Kerge elu tapab valge mehe võimekuse

Foto: SCANPIX

Glasgow’ ülikooli spordifüsioloogia õppejõud Yannis Pitsiladis tõestab, et arvamus, nagu leiduks eri rasside esindajail geneetilisi iseärasusi, mis annavad näiteks mustadele mõnel spordialal valgete ees selge eelise, kuulub müütide valda. usutles Priit Pullerits.

Esinesite hiljuti intrigeeriva teemaga seminaril, kus tekkis küsimus, kas tuleva aasta Londoni olümpiast saab esimene üliinimeste olümpia. Ja kas piirangud, mis kehtivad spordis igasuguste abistavate ainete kasutamisele, on ikka põhjendatud. Mis järeldusele jõudsite?

Bioeetika professor Andy Miah Lääne-Šoti ülikoolist avaldas väitluses seisukohti, et on ainult aja küsimus, mil ühiskond ei aktsepteeri enam seda, mida Maailma Antidopingu Agentuur WADA keelab, ning vaja on teistsugust süsteemi, kus sportlased võtavad aineid järelevalve all. Ja teate, selles on isegi oma loogika. Sest elu ei ole õiglane. Te elate Eestis...

...ja mul pole näiteks jooksus kenyalaste vastu mingit šanssi!

Jah, ei ole. Miah kutsuski seminarile naiskulturisti, kes oli kasutanud igasuguseid aineid, ja näitas, kuidas tema keha on nende mõjul muutunud. Too sportlane pidas ainete kasutamist osaks treeningprotsessist, nagu on mäestikku treenima minek. Ta ei tundnud selle pärast piinlikkust ega muret oma tervise pärast.

Ükski süsteem pole küll täiuslik, ka WADA oma mitte, aga mis oleks alternatiiv? Et tee, mida tahad? Kui see oleks nii, siis võidusurve tõttu tekiks sportlaste seas arvamus, et kui võtan pisut aineid ja need toovad kasu, siis kui võtan veel rohkem, on kasu veelgi suurem.

Aga siis tulevad surmad. Kui vaatate koos lastega telerist, kuidas te lemmiksportlane võistleb, kuni ta surnuna kokku kukub, siis see ei tule küll kellelegi kasuks. Inimesed on niigi tüsenemas ja muutuvad haigemaks – meile on sporti vaja selleks, et rahvas muutuks selle abil tervemaks.

Andy Miah ütles, et WADA reeglid piiravad sportlaste vabadust: nad peavad tunniajalise täpsusega ette teatama, kus nad mingil päeval on. Olen nõus, et seda argumenti võib kasutada näitena inimõiguste ahistamisest. Kuid uued testimismeetodid (vt lisalugu – P. P.) teevad sellele lõpu: siis pole enam tähtsust, kus sa oled ja millal sind testitakse.

Seminaril osalenud kulturist kurtis, et kui ta võtab aineid, siis peab ta astuma peaaegu et alasti oma alaliidu ekspertide ette, kes hindavad, ega ta ole liiga maskuliinne. Ütlesin, et näete, teie spordialal, kus ainete kasutamine on lubatud, on samuti reeglid, kui palju te võite meheks muutuda. Reeglitest tuleb kinni pidada. Elus on igal pool reeglid. Ilma reegliteta tekiks ühiskonnas kaos.

Kui kaugel oleme teie arvates geneetiliselt aretatud sportlastest?

Töötan geneetikas ja võin öelda, et väga kaugel. Ütleksin koguni, et seda ei pruugi juhtudagi. Põhjus on selles, et paljud geneetilised meetodid, mida on katsetatud meditsiinilistel eesmärkidel, on olnud edutud. Nendega on kaasnenud surmajuhtumeid.

Pidagem ka meeles, et meil on tuhandeid valke kodeerivaid geene ja me ei tea siiamaani, mida enamik neist teeb. Kuidas saab geneetiliselt aretada inimest, kui me ei tea, mida geenid teevad? Pealekauba, ega geenid vastuta kõige eest, mida teeme – mõelge ühemunakaksikutele, kes ei käitu sugugi ühtemoodi.

