Pehrssoni ebaõnnestumise peamised põhjused

Eesti jalgpallikoondise peatreener Magnus Pehrsson hoolealustele enda ideid selgitamas. Kõikideni ei ole need soovitud määral siiski jõudnud. Foto: Eero Vabamägi

Möödunud on nädal Eesti jalgpallikoondise viimasest alandavast kaotusest, kui võõrsil jäädi 0:5 alla Bosnia ja Hertsegoviinale. Selle aja jooksul on Eesti Jalgpalli Liidus pead murtud, kuidas ja kellega edasi minna. Samas on selge, et sinisärgid on kukkunud läbi aegade ühte suuremasse auku ja sealt välja rabelemiseks on vaja teha suuri muudatusi.

Põhiküsimus on loomulikult, kas lõpetada koostöö peatreener Magnus Pehrssoniga või anda talle viimane võimalus. Meeleolusid vaadates ja hinnates on selge, et tõenäolisem on esimene variant – ühtegi kaitsvat sõna pole jalgpalliliidult rootslase kohta siiani tulnud. Miks on asjad Pehrssoni käe all tänavu ikkagi totaalselt aia taha läinud?

Eelmistel aastatel rahuldavaid tulemusi pakkunud jalgpallikoondisel pöördus kõik allakäigutrepile alates mai lõpust, kui esmalt kaotati Balti turniiril ilmetu mänguga 0:2 Leedule. Sellele järgnes küll 2:0 võit Andorra üle, kuid kindlasti ei maksa seda üleliia tähtsustada.

Edasi tuli 0:0 viik Lätiga, 0:7 koslep saadi Portugalilt, suuri küsimusi tekitanud 1:1 viik Maltaga ja lõpetuseks 0:5 saun Bosnia ja Hertsegoviinalt. Ehk tegelikult valitseb praegu totaalne kaos.

Pärast Andorra üle saadud 2:0 võitu tunnistas üks endine Eesti jalgpallikoondislane kurvalt, et koondise lähitulevik paistab tume. Tema argumendiks oli tõik, mis jäi silma ilmselt paljudele toonast matši vaadanutele – Eesti koondise kõige säravam ja tahtejõulisem mees platsil oli lahkumismängu pidanud Joel Lindpere!

Võrreldes koondise eelmise peatreeneri Tarmo Rüütliga, on Pehrssoni käekiri sootuks teistsugune. Kui Rüütli käe all mänginud koondislased jutustasid kogunedes peatreenerile, kuidas neil on vahepeal läinud ja mida on teinud, siis rootslase juhendamisel pole selleks enam põhjust, kuna juba eelnevalt on täpselt teada, mitu pallipuudet on näiteks mõni mängija vahepeal vasaku jalaga teinud. Hüpe ühest äärmusest teise on pikas plaanis olnud nii mõnegi mehe jaoks liialt suur.

Kõik on viidud ülima professionaalsuse ja täpsuseni, kuid väljakul puudub meeskonnavaim. Kui Rüütli oli justkui kunstnik, kes võis mõne sõna või teoga tuua piltlikult öeldes kaasa kullasaju, siis Pehrssoni käe all on rõhutud detailidele ja kindlale vundamendile, mis on kahjuks välistanud ka suured üllatused. Üllatuste puudumine tähendab omakorda seda, et ei ole ka emotsiooni.

Rootslase ametisse asumisel sai üheks kandvaks ideeks lisaks kindla süsteemi ehitamisele ka standardolukordade edukas lahendamine. Tõsiasi on see, et praegu me ise nendest olukordadest väravaid ei löö ja peame hoopis ise oma leivanumbriks saama pidanud situatsioonide järel palle võrgust välja noppima.

Nagu igal pool, on ka Eesti koondises neid, kes kiidavad Pehrssoni põhjalikku tööd, ning ka neid, kelle arvates on detailidega liiale mindud. Viimane seltskond on rootslasest aina enam kaugenenud, ja nagu näitavad viimased tulemused, ühist keelt ei ole suudetudki enam leida.

Selleks et näha või aru saada, et kõik ei ole hästi ja mõned mehed ei ole olukorraga rahul, piisab vaid mängijatele otsa vaatamisest või pärast mängu nende kommentaaride kuulamisest.

«Mina ei ole see mees, kes tema välja valis, mina pole ka mees, kes talle ust saab näidata,» andis Eesti koondise üks liidritest, Konstantin Vassiljev viimase suure kaotuse järel selgelt mõista, et rootslase ideed ei ole talle meeltmööda. 

