, siis nutsin sageli. Alustasin judoga selleks, et omale paremat elu saada,» selgitas Mabika.

Võistlema asunud südika neiu jaoks ei olnud aga kannatused veel läbi, sest kui ta 2013. aastal läks Rios toimunud MMile, konfiskeeris treener tema passi ja pani ta nii karmile dieedile, et Mabika ei saanud peaaegu üldse süüa. Lisaks kuulus juhendaja treeningmeetodite juurde ka uskumatu karistus kaotuste eest: judoneiu lukustati puuri! Lõpuks Mabika kannatus katkes: ta põgenes Rios asuvast hotellist ja temast sai põgenik Brasiilias. Olümpiakoha aitas neiul kindlustada head treenimisvõimalused olümpiapronksi Flavio Canto judokoolis.

OMi eel on raskustest läbi tulnud Mabika oma võimetes kindel. «Olen osa olümpiakoondisest ja kavatsen võita medali. Olen väga võitlushimuline ja praegune võimalus võib muuta tervet mu elu. Loodan, et mu lugu on kõigile eeskujuks, ning võib-olla mu perekond näeb mind ja ma saan nendega jälle kokku,» rääkis Mabika oma salaunistusest.

Nimi: Paulo Amotun Lokoro

Vanus: 24

Päritolumaa: Lõuna-Sudaan

Olümpiaala: 1500 meetri jooks

Foto: Thomas Mukoya/REUTERS

Mitte just liiga kaua aega tagasi oli Paulo Amotun Lokoro noor karjus, kes valvas oma perekonna väikest veisekarja tasandikel, mida teatakse Lõuna-Sudaanina. Noormehe sõnul ei olnud ta muu maailmaga absoluutselt kursis ja tundis vaid oma kodumaad, mis oli aga peaaegu kogu Lokoro eluaja olnud sõjas. See peletas noormehe oma sünnimaast eemale ning ta põgenes naaberriiki Keeniasse, kus asus elama põgenikelaagrisse. Seal seadis Lokoro endale suured eesmärgid: «Tahan saada maailmameistriks!»

Hiiglasike sihtidega noormees näitas koolis sporti tehes häid tulemusi ja nii asus ta Nairobi lähedal treenima kuulsa Keenia jooksja ja 20, 25 ja 30 km distantside maailmarekordi omaniku Tegla Loroupe käe all, kuigi esialgu polnud Lokorol isegi korralikke jooksujalatseid. «Nüüdseks oleme treeninud ja veelkord treeninud, kuni oleme end näinud heal tasemel. Nüüd tean, kuidas tõeliselt sportlane olla,» rääkis Lokoro oma arengust.

Sudaanist lahkunud jooksumehel on Rio olümpiaks oma eesmärgid. «Olen väga õnnelik. Tean, et võistlen siin kõikide põgenike nimel. Olin ise laagris üheks neist, aga nüüd olen jõudnud väga erilisse kohta. Kohtan siin nii palju uusi inimesi ja mu inimesed näevad mind televiisorist ja Facebookist. Kui suudan hästi esineda, siis kavatsen saadavatest vahenditest toetada perekonda ja oma inimesi,» rääkis Lokoro olümpia eel.

Nimi: Yusra Mardini

Vanus: 18

Päritolumaa: Süüria

Olümpiaala: 200 meetri vabaltujumine

Foto: MICHAEL DALDER/REUTERS

Noor ujuja Yusra Mardini põgenes sarnaselt paljude teistega oma kodumaalt Süüriast sõjalise konflikti eest mere kaudu, ent leidis end ootamatust olukorrast, kui koos 20 teise põgenikuga jäi nende hädine paadike keset vett hulpima. Mardini ei lasknud end aga hädast heidutada, vaid hüppas koos oma õe Sarahiga vette ja asus paati Kreeka poole lükkama.

«Meie hulgas oli inimesi, kes ei osanud ujuda. Oleks olnud väga kahetsusväärne, kui need inimesed selles paadis oleksid ära uppunud. Ma ei kavatsenud seal istuda, käed rüpes, ja vinguda, et see võib juhtuda,» selgitas andekas ujumisneiu oma hullumeelset tegu.

Mardini pingutused kandsid vilja ja põgenike paat jõudis Kreekas asuvale Lesbose saarele. Sealt rändas ta koos grupi asüülitaotlejatega edasi ning neiu tunnistas, et oma sihtmärgi ehk Saksamaani jõudmiseks pidid nad aeg-ajalt kasutama ka inimkaubitsejate abi.

Kui südikas Mardini lõpuks 2015. aasta septembris Saksamaale kohale jõudis, asus ta üsna peagi treenima Berliinis asuvas Spandau 04 klubis. «Tahan kõigile tõestada, et pärast valu ja tormi tulevad vaiksemad päevad. Tahan inimesi inspireerida, et nad oma eludega midagi head teeksid,» tunnistas ujumispiiga.