Ma ei näe võimalust, et geneetiliselt aretatud sportlased võiks ilmuda juba järgmisel aastal areenile, nagu on väitnud Andy Miah – kui nad ei tule just teiselt planeedilt. Samas, ma ei eita, et molekulaarseid meetodeid saab kasutada näiteks kasvuhormooni taseme suurendamiseks. Kuid seda on kerge kindlaks teha.

Usun, et kui keegi tahaks sohki teha, leiaks ta selleks kergemaid mooduseid kui geneetika.

Olete väitnud, et spordis ei ole geneetilisi ega rassilisi eeliseid. Aga kui vaatasime äsja telerist kergejõustiku MMi, siis nägime, et mustad jooksevad kiiremini ja hüppavad kaugemale kui valged. Kuidas te saate väite, et rassierisused ei mängi rolli?

Väga lihtsalt! Kui käite Kenyas ja Etioopias ja Jamaical ja uurite, mis toimub nende ühiskonnas ja kultuuris, siis näete, et nende tulemused jooksus pole sugugi üllatavad. Vaatame Jamaicat ja võrdleme seda Eestiga, mis on samuti väike riik.

Kujutame ette, et iga viimane kui laps, kes Eestis koolis käib, läheb sinna suusatades. Kas teil ei tekiks sel juhul veendumust, et isegi kui teil pole talentide avastamise süsteemi, kui treenerid oleksid kehvad, kui teil poleks spordimeditsiini ega mingit muud toetust noortele, et Eesti suudaks anda suusatamises maailmameistreid rohkem kui Norra või Rootsi?

Just selline asi toimubki Jamaical. Juba neljandast eluaastast, lasteaiaeast, on kiirjooks nende elustiiliks, nagu kenyalastel on pikamaajooks. Viie- kuni kümneaastastel on mängud, kus nad võistlevad kiirjooksus. Kui nad saavad 11, muutuvad võistlused veelgi suurejoonelisemaks. Sinna tuleb tuhandeid kaasaelajaid.

Olen käinud olümpial ja võin öelda, et entusiasm, millega Jamaical kaasa elatakse, ei ole kaks-kolm, vaid neli-viis korda suurem kui olümpial! Ja need on kõigest koolivõistlused. Tulemus on see, et noored poisid jooksevad 100 meetrit 10,1ga. Nad ei kasuta mingeid tipptehnoloogiaid, aga tipud tõusevad ikkagi esile.

Võtame nüüd teise näite. Mu tütar tegeleb võimlemisega, aga kui ta olümpiale ei pääse, siis läheb ta õppima arstiks ja teda ootab ees tore elu. Ent kui sinust Jamaical, Etioopias või Kenyas tippsportlast ei saa – ja nad pühendavad seal kogu oma aja treenimisele, mistõttu enamasti ei lõpeta kooli –, pole sul mingit muud tulevikku. Nälg ja ihalus edu järele, sest muud varianti pole, on minu arvates see, mis seletab nende fenomeni.

Jah, nende parimail on õiged geenid, aga kui testida kogu Eesti elanikkonda, siis ilmneks, et ka teie tippudel on õiged geenid.

Ometi suutsid Euroopa valged, eeskätt inglased, veel kaks kümnendit tagasi mustadest kiiremini joosta. Mis edasi juhtus?

Noorte meelisajaviide on Play­station. Neil on kerge elu. Ja inimesed on evolutsioonist tulenevalt harjunud valima sellise tee, kus on vähem raskusi ja takistusi.
1970.–1980. aastatel, kui ma üles kasvasin, mängisid lapsed väljas, olid aktiivsed. Nüüd liigutavad nad end väga harva. Olen pärit samalt saarelt, kust [Sydney olümpiavõitja 200 meetri jooksus] Kostas Kenteris – ta oli mu pallipoiss, kui võrkpalli mängisin –, ja kui ma seal nooruses jooksin, siis kuulsin, kuidas vanemad inimesed ütlesid, et seal läheb see hull kutt, kes jookseb.

