Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Reim: Eesti kaotab pidevalt talente

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Omanimelise jalgpallikooli juhatajana teab Martin Reim täpselt, millised probleemid Eesti noortejalgpallis valitsevad. | FOTO: Liis Treimann

Kuu aja eest rootslase Magnus Pehrssoni asemel Eestijalgpallikoondise peatreeneriks määratud Martin Reim räägib, miks on vaja riik jalgpallihalle täis ehitada ja millisel tasemel on Eesti mängijate järelkasv.

«Kui vaatan oma jalgpallikooli kohalt noortetöö võimalusi, siis aprillist oktoobrini tekib väljakuid, et kunstmurul treenida. Samas treenime viis kuud, see on peaaegu pool aastast, kas lumel, jääl või korvpallisaalis. Viimases saab muidugi mingil määral tehnikat arendada, kuid jalgpalli mõistes on see pool aastat paigal tammumist,» arutleb 45-aastane endine tippjalgpallur, kes mängis koondise eest 157 kohtumist. Lisaks tunnistab Reim, et Eestion viimastel aastatel kaotanud palju talente, keda pole suudetud jalgpalli juures hoida.

18-aastase Mattias Käidi näitel püüame jõuda selgusele, kas noorel on mõtet riskida ja end välismaa jalgpalliakadeemiasse pressida. Juttu tuleb ka Eesti jalgpallikoondise valukohast: standardolukordade kaitsmisest. «Peab kasutama kõiki võimalusi: blokeerimine, tõukamine, kinni hoidmine, segamine. Otsustavaks saavad kogemused, tarkus ja kavalus,» ütleb Reim.

Martin Reim, ütle ausalt, kui palju sa analüüsisid noortekoondise peatreenerina meeste võistkonna esitusi. Töökoha vahetus ei tulnud ju ka sinu jaoks täieliku üllatusena. Kas kogu aeg oli kuklas tiksumas mõte, et kui sina oleks praegu Magnus Pehrssoni asemel, siis...

Ma ei vaadanud ühtegi mängu pärast üle ega võtnud neid üksipulgi lahti. Loomulikult mõtlesin mängu ajal oma peas mängijate valiku üle ja milliseid ülesandeid neile väljakul anti. Selles mõttes oli keeruline, et mina polnud vastast analüüsinud ega teadnud täpselt, millises seisus üks või teine mees täpselt on. Oma kindla arvamuse saab siis öelda, kui oled kõigi asjadega kursis. Vastasel juhul oleks huupi pakkumine. Igal asjal on alati mingi sügavam seletus. Ma jälgisin ja vaatasin, mul tekkisid omad tunded ja mõtted. Noortekoondise juures oli piisavalt peamurdmist ning tasub ühele asjale keskenduda.

Kas näiteks mängijate formatsioon oli sul peas olemas või hakkasid ka sellele mõtlema siis, kui sind ametisse määrati?

Kindlasti oli mul mõtteid ja ideid, kuid enne täpse plaani loomist tahtsin mängijaid oma klubide juures näha. Pidin teadma, kuidasneid klubis kasutatakse, sest seda peab koondise juures võimalikult hästi oma kasuks pöörama. Nagu me kõik teame, siis koondises enam mängijat paremaks ei treeni. Siin tuleme kokku, paneme paika plaani, üritame viia mehed võimalikult heasse seisu. Kardinaalselt erinevaid rolle ei saa koondises ja klubis olla, kuna siis kaob mingi osa mängija tugevusest lihtsalt ära. Lõpliku plaani panin paika, kui teadsin kindlalt, mis positsioonil ma mehi saan kasutada. Mingi raam oli olemas, kuid enne oli vaja veenduda, kas mul on selleks üldse mehi.

Kui tihti sa mängijana selliste asjade peale mõtlesid? Kas koondislased istusid vahel pärast mängu maha ja arutasid omakeskis, mida peaks teisiti tegema? Või on Eesti koondislase natuur pigem selline, et peatreeneri käsule allutakse alati, nii heas kui halvas.

Loomulikult teeb mõni kõik oma unistuse täideviimiseks ja mõni lihtsalt unistab ning võtab rahulikult..

Arvan, et tänapäeva mängijad analüüsivad mängu ja taktikat rohkem. Esiteks on neil paremad võimalused mänge uuesti vaadata. Teiseks olime meie omal ajal koondises rohkem õpipoisi rollis, kuna välismaa treenerid alles hakkasid Eestisse tulema. Meil polnud piisavalt teadmisi, et treenereid mingil moel kritiseerida. Teitur Thordarson tuli ja pani paika liinikaitse ning meie töö oli õppida.

