/nginx/o/2016/10/04/5919293t1h511c.jpg)
Henrik Ojamaa on mitteametlik Eesti meister klubivahetamises. Ta on mänginud profijalgpalli kaheksas välisriigis ja 11 klubis, teised Eesti pallimängijad selliste arvudeni jõudnud pole. Ojamaa ise näeb olukorda positiivsest küljest ning tunneb, et iga klubivahetus on aidanud kaasa tema arengule.
Kuigi suvel liitus ta Hollandi kõrgliigas mängiva Go Ahead Eaglesi meeskonnaga, endine Eesti koondise peatreener Magnus Pehrsson ääreründajat pooleteise aasta jooksul koondisesse ei kutsunud. «Minul ei ole temale mitte ühtegi etteheidet, Magnus tegi oma tööd väga professionaalselt ja hingega. Tema mängujoonises lihtsalt ei olnudki mulle mingit kohta. Sain tema otsusest täielikult aru,» ütleb Ojamaa. Uus peatreener Martin Reim leidis, et tema mänguplaani Ojamaa sobib.
Reedeses MM-valikmängus Gibraltariga saab Ojamaa sõnul otsustavaks, kuidas suudavad eestlased vastaseid väsitada ning kui palju võidetakse kahevõitlusi. «Meil on meeskonnas väga palju kvaliteeti ja peame seda lihtsalt väljakul näitama. Igas olukorras peab ka kõrvaltvaataja nägema, et üks mees on lihtsalt parem kui teine,» arutleb ta.
Henrik Ojamaa, oled 25-aastasena läbinud juba üsna peadpööritava seikluse: üheksa aastat välismaal, kaheksa riiki ja 11 klubi. Kas kogu selle reisimise ja elukohtade vahetamise juures on Eesti endiselt sinu koduks ja kõige südamelähedasemaks kohaks jäänud?
Meil on kindlasti vaja ka kannatust: kui ei löö veerand tunniga väravat, siis tuleb oma plaanist kinni pidada ja palli kiiresti liigutada. Palli järele jooksmine on füüsiliselt kõige raskem asi. Seda teame Eesti koondises hästi.
Vabal ajal või puhkuse ajal tulen alati Eestisse ja külastan oma lähedasi. Siin tunnen end kindlasti kõige kodusemalt. Praeguse seisuga on plaan ka pärast karjääri lõppu Eestisse elama tulla.
CV on mul küll kirju, kuid ise olen selle üle õnnelik. Kõik liikumised on toimunud mingil põhjusel. Mina olen sellega rahul ja pean kõige tähtsamaks, et olen saanud igal pool alati mängida. Loomulikult oleks ma võinud veel aasta aega Varssavi Legias pingil istuda, kuna paberi peal on see väga vinge klubi. Minul on siiski alati olnud soov mängida ja tänu sellele tegin suvel karjääris sammu edasi. Hollandi kõrgliigasse jõudmine on minu silmis väga hea progress.
Kas mõnikord tunned, et oled sellest pidevast keskkonnavahetamisest tüdinenud?
Ega see kolimine mõnus ei ole, kuid pigem on see lühiajaline asi, mis tuleb lihtsalt ära teha. Klubid on sellega harjunud ja igal pool on inimesed, kes aitavad kolimiste ja muude logistiliste probleemidega. Hollandisse minnes saatis Eagles kellegi Austriasse, kes asjad vagunisse tõstis ja need Hollandisse tõi. Seal olid omakorda inimesed, kes aitasid asjad tuppa vedada. Kunagi pole olnud olukorda, kus üksi oma pesumasinat kolmandale korrusele vean.
Kui palju sul üldse on oma asju, mida alati kolides kaasas kannad?
Päris kohvriga ma enam ei liigu. Ka kõik mööbel on mul enda oma, pigem on ikka palju asju. Ühe auto
ja ühe kohvriga enam kolida ei saa.
Hollandi kõrgliiga on kõige tugevama tasemega liiga, kus mänginud oled. Kui palju seda platsil tunda on?
Seda on tunda juba iga päev trennis. Loomulikult on ka liiga tugev, kuna meiega sarnasel tasemel meeskondi on väga palju. 6.–18. koha peale mängivad tiimid on suhteliselt võrdsed. Trennis käib 26–27 mängijat, kes kõik konkureerivad algkoosseisu kohale. Seetõttu ongi tase väga hea. Eriti on mulle muljet avaldanud mängijate tehnilised oskused.
/nginx/o/2016/09/11/5822287t1h27c3.jpg)
Sa ise oled selles konkurentsis viimasel ajal pingile jäänud. Kas treener on seda ka põhjendanud?