Me ühiskond on muutunud nii istuvaks ja mugavaks, et kui end avalikus kohas liigutad, peetakse sind imelikuks.
Kuid inimene ei ole kujunenud toolis istuma. Euroopas on kehalise aktiivsuse tase äärmiselt madal. Uurisime Euroopas 15 000 koolilast, sh Eestis, ja selgus, et keskmine aeg, mil laps on aktiivne, on alla 20 minuti päevas. Aafrikas on keskmine ligi 70 minutit päevas. Ja jutt ei ole siin sportlastest. Seetõttu oleme haigemad, vormist väljas, ja sedasi ei maksa loota, et keegi suudab joosta nagu inglased 20 aastat tagasi. Asi läheb ainult hullemaks.

Siiski-siiski, paljud hakkavad end liigutama, sealhulgas jooksma, kui saavad 30 või 40.
Jah, keskeas. Ja miks?

Sest kolleeg suri infarkti, kuna ta ei jooksnud. Ja me ei taha vananeda, muretseme oma välimuse pärast.

Muide, kui lähete Aafrikasse, siis näete, et ka seal on tekkinud probleemid. Näiteks Eldoreti piirkond Kenyas, kust seni on tulnud head jooksjad, võib alla käia, sest see on liiga arenenud. Pealekauba, Aafrikas on kõhuke igati hinnatud, sest see näitab, et oled jõukas. Kas teate, et Lõuna-Aafrikas pole meestele ligitõmbav naine, kes on sale nagu eesti naised, ligitõmbav on ülekaaluline? Sest see näitab, et ta on terve, võib saada lapsi ja tal pole HI-viirust.

Etiooplastel ja kenyalastel ei maksa arvata, et neil on teistest paremad jooksuks sobivad geenid, mis tagavad alati võidu. See ei ole nii! Võtke etiooplased ja pange nad Bahreini eest jooksma – nad kaovad areenilt! Või Kuveidi eest – Kuveit ei võitnud samuti MMil medaleid, kuigi Kuveidi eest jooksevad samasugused kenyalased, kes elavad Kenyas. Miks? Sest neil pole enam võidujanu. Nad tunnevad end väga hästi, sest neile makstakse niigi tuhandeid dollareid kuus. Kas nad hakkavad jooksma? No andke andeks!

Kas teadusest saab lähiajal üks põhijõude, mis otsustab, kus ja kellest saavad tipptegijad?

Oleneb spordialast. Kergejõustiku vastu jääb teadushuvi väikseks, sest raske on leida raha selle uurimiseks. Aga jalgpallis, Ameerika jalgpallis, korvpallis, kus liigub palju raha, muutub teadus üha olulisemaks.

Mulle meeldib kergejõustik, aga mu ülemus Glasgow’ ülikoolis on öelnud, et lõpetaksin selle uurimise. Mulle on avaldatud koguni survet, mind on lausa ahistatud. Mispärast? Sest mu töö eurooplaste rasvtõve kallal toob sisse palju raha. Mulle öeldakse: tööta selle kallal! Kümme aastat tagasi uuris mitu teadusgruppi Aafrika jooksjaid, aga nüüd olen ainult mina järel, ja varsti pole mind ka enam.

Kes on Yannis Pitsiladis?

Yannis Pitsiladis (44) kuulub Maailma Antidopingu Agentuuri WADA eksperdirühma, kelle ülesanne on esitada soovitusi, millised ained peaksid olema spordis keelatud. WADA on toetanud tema laborit dopingu avastamise meetodite väljatöötamisel.

Professor Pitsiladis, kes pidas eelmisel nädalal Tartu Ülikoolis loengusarja treeningu, geenide ja toitumise mõjust sportlikele tulemustele, töötab Šotimaal Glasgow’ ülikooli biomeditsiini ja bioteaduste instituudis spordifüsioloogia õppejõuna. Ta kuulub Rahvusvahelise Olümpiakomitee teadusgruppi, kes uurib sidekoe molekulaarset koostist ja lihasvigastusi spordis.

Lisaks on ta uurinud mitmeid haigusi ja neid mõjutavaid tegureid, sealhulgas rasvtõbe. Samuti on ta uurinud Kenya ja Etioopia parimaid pikamaajooksjaid, nagu näiteks Haile Gebrselassie, Kenenisa Bekele ja Sileshi Sihine.