Praegused mängijad tulevad klubidest, kus taktikal on suur roll. Ma ei tea, kui palju praegused koondislased konkreetselt selliseid asju arutavad, kuid pigem on hea, kui nad seda teevad. See tähendab, et nad mõtlevad kaasa. Muidu tehakse lihtsalt seda, mida öeldakse. Minu soov ongi, et mängijad mõtleksid kaasa ja oleksid loomise juures. Sellisel juhul panustavad nad rohkem ja teavad paremini, mida väljakul teha. Pidevalt konkreetselt käsku täites võib mingil hetkel isu täis saada.

Pärast pikka ja edukat mängijakarjääri tegid särava alguse ka peatreenerina – viisid Flora kaks korda Eestimeistriks. Seejärel võtsid üle Eestimeeste koondise peamise kasvulava, U21-vanuseklassi koondise. Kui edukaks sa seal veedetud nelja aastat pead?

Statistikat ja tulemusi vaadates ei saa midagi hõisata. Kui süveneda, siis esimesel aastal sain ma 1992 ja 1993 sündinud poisid, kellega mängisime valikturniiril kuus mängu. Meil olid Ilja Antonov, Karol Mets, Nikita Baranov, Marko Meerits, Artur Pikk ja nii edasi. See oli võistkond, kes võis kõigiga mängida, ja seda me ka tõestasime. Ei saaks öelda, et ebaõnnestusime.

Aasta hiljem kaotasime Taanile 0:8 ja Sloveeniale 1:7. Milles oli põhjus? Viis mängijat võeti A-koondisesse, kolm-neli meest said kihlveopettuste tõttu mängukeelu. Meil ei olnud neile väärilisi asendusi võtta. Tõime sisse noori, kes ei olnud sellisel tasemel: see kiirus ja võimsus oli neile natukene liiast.

Need noored valmistusid juba järgmiseks tsükliks ja sisuliselt mängisid poisid meeste vastu. Pärast Rakveres toimunud mängu Sloveeniaga tuli nende peatreener minu juurde ja ütles, et noorte kasutamine oli väga tark tegu, kuna meil polnud enam võimalik tabelis oma kohta parandada. Ilmselt ta ei teadnud, et meie jaoks oli see paratamatu käik.

Eesti mängija areneb niikuinii veidi hiljem ja kaheaastane vanusevahe käib üle jõu. Oleme ka samaealiste poiste mängudes füüsilise arengu koha pealt vastastest maas. Seal mängib rolli see, et meie noorteliigad pole nii tugevad kui mõnes teises riigis. Meil lihtsalt pole nii suurt valikut, et leida igale positsioonile see füüsiliselt tugev mängija. Loodame, et praegused noored suudavad end üles töötada ja tugevamaks muutuda, et tulevikus suures mängus hakkama saada.

Taktikaliselt saab mingi lahenduse välja mõelda ja teinekord ongi mängupilt juba päris hea, kuid siis tekivad üks ühele olukorrad, kus jääme individuaalselt alla. Ma võtsin sellise suuna, kus ei tahtnud kümnekesi kaitses istuda ja palli kaugele ära lüüa. Võib-olla oleksime saanud mõne 0:1 või 0:2 kaotuse, kuid mis sellest tolku oleks olnud? Pigem lüüakse meile kolm-neli tükki ja püüame ise samuti väravat lüüa. Tulevikule ja A-koondisele mõeldes peaks see kasulikum olema.

Eestijalgpallikoondise peatreener Martin Reim inspekteerimas hoolealuste trenni. / Tairo Lutter

Kust meie jalgpallipüramiid praegu kõige nõrgem ja haavatavam on? Peaks üsna selge olema, et kuskil midagi logiseb.

Arvan, et igalt poolt ja järjepidevalt. Varasema ajaga võrreldes pole asi läinud tulemuste poolelt paremaks. Võime öelda, et meie noortetreenerite tase pole praegu nii kõrge, kui sooviksime. Selle nimel on jalgpalliliit juba 10–15 aastat tööd teinud ja treenereid haritakse pidevalt.

Tahaksime võrrelda ennast Belgia või Islandiga. Seal on mitut asja süsteemselt arendatud, mis tõid lõpuks aastate pärast ka tulemust. Üks asi on koolides jalgpalli propageerimine. Teine ja tähtis nüanss on treeningutingimused, mis on meie puhul väga suur probleem. Kui vaatan oma jalgpallikooli kohalt noortetöö võimalusi, siis aprillist oktoobrini tekib väljakuid, et kunstmurul treenida. Samas treenime viis kuud, see on peaaegu pool aastast, kas lumel, jääl või korvpallisaalis. Viimases saab muidugi mingil määral tehnikat arendada, kuid jalgpalli mõistes on see pool aastat paigal tammumist.