Treeneriga on mul hea kontakt, äsja rääkisin ka spordidirektoriga. Meil on hea suhtlus ja klubi kindlasti usaldab mind. See pole ju mingi ennekuulmatu lugu, et ma paar nädalat mänginud pole. Kahe nädala eest karikasarjas olin põhikoosseisus. Mul on klubiga pikk leping, üks kõige pikemaid, mis neil üldse mängijatega on. Klubi usaldab mind ja näeb mind mehena, kes suudab nii praegu kui tulevikus meeskonda edasi aidata. Treener ütles, et ma teeks samamoodi trenni edasi ja on minu tööga rahul. Tuleb lihtsalt natukene oodata, kuni tekib järgmine võimalus liigas mängu saada.
Austria esiliigast Hollandi kõrgliigasse siirdumine on jalgpalliturul pigem väga harv nähtus. Kas Eaglesi huvi tuli ka sinu jaoks üllatusena?
See on küll hüpe edasi, kuid mind ei tahetud sinna selle poole aasta põhjal, mis ma Austrias mängisin. Nad olid minust kuulnud juba paar üleminekuakent varem. Paberi peal on hüpe ehk suur, kuid see põhineb mitmel viimasel aastal, mitte viimati näidatud vormil.
Aasta tagasi olin lähedal liitumisele ühe teise Hollandi kõrgliigaklubiga. See oli paari tunni küsimus, kuid jäi mingitel põhjustel ära. Teadsin, et tegemist on liigaga, kus mind tuntakse. Teadsin, et see võib mingil hetkel realiseeruda.
Juba teises liigamängus lõid ilusa värava.
Sain treenerite ja teiste mängijate usku minusse natukene tagasi maksta. Isa oli külas seda mängu vaatamas, mis oli temalt väga hea ajastus. Ta käib ainult paar korda aastas minu mänge vaatamas.
Koondises mängisid viimati 2015. aasta märtsis. Kui tihti sa pärast seda endise peatreeneri Magnus Pehrssoniga ühenduses olid? Millal viimati omavahel rääkisite?
Isiklikult pole me mõnda aega rääkinud. Minul ei ole temale mitte ühtegi etteheidet, Magnus tegi oma tööd väga professionaalselt ja hingega. Tema mängujoonises lihtsalt ei olnudki mulle mingit kohta. Sain tema otsusest täielikult aru.
Kui Martin juba peatreeneriks sai, siis rääkis Magnus mu vanema vennaga, palus mind tervitada ja soovis edu. Meie vahel ei ole halbu tundeid ja läbisaamine on igati korralik.
/nginx/o/2016/10/04/5919279t1hdebd.jpg)
Vahepeal pääses koondisesse sinu noorem vend Hindrek, kuid sina mitte. Mis tundeid see tekitas?
Ma olin Hindreku üle väga õnnelik, ta on hästi arenenud ja tööd teinud. Olin tema üle lihtsalt väga-väga uhke. Mingeid muid tundeid ei olnud.
Kuidas eelistasid jälgida endal vahele jäänud koondise mänge? Kas võimalusel käisid staadionil vaatamas või pigem jälgisid televisiooni vahendusel? Olid ju pea alati mängude ajal Eestis.
Tavaliselt saab selleks ajaks klubist mõne vaba päeva ja saan tõesti Eestisse tulla. Staadionil ma vist ei olegi käinud. Võimalusel olen telekast jälginud. Pole väga hea tunne vaadata, kui meeskonnal ei lähe hästi, kui meeskond saab kriitikat. Ma ju tunnen kõiki mängijaid, mitu sõpra on koondises. Mingeid positiivseid tundeid sellest ei saanud, aga eks mängijad ise oskavad täpsemalt öelda, miks täpselt nii läks.
Ilmselt vajab klaarimist ka Eesti Ekspressis avaldatud kirjeldus Eesti koondise treeningul tekkinud tüli kohta sinu ja Raio Piiroja vahel.
Meil oli Raioga ühes trennis konflikt, mida on ilmselt iga jalgpalliga tegelenud inimene kogenud. Emotsioonid on trennis kõrged ja tuleb omavaheline vaidlemine või rüselemine. Pärast trenni oli see unustatud. Kui ma ei eksi, siis juhtus see 2013. aastal enne mängu Türgiga.
Martin Reim käis sul Hollandis külas ja kinnitas avalikkusele, et sul on tulihingeline soov koondist esindada.
Meil oli Martiniga väga hea jutuajamine. Ütlesin talle, et kui mind on vaja, siis olen alati valmis koondist aitama. Ma pole teinud sellest mingit probleemi, et mind vahepeal nimekirjas ei olnud.
/nginx/o/2016/10/04/5919283t1h429f.jpg)
Mängisid algkoosseisus kurikuulsas 0:0 viigimängus San Marinoga. Võib eeldada, et reedene valikmäng Gibraltariga tuleb samasuguse iseloomuga. Mis toona valesti sai tehtud ja millise plaaniga Eesti koondis sellist umbkaitset murdma peaks?
