Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Äkksurm võib sportides tabada igaüht

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Arstid püüavad aidata Livorono jalgpalliklubi poolkaitsjat Piermario Morosinit, kelle süda 2012. aasta aprillis liigamängu ajal seiskus. 25-aastane Morosini suri teel haiglasse. | FOTO: PIERANUNZI LUCIANO/AFP/SCANPIX

Teadaolevalt on esimest äkksurmajuhtumit spordis ajalooannaalides mainitud aastal 490 eKr, kui kreeka sõdur Pheidippides jooksis Maratoni linnast Ateenasse (umbes 42 kilomeetrit), et teatada võidust Pärsia üle. Kohale jõudnuna kukkus ta kokku ja suri. Äkksurm tababki inimest tavaliselt kehalise koormuse ajal või vahetult pärast selle lõppemist. Seega on kehaline koormus  äkksurma soodustav tegur.

Ikka ja jälle loeme ajalehtedest või kuuleme raadios-televiisoris spordiuudistest, et on juhtunud kõige traagilisem – äkksurm. See võib tabada nii noort kui ka vana, nii tipp- kui ka tervisesportlast. Õnneks juhtub seda väga harva.

Mehi võib äkksurm tabada viis korda suurema tõenäosusega kui naisi. Alla 35-aastaste puhul on selle tõenäosus 1:100 000, üle 35-aastastel aga 6:100 000. Uuringute järgi sureb USAs igal aastal spordis äkksurma 50–100 inimest. Eestis esineb aastas üks kuni kolm äkksurmajuhtumit.

Igasugune, ka lühiajaline kehaline koormus kutsub inimese organsüsteemides esile füsioloogilisi muutusi, eelkõige südame-veresoonkonnas. Tõuseb vererõhk, sageneb südame löögisagedus, muutub kudede ainevahetus.

Me tegeleme nii tipp- kui ka tervisespordiga selleks, et saavutada mingi eesmärk ja olla terve. Kui inimesel on organismis mingi patoloogiline muutus, eelkõige südame-veresoonkonnas – näiteks aneurüsm ehk defekt arterite või aordi seintes –, võib ülisuur kehaline koormus avaldada sellele fataalset mõju.

Selliseid muutusi saab kindaks määrata, viies veresoonkonda kontrastainet, mida tehakse ainult sel juhul, kui varasemate uuringutega on tekkinud vastavaid kahtlusi. Südamerütmihäired, kõrgenenud vererõhk ja südameklapirikked on suure treeningukoormuse korral samuti riskifaktorid.

Regulaarsed kehalised treeningud kutsuvad südames esile teatud füsioloogilisi muutusi: suureneb südamelihase ehk müokardi seinapaksus, eriti südame vatsakeste seintes. Samuti kasvab südame müokardi verekapillaaride hulk ja suureneb lihasrakkude arv, samuti kasvab mitokondrite ehk rakujõujaamade hulk südamelihases.

Südamelihase suurenemine on alati sümmeetriline – südame parem ja vasak pool suurenevad võrdselt, vatsakesed rohkem kui kojad. Kui treenitud südamega inimene peaks näiteks autoavarii tagajärjel mitu kuud voodis lamama, siis väheneb südamelihase hüpertroofia kolme nädala jooksul umbes ühe kolmandiku võrra.

Südamehaiguse korral võib esineda patoloogilist müokardi hüpertroofiat, mille korral suureneb ainult südame lihasmass, kuid kapillaaride võrk ehk mitokondrite arv lihases ei suurene. Seda nimetatakse hüpertroofiliseks kardiomüopaatiaks. Treenides võib see lõppeda surmaga.

Ülioluline on tervise- ja tippsportlaste regulaarne tervisekontroll vähemalt kord aastas. Vastavaid spordimeditsiinikeskusi leidub Eestis mitmel pool: Tallinnas, Tartus, Pärnus, Ida-Virumaal. Neid keskusi on viimastel aastatel järjest juurde ehitatud. Kuni 19-aastastel lastel ja noorukitel maksab spordimeditsiinilise kontrolli eest haigekassa.

Eestis on praegu umbes 120 000 noorsportlast, kuid spordiarstid suudavad ühe aasta jooksul kontrollida nendest vaid umbes kümmet protsenti. Seda on väga vähe. Seepärast võiks 7–12-aastaste laste spordimeditsiinilist kontrolli (EKG, spirograafia, rühihäirete- pöiamuutuste hindamine, vererõhu mõõtmine, nägemiskontroll) hakata tegema ka perearstid.

Loomulikult on perearstid väga koormatud, kuid siiski tuleks perearstidega seda probleemi arutada ning lisatööks haigekassast raha leida. 12–19-aastased noorukid ja täiskasvanud aga käiksid kontrollis peamiselt spordiarsti juures.

Kahjuks on väga palju lapsi ja noorukeid, kes vajaksid põhjalikumaid terviseuuringuid ning kellele regulaarsed treeningud on keelatud. Näiteks aastatel 2010–2016 Tallinna Spordimeditsiini SA tehtud uuringute põhjal keelati võistlusspordiga tegelemine 1093 lapsel ja noorukil, seda peamiselt südame-veresoonkonna probleemide tõttu (südame mitraalklapi puudulikkus, südame rütmihäired, hüpertensioon, reno-vaskulaarsed muutused jne).

Need lapsed ja noorukid suunati lisauuringutele. See näitab selgesti, kui tähtis on iga-aastane tervisekontroll treenivatel lastel, noorukitel ja täiskasvanutel. 2015. aastal Eesti spordimeditsiinikeskustes tehtud uuringute põhjal oli aktiivset sportimist piiratud 898 korral ehk 9,5 protsendil kõigist uuritutest. Tervis on iga inimese kõige tähtsam vara. Kui tahame tegeleda spordiga, siis on loomulik, et tuleb tervist kontrollida.

KAST 1

Peamised äkksurma põhjused sportlastel

1) diagnoosimata patoloogiad – hüpertooniatõve tagajärjel tekkinud ajuinsult, angiini, gripi või kopsuklamüüdia tüsistusena tekkinud südamerütmihäired, südamerikked, müokardiit (väga tihti viiruslik – gripiviirus, adenoviirus jm);

2) ülekoormus – südamelihase infarkt (isheemiline – 75% üle 45-aastastel inimestel, 2–3% alla 40-aastastel inimestel);

3) reflektoorne – tugev löök rindkere, pea, kõhu piirkonda (jäähoki, mäesuusatamine, poks, jalgpall jt);

4) geneetiline – hüpertroofiline kardiomüopaatia jt;

5) anomaaliad – aordi aneurüsm jt;

6) kaasasündinud südamerikked – kodade vaheseina defekt, vatsakeste vaheseina defekt jt, mille põhjustajaks võivad olla geneetilised tegurid või keskkonnategurid (näiteks raseduse ajal põetud punetised).

KAST 2

Äkksurma ärahoidmine

1. Sada protsenti seda ära hoida ei ole võimalik.

2. Regulaarne tervisekontroll spordimeditsiinikeskustes või perearsti juures; kui avastatakse terviserike, siis juba vastava eriarsti juures (südamearst, kopsuarst, neeruarst).

3. Ravimite tarvitamine ainult arsti kontrolli all.

4. Regulaarsed kehalised treeningud, võttes arvesse kehakaalu, vanust ja varasemat treenitust.

5. Suurte kehaliste pingutuste (sh võistluste) vältimine ilma eelnevate treeninguteta (maratonijooks, triatlon).

6. Elektrišokiaparaatide olemasolu spordikeskustes ja oskus neid kasutada.

Tagasi üles