Loomingulise mängijana vajab Vassiljev tulemuse tegemiseks enda ümber kaaslasi, kes mõtlevad samamoodi ja on valmis ootamatuteks lahendusteks. 7–8 kaitsva orientatsiooniga jalgpalluriga väljakule minnes on selge, et rünnakule eriti ei panustata, ja sellisel juhul ei ole ka imestada, et meie kõige loomingulisem mängija võib juba kasvõi alateadlikult pingutada vähem, kui ta seda tavaliselt teeks.

Vaadates Vassiljevi praegust tegutsemist ja väravasadu Poola kõrgliigas Bialystoki Jagiellonia ridades, on selge, et mees on elu vormis, ja on tõsiselt kahju, et seda ei ole suudetud rakendada koondise hüvanguks.

Loomulikult ei ole Vassiljev ainus rahulolematu. Probleem on selles, et treeneri nõutu ei ole jõudnud kõikide palluriteni. Lisaks ei ole ta suutnud end mängijate seas nii palju kehtestada, et kõik väljakule jooksvad mehed oleksid valmis tema eest alati viimast andma. Eesti koondise puhul on võimalik aga ainult nii edu saavutada.

Osa mängijaid, kes ei ole sobinud kokku tema visiooniga, nagu Henrik Ojamaa, Tarmo Kink ning viimasel ajal ka Siim Luts, on Pehrsson koondisest kõrvale jätnud. Hea meelega oleks ta kõrvale jätnud veel nii mõnegi mehe, kuid on ilmselge, et Eesti valik on ahtake ja sellisel juhul võiks minna raskeks konkurentsivõimelise koondise kokku saamisega.

Ilmselt on jäänud puudu ka isiklikust suhtlusest ja heal tasemel kommunikatsioonist. Pressikonverentsil võib ju mõnd mängijat taevani kiita, kuid ainuüksi see kellegi mänguvalmidust ei muuda. Eesti koondise ühe leeri pikaaegse liidri ehk Sergei Pareiko mullune koondisest kõrvale jätmine jättis endast maha sügava jälje ja tõenäoliselt teavad paljud vaid oma südames, kas seda on Pehrssonile andestatud. Nii vajabki mõni mängija personaalsemat lähenemist, tundub, et sellest on ka olnud puudu. Kui Pep Guardiola võib saata talle mitte sobinud Zlatan Ibrahimovici pikalt ja osta uue mehe, siis rahvuskoondises tuleb töötada piiratud valikuga.

Pärast Lindpere, Pareiko ja Raio Piiroja koondisekarjääri lõppu näib koondises puudu olevat ka meestest, kes võiksid riietusruumis kaaslasi karmilt raputada ja uuele elule ärgitada. Kui mängijate seas sellist meest ei ole, siis peaks vajadusel seda rolli täitma keegi treeneripingilt. Praegu seal kedagi sellist ei ole.

Pehrsson on ajakirjanduse kaudu avalikkusega tihtilugu suhelnud arvude keeles. Statistika oligi enne tänavust aastat selgelt rootslase poolel (üks väheseid asju, mis oli tema kasuks), kuid samas jäid puudu eredad sähvatused ja suured positiivsed emotsioonid, mida pakuti publikule Rüütli ajal. 2014. aasta MM-valiksari ebaõnnestus eestlastel ju totaalselt. Seitsme kaotuse kõrval alistati kahel korral Andorra, kuid lõppkokkuvõttes mäletavad kõik ju 2:2 viiki Hollandiga, mis oleks tegelikult pidanud olema veel meie võit.

Nii ongi Pehrsson rõhunud palju statistikale ja toonud välja positiivseid arve. Samas ei viitsi kiibitsejad tihtilugu nende taha vaadata. Tahetakse emotsiooni, aga seda lihtsalt ei ole. Lisaks statistikale rääkis enne tänavust aastat tema kasuks ka raudne kaitse, kuid nüüdseks ei ole enam ka sellest midagi järel ehk näppude vahele ei jäägi midagi.

Eesti treeneri kord

Eesti koondise tulevikule otsa vaadates on jalgpalliringkondades juba ammu olnud selge, et Magnus Pehrssoni järel saab järgmiseks juhendajaks praegune U21 koondise loots Martin Reim. Praegu ongi küsimus, kas Reimi debüüt A-koondise juhendajana leiab aset juba 7. oktoobril, kui 2018. aasta MM-valikmängus võõrustatakse Gibraltarit.

Kuna valiktsükkel on juba käimas, jääks peatreeneri vahetuse korral koondise juures olev eestlaste tiim tõenäoliselt samaks ehk loogiline oleks nii Janno Kivisilla kui ka Mart Poomi jätkamine.