Vahel on nii, et mängid nõrgema vastase vastu ja pall lihtsalt ei lähe sisse. Mina ei mäleta, et meil seal San Marinos oleks üldse häid väravavõimalusi tekkinud. Me tõesti ei mänginud hästi. Arvan, et väikeste riikide vastu peame suutma ka individuaalselt näidata, et oleme teisel tasemel mängijad. Sealt tuleb see vahe sisse.
Kas see on just psühholoogiliselt oluline, et igas kahevõitluses saaks oma üleolekut näidata?
Väljakul on väga palju kahevõitlusi ja sealt tuleb tõesti suur vahe sisse. Palju oleneb sellest, kes nendes omavahelistes võitlustes peale jääb. Kas mängid oma äärekaitsjast kogu aeg mööda, hoiad ründajana oma kaitsjat kogu aeg mängust eemal, hoiad palli mängus, võidad kaitsjana kõik peavõitlused ja nii edasi. Imeplaani pole, kuidas vastast terve meeskonnana ära petta. Peame ise kõik oma oskused ära kasutama. Meil on meeskonnas väga palju kvaliteeti ja peame seda lihtsalt väljakul näitama. Igas olukorras peab ka kõrvaltvaataja nägema, et üks mees on parem kui teine.
Umbkaitsega ei saa ka paljud tippmeeskonnad hakkama. See on endiselt jalgpallis üsna hästi toimiv mängustiil.
See on vastase endast välja ajamiseks kõige lihtsam käik. Hoiad oma liinid kompaktsed ja tõmbad keskelt kokku. Meil on kindlasti vaja ka kannatust: kui ei löö veerand tunniga väravat, siis tuleb oma plaanist kinni pidada ja palli kiiresti liigutada. Palli järele jooksmine on füüsiliselt kõige raskem asi. Seda teame Eesti koondises hästi.
Viimati tegime pikema intervjuu siis, kui mängisid Varssavi Legias. Sellest on möödas kaks ja pool aastat ning sina oled pärast Legiat mänginud viies klubis. Millistes valdkondades oled inimese ja jalgpallurina selle aja jooksul enim edasi liikunud.
See on huvitav küsimus. Mängijana olen kindlasti tundnud arengut. Erinevate meeskondade eri rollides olen palju õppinud. Kõige tähtsam on see, et olen saanud pidevalt mängida. Lihtne oleks olnud Legias edasi olla: mul oli pikk leping ja saanuks seal pingil istuda küll. See poleks olnud halb elu.
/nginx/o/2014/05/26/3063468t1hcc0f.jpg)
Just Poolas tegid oma senise karjääri parima hooaja.
Võitsime meistritiitli ja tegime kaasa Euroopa liigas, ise sain pidevalt mänguaega. See oli kindlasti väga edukas hooaeg. Kõik klubide vahetamise otsused on tehtud lõpuks mingitel põhjustel. Ma pole kunagi valinud kõige mugavamat teed ja püüan alati leida võimaluse, kuidas mängijana areneda. Praegu olen Hollandis väga rahul, mulle meeldib sealne keskkond ja usun, et see on järjekordne aasta, mis aitab mul paremaks jalgpalluriks saada.
Kesk-Euroopa liigadesse murdmine pole kuigi lihtne. Kas tunned, et tahad sealses keskkonnas püsivalt jalga kinnitada ja mingi stabiilsuse saavutada? Praegu avab inimene Wikipedias sinu lehekülje ja vastu vaatab pidevalt klubisid vahetav maailmarändur.
Sinna turule on tõesti raske sisse saada, sest sellesse piirkonda tahavad pääseda paljud mängijad. Minul pole tegelikult kunagi olnud tunnet, et tahaksin ühes kindlas riigis või regioonis mängida. Holland, Saksamaa, Šveits ja Austria on kõik huvitavad liigad, ja kui tuleb võimalus end seal proovile panna, siis peab selle ära kasutama.
Jalgpalluri elu stabiilsus ei olene ilmselt alati mängijast endast?
Seal mängivad rolli väga paljud asjad ja tihti on see äri. Nii see lihtsalt on ja mina olen seda aktsepteerinud. Jalgpalluritel on suurepärane elu ja ma oskan seda hinnata. Olen tänulik, et olen saanud seda elu nii pikalt kogeda.
Suve hakul tundis sinu vastu elavat huvi Sydney FC. Kui lähedal Austraaliasse siirdumine tegelikult oli?
Ma rääkisin nende peatreeneriga ka isiklikult. See variant tuli mulle suure üllatusena, kuna tegemist on minu jaoks veidi tundmatu turuga. Nad tegid hea pakkumise, mida kaalusin tõsiselt. Kuna samal ajal oli variant minna Hollandi kõrgliigasse, oli otsustamine tegelikult lihtne.