Nimi: Yiech Pur Biel

Vanus: 21

Päritolumaa: Lõuna-Sudaan

Olümpiaala: 800 meetri jooks

Foto: KAI PFAFFENBACH/REUTERS

Yiech Pur Biel põgenes oma kodumaalt Lõuna-Sudaanist sõja ja lahingute eest 2005. aastal. Noormees jõudis Põhja-Keenias asuvasse põgenikelaagrisse, kus ta ajaviitmiseks asus mängima jalgpalli. See talle aga kokkuvõttes eriti ei meeldinud, sest ta ei tahtnud meeskonnakaaslastest sõltuda. Jooksmine, millega Yiech nüüd tegeleb, andis talle enda sõnul suurema kontrolli oma saatuse üle.

«Enamik inimesi peab oma elus üle saama mitmetest raskustest,» rääkis noormees. «Põgenikelaagris ei ole meil mingisugused mugavusi: meil pole isegi jalanõusid. Meil ei ole seal võimlat. Isegi ilm ei soosi treenimist, sest varahommikust kuni hilisõhtuni on väga palav ja päike paistab kogu aeg. Keskendusin seal oma riigile, Lõuna-Sudaanile, sest just meie, noored inimesed, oleme need, kes suudavad midagi muuta. Teiseks keskendusin ma oma vahematele. Pean muutma seda, millist elu nad elavad,» rääkis Yiech.

Ambitsioonikas noormees loodab, et Rio OMist ja põgenike koondisest saab hea tahte saadik ka järgnevatele spordi suurpidudele: «Saan oma kaaspõgenikele näidata, et neil on teistsuguse elu jaoks võimalus ja lootus. Nii läbi hariduse kui ka läbi jooksmise saab maailma muuta.»

Nimi:  Rose Nathike Lokonyen

Vanus: 23

Päritolumaa: Lõuna-Sudaan

Olümpiaala: 800 meetri jooks

Foto: TONY KARUMBA/AFP

Rose Nathike Lokonyen lahkus sarnaselt mitme koondisekaaslasega oma kodumaalt Lõuna-Sudaanist sõja tõttu. 10-aastaselt Keeniasse põgenenud neiu käis põgenikelaagris usinalt koolis ning veel alles 12 kuud tagasi ei teadnud keegi, milline jooksutalent ta on. Saatusena sekkus aga Lokonyeni õpetaja, kes soovitas tal 10 km jooksus osaleda. «Ma ei olnud mitte kunagi treeninud. See oli minu jaoks üldse esimene kord joosta ja ma sain teise koha! Olin väga üllatunud!» meenutas neiu hetke, mil tema elu muutus.

Pärast esimest võistlust kolis Lokonyen Keenia pealinna Nairobi lähistele ja hakkas valmistuma olümpiaks. Tema suurimaks mureks on vigastused, sest kuni väga viimatise ajani treenis ta ilma professionaalsete jooksujalanõude ning ilma igasuguse juhendamiseta.

Sarnaselt koondisekaaslastega loodab ta aga teistele põgenikele eeskujuks olla. «Võib-olla, kui mul hästi läheb, siis saan tagasi minnes korraldada jooksuvõistluse, mis aitab rahu propageerida ja inimesi kokku tuua,» unistas Lokonyen.

Nimi: Popole Misenga

Vanus: 24

Päritolumaa: Kongo Demokraatlik Vabariik

Olümpiaala: keskkaalu judo

Foto: PILAR OLIVARES/REUTERS

Üheksa-aastane Popole Misenga asus aastaid tagasi oma perekonnaga põgenema lahingute eest Kongo Demokraatliku Vabariigi linnast Kisanganist. Väike poiss sattus selle käigus aga lahku oma perekonnast ning veetis üksi kaheksa päeva metsas, enne kui ta päästeti ja pealinna Kinshasa lähistel haiglasse viidi. Hiljem sattus ta laste varjupaika ning just seal hakkas judoga tegelema. «Lapsena on vaja perekonda, kes annaks sulle juhiseid, mida teha. Minul seda polnud. Judo aitas mind, kuna see andis mulle rahu, distsipliini, pühendumise – see andis mulle kõik,» meenutas Misenga rasket lapsepõlve.

Judosse armunud noormees kohtus aga peagi uute raskustega, sest sarnaselt praeguse olümpiakoondise kaaslase Yolande Mabikaga lukustati ta kaotuste puhul karistuseks puuri, kus ta võis viibida koguni päevade kaupa, mil treener talle söögiks vaid kohvi ja leiba andis.

Kui ta 2013. aasta Rio MMil söögist ilma jäeti ja kohe esimeses ringis välja kukkus, otsustas noormees Brasiilias asüüli paluda. «Oma riigis polnud mul kodu, perekonda ega lapsi. Sealne sõda põhjustas liiga palju surma ja segadust, seega mõtlesin, et jään oma elu parandamiseks Brasiiliasse,» selgitas Misenga.

Pärast põgenikustaatuse saamist asus noormees treenima Flavio Canto judokoolis. «Tahan olla põgenike olümpiakoondise liige selleks, et jätkata unistamist; et anda kõikidele põgenikele lootust ja leevendada nende kurbust. Tahan näidata, et põgenikud on võimelised tegema olulisi asju. Võidan medali ja pühendan selle kõikidele põgenikele,» lubas Misenga mängude eel.

