Taaramäe: teesklesin juurde, et teised aru saaks, et ma omadega kutu

Rein Taaramäe. Foto: Andres Kalvik

Eesti parim jalgrattur Rein Taaramäe (Cofidis) kirjutas pärast Vuelta 5. etappi, kus kuulus alguses jooksikute gruppi, aga lõpuks kaotas võitjale ligi 15 minutit, et täna oli tema jaoks väga raske päev.

«Hommikul ärgates oli pulss nats parem - 70 eilse 80 vastu, pulss näitab juba, et minek pole hea, taastumine aeglane. Näiteks Touril oli hommikuti 50,» kirjutas Taaramäe rattaproffide blogis.

«Leppisin arstiga kokku eile, et kolm päeva teen rahulikult ja taastun ning siis proovin etapivõitu jooksikute grupist, aga läks hoopis teisiti. Olen nii kõva meeskonnahing, nagu kapteni eest: alguses, kui täiega paugutatakse, räägin palju raadiosse ja ütlen, mida keegi teha võiks. Niteks puhtalt tänu mulle sai Yohan Bagot eile päev otsa ees jooksus olla.

No täna oli start raske ja tekkis hetk, kus kedagi eespool polnud ja see meeskonnahing käskis mul minna ja proovida ning meeskonda ees esindada. Lisaks oli start vastumäge ja mul oli tunne nagu parima vormi ajal, aga samas teadsin, et ilmselt 50 km möödudes olen süsi.

Nii ka oli, sain küll eest ära ja siis oli eesmärk mäefiniš ära panna, et kes teab äkki mõni päev maksimaalselt pingutamata teeb tunde paremaks ja on võimalik särki jahtida ja samas kaitsesin Moncoutied, kes on väga huvitatud mäesärgist ja võitis ka täna viimase mäeka.

Aga mõni aeg hiljem hakkas mul väga raske ja ees olles ma tööd ei teinud. Teesklesin veits juurde kah, et teised aru saaks, et ma omadega kutu. 70 km enne lõppu jõudis peagrupp tagant järgi. Pundis oli sama raske kui eest äragi olles, aga sõit oli raske kõigi jaoks, kõikidel meestel olid näod viltu. Ainult Moncoutie hingas läbi nina pundi taga ja selle peale tegin nalja ja ütlesin raadiosse, et David, rattaga võidu sõites tuleb läbi suu ka hingata.

Umbes 5 km enne tõusu algust aitasin Davidi norm possale ja endal polnud jalas enam midagi. Imesin kuni tõusu alguseni ja siis sõitsin kergelt lõpuni. Et aimu saada, kui raske sõit oli, siis esimesel tõusul jäi umb 40-50 meest maha ja järgi ei saanud nad kunagi.

Meeskond on muidu tugev. Luis Mate, hispaanlane, kes rääkis mulle, et Hispaanias käivad jutud, et Eestis on eskimod ja iglud, on heas vormis. Ta oli pildis eile ja täna, noored Fouchard, Edet, Bagot teevad ka iga päev edusamme meeskonna aitamiseks. Saramotinsil on väga raske, ei oska kommenteerida, kas minek halb või on ta tõesti nii kehva mägedes ja kuumas. Nicolas Vogondy on tuntud väga andeka ratturina, aga temal on viirus, mille nimi on toxoplasmoos, nii et temaga ei saa me arvestada. Ainult mõned pudelid alguse poole, aga parem see kui mite midagi. Belglasest Nico Sijmensist ootaksin ma rohkem. Tal on kogemusi, 33-aastane, aga pudelite vedamisest ta väga rohkem midagi ei tee, näiteks meeskond ootas temalt Vueltal kapteni rolli, aga nüüd olen selleks mina, sest mul rohkem iseloomu selleks.

Aga noh, tuleb ka sellest aru saada, et ei loe ainult kogemused ja vanus, loeb ka see, mis iseloom kellegil antud on. David on supermasin, täna jäi etapivõit 300m kaugusele, aga sellest pole midagi, temast me veel kuuleme sel Vueltal.

Vot, järgnevad 2 päeva lõpetan kindlasti sprinteritega ja siis vaatab, mis seis kujunenud on ja mis edasi teha annab. Vaatamata sellele, et täna oli sigaraske - ainult üles-alla, kuum ja kõva tempo - on see võidusõit sõitmist väärt, naudin iga oma liigutust.

jEnesetunde loeks täna kehvemapoolseks nagu eilegi. Aga sellest pole midagi, õnneks on tiimis mehi, kes suudavad ilma minutagi kastaneid tulest välja tuua.»