Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Wimbledon – Eesti teadlase koduväljak

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kadi Liis Saar Wimbledoni peaväljaku juures | FOTO: Erakogu.

​2008. aastal võitsid toona 12-aastane Anett Kontaveit ja 16-aastane Kadi Liis Saar paarismängus Eesti meistritiitli. Üheksa aastat hiljem pürgib Kontaveit Inglismaal esimese suure slämmi tiitli poole, samas kui Saar omandab Cambridge’is biofüüsikas doktorikraadi. Siiski ühendab neid endiselt Wimbledon – tõsi, Saare teekond maailma prestiižseimale tenniseväljakule olnud veidi teistsugune kui Kontaveidil.

«Treenisime Anetiga väga palju koos. Siis olin veel üks väheseid noori, keda ta ei alistanud, ülejäänusid ta juba võitis. Paar aastat hiljem läksin ma Inglismaale ja Anett läks oma teed,» räägib 20 korda tennises Eesti meistriks tulnud Saar (25).

Anett Kontaveit ja Kadi Liis Saar 2008. aastal Eesti meistrivõistlustel / Erakogu.

Peastarvutamisega «Talendijahi» saate võitnud ja Eesti imelapseks tituleeritud neiu astus seejärel Cambridge’i ülikooli, kus tegeles usinalt tennisega edasi. Ühel hetkel kutsuti Saar aga Oxbridge’i (Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide koondvõistkond – toim) kaheksaliikmelisse tiimi, võistlemaks Wimbledoni tenniseturniiri looja, 1868. aastal asutatud All England Lawn Tennis Club (AELTC) liikmete endi vastu.

Teatavasti pole Wimbledoni asutajaklubi väärikasse seltskonda saamine sugugi lihtne: sinna saavad spetsiaalse liikmepääsme turniirivõitjad, aga ka tõsised tenniseentusiastid, kes saanud klubi täisväärtuslikuks liikmeks võib-olla isegi alles kümne aasta möödudes. Nii on Saar kohtunud mitmesuguste põnevate vastastega: valimis on nii arste, dirigente kui ka ajakirjanikke. Kõiki seob aga armastus tennise vastu.

«Mängutase peab olema piisavalt hea, sest kindlasti peab kuidagi klubile kasu tooma. Keegi minu vastastest pole just maailma 30 parema seas olnud, kuigi neidki kuulub klubisse, aga paar endist esisaja mängijat on vastu tulnud küll,» selgitab Saar ja osutab, et paar aastat tagasi mängis ta suisa endise WTA 196. numbriga, Jane O'Donoghue’ga. Tasavägises kohtumises kaotas ta 4:6, 4:6.

Muruväljak veel unistus

Kuigi praeguseks on Saar mänginud Wimbledoni ülikooliturniiril juba kuus korda ja ta on nimetatud suisa Oxbridge’i tiimi kapteniks, pole ta sellele õigele muruväljakule veel astunud. Õigemini, ta on seda näinud ja katsunud, aga mitte seal mänginud.

«Tavaliselt peetakse meie kohtumised märtsis ja siis on Wimbledoni muruväljakud veel ilmastiku tõttu katte all. Vahel oleme mänginud sisehallis, mõnikord harjutusväljakutel. Muru peal mängimine on mu unistus, aga järgmise aasta augustis peaks toimuma sõprusmäng Harvardi ja Yale’i ülikoolide vastu. Loodame, et pääsen peale,» naerab ta.

See aga ei tähenda, et Oxbridge’i tennisiste on koheldud kui kontvõõraid. Vastupidi – Oxbridge’i tennisistid saavad mängude eel enda käsutusse rõivistu, kuhu suure slämmi ajal lubatakse vaid 16 parimat naistennisisti.

«See oli mulle päris suur šokk. Meeste riietusruumid pole sellega võrreldavadki!» meenutab ta. Mängijaid abistavad seal sõbralikud naisterahvad, kes pakuvad kohvi ja aitavad juukseid soengusse seada. «Nad olid väga hoolivad.»

Tennisist paralleeluniversumis

Ühtlasi pääses Saar koos võistkonnakaaslastega vaid klubiliikmetele mõeldud väärikasse majja (Clubhouse), mida meenutab erilise kirega. «Olin paar aastat Wimbledoni põhiturniiri külalisena vaatamas käinud ja näinud, kuidas Federer läks turvameeste saatel Clubhouse’i sisse ning kedagi teist sinna sisse ei lastud. Nüüd võisime sõprusmängu ajal vabalt sellest samast tollal nii müstilisena ja võimatuna läbi pääseda näivast uksest sisse ja välja kõndida,» naerab ta.

Kadi Liis Saar Wimbledoni võitjakarikaga / Erakogu

Võib-olla jõudnuks Saar Wimbledoni ka tippmängijana, kuid oma valikut ta ei kahetse. «Valikute tegemine ei ole kunagi lihtne, aga mul on hea meel, et elu on seda mind mingilgi määral tegema õpetanud. Võimalus teha maailma tipus teadust oli alati minu suur unistus vähemalt sama palju kui olla tipptennisist, ja tean, et kahe samaaegne teostumine olnuks võimatu!»

Tõsi, veidi teistsuguse pilguga jälgib ta tipptennist siiani ja naljatleb, et äsja lõppenud Prantsusmaa lahtised olid tema jaoks «kõige edukamad». «Turniiridele kaasa elamine on praegu tõesti kihvt, sest Roland Garrose neljast poolfinalistist olen mänginud pooltega. Simona Halep ja Karolina Pliškova on ju minuga üheealised. Profitennisisti karjäär on karm, aga jah, tegelikult loodan salamisi, et kuskil paralleeluniversumis on Kadi Liis praegu just profitennisist.»

LISALUGU

Treeneriks Wimbledoni jahmatanud Eurospordi kommentaator

Inglismaal Cambridge’i ülikoolis tudeeriva Kadi Liis Saare tennisetreener on Eesti spordisõbralegi tuntud Eurospordi kommentaator, endine Suurbritannia valgepallur Nick Brown, kes tõusis Ühendkuningriigis staariks 1991. aasta Wimbledoni turniiril. Nimelt sai maailma 591. reket toona vabapääsme ja alistas teises ringis kümnendana paigutatud Jugoslaavia tennisetähe Goran Ivaniševici.

Saavutusega teenis Brown AELTCi klubi eluaegse liikmelisuse, seda võitu liigitatakse tänini Wimbledoni kolme suurima üllatuse sekka. «Ta kodu seintel on tänase päevani ajalehe väljalõiked, kus Nick mootorratta seljas teda tervitava rahvamassi keskele saabub. Terve riik elas Brownile väga kaasa,» räägib Saar.

Tagasi üles