Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
/nginx/o/2016/12/16/6180181t1h52fa.jpg)
Venemaa jooksja, 1500 meetri distantsile keskendunud Andrei Dmitrijev avalikustas oma blogis, milline näeb välja «puhta» ehk dopingust keeldunud kergejõustiklase elu Venemaa spordimaailmas.
Neli aastat Virginia ülikoolis õppinud Dmitrijev selgitas esmalt Venemaa spordisüsteemi omapära. Kuna seal puuduvad kergejõustikuklubid, esindavad sportlased riigi meistrivõistlustel oma haldusüksust – vabariiki, kraid, oblastit või linna. Sama kehtib kohalike võistluste kohta.
Võistlusi, mis ei toimuks ARAFi ehk Venemaa Kergejõustiku Liidu egiidi all, Venemaal aga peaaegu polegi. Amatöörsportlased või sporditarvete tootjad korraldavad küll vahel üht-teist, kuid tase on seal madal. Tippsportlasel, kes soovib spordiga elatist teenida, on seega vaid üks võimalus: võistelda ARAFi võistlustel.
Dmitrijev seletas enda näitel, et peab kindlasti osalema riigi meistrivõistlustel ja paaril piirkondlikul jõuproovil, kui soovib raha saada. Rahvuskoondisesse kuuluvad tippsportlased saavad juba palka nii ARAFilt kui ka oma haldusüksuselt, samuti on neil võimalus allkirjastada välismaa tootjatega tulus sponsorileping.
Olümpiale või MMile pürgijaid sunniti dopinguprogrammis osalema, ühtlasi oli tippudele antud roheline tuli ehk luba osaleda dopingu toel nii riigi meistrivõistlustel kui ka IAAFi egiidi all toimunud rahvusvahelistel võistlustel. Nagu on selgunud McLareni raporti lõppjäreldustest, leidis ARAF võimaluse isegi IAAFi võistlustel võetud dopinguproove võltsida. Ning nagu teada, olid peale ARAFi toimuvaga tihedalt seotud ka Venemaa antidopingu liit RusADA, riigi spordiministeerium ja isegi salateenistused.
Selle tõttu diskvalifitseeriti agarahvusvaheliselt areenilt kõik ARAFi egiidi all võistelnud Venemaa sportlased. Dmitrijevi sõnul tabati sellega isegi osaliselt märki, sest ka paljud tippude seast välja jäänud venelased tarvitasid dopingut, ent neil polnud selleks lihtsalt eespool mainitud rohelist tuld – kui vahele jäid, oli see su enda mure.
Pärast skandaali puhkemist ning ARAFile ja RusADAle määratud karistusi on asi tema sõnul hullemakski läinud. «Treenerid, kes ei tohiks töötada, treenivad sportlasi edasi. Sportlased, kes ei tohiks trennis käia, käivad seal ikka. Mõned teevad seda täiesti avalikult koondise laagripaikades, näiteks Kislovodskis,» rääkis Dmitrijev.
«Võib-olla üritatakse kohati jätta väljapoole muljet, et midagi on muutunud – koondise peatreeneriks pandi Juri Borzakovski, kuid ta ei tee ainsatki otsust. Otsustavad tähtsamad ninad, vana koolkonna esindajad. Mõned tipud pole aasta aega võistelnud, sest WADA hoiab neil silma peal, aga koondisekoht on neile ikkagi reserveeritud ja teistel pole sinna asja,» jätkas Dmitrijev.
Pealegi ei kontrolli tippudest allapoole jäävaid sportlasi enam üldse keegi, sest RusADA litsents on teatavasti tühistatud. «Loomulikult on kõik sellest juba aru saanud ja keelatud ainete tarvitamine on hüppeliselt kasvanud. Mina olen puhas, kuid pean nüüd võistlema nendega, keda kordagi ei testita,» kurtis Dmitrijev. «Dopinguskandaal on pealegi paljude arvates USA poolt üles puhutud ja venelased patuoinaks tehtud. Seda usub 99 protsenti Venemaa sportlastest ja treeneritest.»
Dmitrijev tunnistas, et pidanuks kuuldust-nähtust varem rääkima. Samas... «Ma tunnen neid inimesi, kohtun nendega pidevalt, võistlen nende vastu. Mõnda olen isegi sõbraks pidanud,» kirjutas ta. «Minu subjektiivsel hinnangul kasutab Venemaal dopingut 95–98 protsenti jooksjatest. See on siin lihtsalt nii tavaline – kõik teevad seda. Keegi ei usu, et ka puhtalt saab joosta.»
Dmitrijev on ise vastupidisel arvamusel, kuid pole enda sõnutsi osanud iial pidada dopingutarvitajaid vaenlasteks. Miks ta siis ikkagi suu avas? «Treenisime Kõrgõzstani kõrgmägedes Bosteri külas. Ühel päeval tuli mu sõbra juurde, kes oli hiljuti vabanenud kaheaastasest võistluskeelust, teine sõber, lubades talle peksa anda – esimene mees olla teise kohta rääkinud, et too on dopingutarvitaja. Suutsime kaklejad lahutada, kuid see kõik tegi mind ütlemata kurvaks. Pidasin ju mõlemat oma sõbraks,» meenutas Dmitrijev.
«Mulle aitas, võtsin avalikult sõna ja andsin teada, et olen dopingutarvitamise vastu. Minuga on sama meelt veel vähemalt viis-kuus inimest. Treenime koos, toetame üksteist. Kuid probleemi juurde ulatuvad nii sügavale, et mida meie siin muuta saame? Meie üle visatakse nalja, oleme saanud ähvardusigi. Kuid me usume oma põhimõtetesse, püüame neile tähelepanu tõmmata ja loodame, et miski muutub,» kirjutas Dmitrijev.