Kui noored tulevad kevadel välja, siis võtab aega, et päris jalgpalliga harjuda. Esimese asjana tuleks Eesti jalgpallihalle täis ehitada. See annaks kvaliteetseid treeninguid kaks korda juurde. See on tohutu varu, mis meil on tegemata, kuid Islandil on olemas. Belgias on omakorda kooliprogramm jalgpallipüramiidi osa. Loomulikult peab pidevalt treenereid koolitama, sest see töö ei lõppe kunagi. Tean, et klubid püüavad kõike parandada, kuid asjad jäävad ressursi taha. Kliimasoojenemisele ei saa lootma jääda. Soojemate talvede puhul oleme saanud rohkem õues treenida ja see on suur võit.

Kas Eesti parimad poisid on kõik jalgpalli juurde jäänud või oleme mõne talendi viimase nelja aasta jooksul ka lootusetult kaotanud?

Kindlasti. U19-vanuseklassis lõpetatakse kooli. Noored mehed ja naised otsivad võimalusi, mida elus edasi teha. Kas nad saavad keskenduda ainult jalgpallile? Siin saab otsustavaks klubide võimekus. Kuidas nende soovid ja võimalused ühtivad mängija omadega. See on koht, kus mängija motivatsioon tihtipeale langeb ega leita endale sobivat paika, kus korralik leping teenida. Seejärel hakatakse mängima poole kohaga või loobutakse üldse.

Toon näiteks U19-koondise, mis mängis EM-finaalturniiril koos Prantsusmaa ja Hispaaniaga. Selles koondises oli 24 mängijat, kuid U21 vanusesse jõudes oli 24 mehest jäänud alles ainult kuus, kes mängisid Eesti mõistes kõrgel tasemel jalgpalli. Tekib küsimus, kuhu ülejäänud 18 jäid.

Seetõttu teebki jalgpalliliit suuremate klubidega palju kokkusaamisi, et mängijate karjääri paremini planeerida. See on ju klubide töö, et neid jalgpalli juures hoida. Koondisel pole võimalik seda teha, meie kogume mängijad lihtsalt kokku ja anname neile võimaluse heal tasemel oma riiki esindada.

See on võtmekoht, kuidas klubi suudab mängijat jalgpalli juures hoida. Selles vanuses mehed tahaksid juba ema juurest ära kolida, võib-olla tüdruksõbraga koos korteri leida. Kui sõber töötab kuskil baaris ja käib ringi piltlikult öeldes raharull käes, siis jalgpalluril tekib küsimus, et äkki on ikkagi paremaid võimalusi oma elu elada. Lõpuks mängitakse jalgpalli muu töö kõrvalt, kui üldse. Ei tahaks küll selle taha pugeda, kuid klubide ressurss mängib suurt rolli.

Kas nägid noorte silmis siirast usku, et nad võivad jalgpalliga tõesti kaugele jõuda? Kogu austusest Eesti liiga vastu, siis ei tohiks näiteks 19-aastase andeka poisi unistus olla karjääri lõpuni meie tipptiimides mängida. Kui suurelt keskmine noortekoondislane praegu Eestis unistab?

See on ilmselt väga erinev. Koondise põhimehed unistavad kindlasti tulevikus piiri taga mängimisest. Ma ei tea, kas mõeldakse, et nad võiks olla nagu Ragnar Klavan Liverpoolis. Võib-olla unistatakse veidi väiksemalt: kui saan Eestis hakkama, siis oleksin võimeline ka kuskil mujal proovima.

Loomulikult teeb mõni kõik oma unistuse täideviimiseks ja mõni lihtsalt unistab ning võtab rahulikult. Seal see vahe on. Kindlasti on ka üksikuid, kes mõtlevad väga suurelt. Ega ma täpselt nendest asjadest teagi, kuna see on väga isiklik küsimus. Ehk teavad klubid rohkem, kuna nemad on mängijatega rohkem kontaktis. Seal saab sügavamale minna.

Unistada on ilus, kuid tähtis on see, mida selle realiseerimiseks tehakse. Ka kannatlikkus on väga oluline. Hea on tuua Klavani näide, kes on tasa ja targu edasi liikunud. Seal on muidugi kõik väga ideaalselt välja tulnud.

Jalgpallimaailm on niivõrd muutuv. Üks treener võtab sind ja annab palju mänguaega. Kahe kuu pärast seda treenerit enam pole ning mängija saadetakse duubelmeeskonda. Istudki lõpuks pingil ja ei sobi meeskonda. Seejärel vahetatakse meeskonda ja tekib mulje, et joostakse ühest klubist teise.

Kui jalgpallurit ei osteta klubisse suure raha eest, siis ei hoolitseta tema eest erilisel viisil. Odava mängija puhul pole klubi jaoks erilist vahet, kas ta istub pingil või mängib duublis. See ei mõjuta klubisid. Korraliku hinna eest ostetud jalgpalluri puhul tehakse omakorda kõik, et mängijat arendada ja näiteks suurema raha eest edasi müüa.

Mattias Käidist sai sinu abiga üle öö paljude noorte eeskuju. Tema kasutas esimest võimalust, et Eestist lahkuda, ja läks tugevasse Fulhami akadeemiasse. Kuigi räägitakse, et väga noorelt välismaale minek on riskantne valik, teame, et just tema tegi Inglismaal vajaliku arenguhüppe. Kas see näide tõestab, et noori peaks pigem julgustama selliseid samme tegema?

Palju on näiteid, kus väga noorelt piiri taha minek on ebaõnnestunud. Kuid kas ilma seda riski võtmata on võimalik samamoodi areneda? Sellele küsimusele pole ühest vastust. Akadeemiasse minek peab olema väga teadlik valik. Peab olema selge, kui hinnatud sa seal oled. Oluline on saada võtmemängijaks, kes on klubile ja treenerile vajalik.

See on väga keeruline teema. Islandi näide on jälle selline, et koondislased polegi koduses liigas mänginud. Noorelt minnakse Norrasse, Rootsi või Inglismaale. Nende enda liiga pole piisavalt tugev, et korralikku põhja saada.

Ükski akadeemia ei ole siiski marjamaa, mis avab tee suurde jalgpalli. Meil on endal võtta näited, kus Karol Mets ja Ragnar Klavan pole käinud üheski akadeemias. Noorelt tõusti Eesti klubis tegijaks ja liiguti edasi. Ühest teed ei ole, igaüks peab leidma individuaalse ja endale sobiva plaani.

Martin Reim (keskel) rõõmustamas Mattias Käidi värava üle. / Tairo Lutter

Kas Eestis on treenereid, kes on sulle eeskujuks? Selliseid, keda peaksid oma õpetajaks.

Eestis maailma mõistes tipptreenereid ei ole. Selliseid, kelle puhul tekiks vauefekt ja läheks ja vaataks ning kuulaks neid igal võimalusel. Pigem on ikkagi välismaa treenerid need, keda vaatan, ja mõned asjad hakkavad sealt külge. Muidugi ei saa kellegi pealt kõike matkida. Eestis tuleb oma tee leida ja kõiki meile omaseid nüansse arvestada.

Ma ei ole selline, kes võtaks näiteks Pep Guardiola raamatu kätte ja uuriks selle üksipulgi läbi. Loomulikult loen ma raamatuid, kust kogun mõtteid. Mingit kosmoseteadust ei ole kuskil, asju ei tehta totaalselt teistmoodi, viisil, millest meie aru ei peaks saama. Palju jälgin ka teiste spordialade treenerid, näiteks mida on teinud NBAs Phil Jackson.

Kui nooremad jalgpallurid vaatavad võib-olla Käidi poole, vanemad omakorda Klavani suunas, siis treenerimaastikul sellist eeskuju pole. Ootan huviga, et mõni Eesti treener lööks ka maailmas korralikul tasemel läbi. Ise arvan, et paljud meie treenerid saaks ka mõnes tõelises jalgpalliriigis hakkama. See oleks järgmistele treeneritele hea eeskuju.

Kelle arvamus läheb sulle enim korda?

Naise (naerab). Tema on muidugi rohkem lohutaja, kui midagi nii hästi välja ei tule. Kriitika on alati teretulnud, kui see on põhjendatud ja mõistlik. Koondise ümber olnud kriitika oli mängijatele väga oluline. Viimasel ajal toimunu ei olnud okei. Need mängijad on suutelised paremaks. Rahvas ootab, et kui me ei suuda võita, siis suudame vähemalt mängida. Kriitikat tuleb osata ära kasutada, et see motiveeriks rohkem pingutama. Mulle eelnenud perioodi vaadates oli see suures osas õigustatud ja fännidele ei meeldinud, mis väljakul toimus. Mängijad peavad peeglisse vaatama. Kas nad olid 110 protsenti asjaga kaasas?

Loomulikult huvitab mind nende jalgpalliinimeste arvamus, kellel on kogemusi ja teadmisi. Nõu peab olema asjalik. Mulle läheb korda endiste mängijate tagasiside: näiteks kui Marek Lemsalu tuleb ja ütleb, et tema arvates oli vägev. Ta on ise kõrgel tasemel mänginud ja teab, mida räägib.

Arvasin, et mainid ka oma isa, Olev Reimi.

Isa on mul väga emotsionaalne ja loomulikult läheb mulle korda, kui talle meeldib. Samas on ta ikkagi noortetreener ja koondist puudutavates nüanssides näeb teistsugust pilti. Emotsionaalsel tasandil võib ta hea nõuandja olla.

Martin Reim. / Liis Treimann

Gibraltari ja Kreeka mängude järelkaja kuulates tundub, et rahvas jäi üldiselt nähtuga rahule. Samas korrutati palju üht sõna: standardolukorrad. Kas neid olukordi on võimalik lahendada ainult taktikaliselt mehi õigesti paigutades või on tegemist hoopis vaimsemat poolt puudutava küsimusega: kuidas võita kahevõitlusi? Otsustavaks saavad ikkagi murdsekundid ja pisidetailid: kuidas oma liikumist ja hüpet ajastada. Veidi sarnane olukord kahevõitlusaladega, kus mehed võtavad üks ühe vastu mõõtu ja võidab see, kelle vorm ja vaim on parasjagu lihtsalt üle.

See võrdlus on väga hea. Eriti kehtib nurgalöökide puhul. Üks samm, üks pete või tõuge tekitab mängijale vabaduse. See on määrava tähtsusega. Nuppude paikapanemine on tähtis ja mingeid tsoone peab kindlustama. Samal ajal osa mehi ei kaitse tsooni, vaid jälgib ainult kindlat mängijat. Alles hiljuti mängis koondis üksnes tsoone kaitstes, kuid mina ei ole otseselt seda usku. Minu arvates peaks olema segamini, mõni mängija jälgib kindlat tsooni, mõni on koos konkreetse mehega.

Ka peajagu lühem kaitsja saab oma mehel piltlikult öeldes nagu seljakott seljas rippuda ja teda takistada. Peab kasutama kõiki võimalusi: blokeerimine, tõukamine, kinni hoidmine, segamine. See ongi puhas üks ühe vastu võitlus, mida koondiselaagris treenida on suhteliselt keeruline. Otsustavaks saavad kogemused, tarkus ja kavalus.

Lisaks muudavad vastased pidevalt oma nurgalööke. Video pealt saab küll midagi teada, kuid mängijad vahetavad kogu aeg rolle. Ühele mehele on väga raske konkreetseid juhtnööre anda. Ta peab olema lihtsalt valvel ja kõigeks valmis. Kreeka vastu jäi meil üks vastane vabaks, kes pidi tegelikult kaetud olema. Mehega ei mindud lõpuni kaasa ja seejärel sai otsustavaks juba tsenderduse ning löögi täpsus.

Kui tahame koondisega neid mänge võita, ei saa lasta endale selliseid väravaid lüüa. Me ei pea olema vastastega sama pikad või sama suured, piisab, kui tehakse kõik, et nad lihtsalt ei saa seda palli lüüa, eriti veel rahulikult nurka suunata. Nahaalsus on oluline: õigel ajal tuleb segada, kasvõi küünarnukiga panna. Ründajad teevad täpselt samamoodi. Teadsime, et Kreeka on nendes olukordades võimas. Nagu ka meie järgmine vastane Belgia.

Konstantin Vassiljev mainis pärast mängu, et lõpuks saab otsustavaks pikkus: tuleb vastane, kes hüppab kõigist kõrgemale. Meenub üks Eesti koondise ajutine keskkaitsja, kelle trump polnud mingil juhul pikkus: Martin Reim.

Mängisin koondises vist terve ühe aasta sellel positsioonil. Mul on hea kogemus olemas. Tsooni mängides polnuks mul pika ründaja vastu mingit võimalust. Mees mehe vastu olukorras olen aga võimeline ükskõik kui pika mängija pallist eemal hoidma. Suudan teda takistada, piisab väiksest segamisest ja mees ei jõua pallini.

Kokkuvõttes peab ütlema, et andsime Kreekale liiga lihtsalt esimesel minutil nurgalöögi. See on üks ohtlikumaid asju, mis avaminutil tekkida saab. Kümnendal minutil on kõik mehed juba mängus sees, kuid esimesel minutil ei tohi ennast sellisesse olukorda panna. Meil polnud esimesel kahel minutil asjad korras ja juba järgmisel päeval arutasime treeneritega, mida selle vastu teha.

President Toomas Hendrik Ilves andis Martin Reimile Valgetähe V klassi ordeni / Toomas Huik

Tagasi üles