Nimi: Yonas Kinde

Vanus: 36

Päritolumaa: Etioopia

Olümpiaala: maraton

Foto: Xinhua/Xinhua/Sipa USA

Põgenikekoondise kõige vanemaks liikmeks on 36-aastane maratonijooksja Yonas Kinde. Tema jaoks on kodumaalt Etioopiast lahkumine nii valusaks mälestuseks, et mees seda meenutada ei taha. «Tegemist on keerulise olukorraga. Minu jaoks oli võimatu seal elada. See oli minu jaoks eluohtlik,» andis Kinde napi kommentaariga mõista, et sünnimaal oleks võidud reaalselt tema elu kallale kippuda.

Nüüdseks elab mees Luksemburgis, kus ta lisaks treenimisele käib prantsuse keele kursustel ja töötab elatise teenimiseks taksojuhina. «Tavaliselt ma treenin iga päev, aga kui kuulsin seda uudist põgenike koondise kohta, siis hakkasin trenni tegema kaks korda päevas ja seda iga päev. Sihtisin tõsiselt kohta nendel olümpiamängudel, see on suur motivatsioon,» selgitas Kinde, kuidas ta Riosse jõudis.

Eelmisel aastal läbis ta Saksamaal maratoni muljetavaldava ajaga 2 tundi ja 17 minutit, mis Londoni olümpial oleks tähendanud kohta 30 piirimail. Rios läheb Kinde aga rajale motivatsiooniga, et saab koos joosta maailma parimatega. «Arvan, et see on tähtsaks sõnumiks kõikidele põgenikele ja noortele sportlastele, et nad saavad endast parima anda. Loomulikult on meil probleeme – me oleme ju põgenikud –, aga saame oma laagrites siiski kõike teha,» kuulutas Kinde positiivselt.

Nimi: Anjelina Nadai Lohalith

Vanus: 21

Päritolumaa: Lõuna-Sudaan

Olümpiaala: 1500 meetri jooks

Foto: Khalil Senosi/AP

21-aastane Anjelina Nadai Lohalith pole oma vanemaid näinud ega nendega rääkinud sellest ajast, kui ta kuueaastaselt oma koduriigist Lõuna-Sudaanist põgenema sunniti. Põhjuseks asjaolu, et sõjategevus jõudis tema kodukülla ja neiu sõnul hävitati selle käigus kõik. «Suurbritannia poolt toetatud Süüria mässulised raiusid pea otsast 11-aastasel poisil, sest väideti, et ta on valitsusemeelne võitleja,» meenutas Lohalith olukorda oma kodumaal.

Neiu lisas, et on kuulnud kuulujutte, mille järgi on tema vanemad endiselt elus, aga «eelmisel aastal oli näljahäda seal väga suur.»

Just vanemate aitamine on jooksupiiga peamiseks motivatsiooniks, miks ta põgenikekoondisesse jõudis. Olümpial loodabki ta lisaks heale kohale saada ka arvestatava auhinnaraha. «Kui sul on raha, siis saad sa elusid muuta,» selgitas Lohalith ja lisas, et ta juba teab, mida suure summaga esimesena teeks: «Ehitaksin oma isale parema maja.»

Nimi: James Nyang Chiengjiek

Vanus: 28

Päritolumaa: Lõuna-Sudaan

Olümpiaala: 800 meetri jooks

Foto: Xinhua/Xinhua/Sipa USA

James Nyang Chiengjiek lahkus oma kodumaalt Lõuna-Sudaanist 13-aastaselt, et vältida kohutavat olukorda, kui mässulised panid suures ulatuses tööle inimrööve, et suurendada oma ridasid lapssõduritega. Keeniasse põgenemise järel ühines ta endast vanemate poiste jooksugrupiga ning asus treenima. «Sel hetkel taipasin, et võin jooksjaks saada. Kui jumal annab sulle ande, siis tuleb seda kasutada,» rääkis Chiengjiek.

Esialgu põrkus noormees probleemiga, mis on tuttav ka tema koondisekaaslastele: tal polnud korralikke jooksujalanõusid. Nii laenas ta mõnikord teistelt korralikke jalavarje, ent kokkuvõttes polnud vahet, kas ta jooksis õigete või valede tossudega: ikka jäi ta võitmatuks.

Olümpiamängudel loodab ta loomulikult lisaks enda talendi näitamisele inspireerida oma saatusekaaslaseid: «Hästi esinedes teen ma teiste aitamiseks midagi head ja eelkõige käib see põgenike kohta. Võib-olla on nende seas andekaid sportlasi, kes veel pole saanud oma võimalust. Me kõik oleme põgenikud, aga vaid osadele on antud võimalus Riosse minna. Peame vaatama ka oma selja taha, kuhu jäid meie õed ja vennad: kui ühel neist on samuti talenti, siis saame nad tuua endaga treenima ja seeläbi ka nende elu parandada.» 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles