Valemängijaid ootab hirmutav tulevik

Valge mees Yannis Pitsiladis kandis Tartus tervisejooksu tehes Etioopia jooksukoondise vormi. Foto: SCANPIX

Eelmisel nädalal Tartu Ülikoolis esinenud Maailma Antidopingu Agentuuri WADA ekspert professor Yannis Pitsiladis tutvustab eksklusiivusutluses AK-le peagi valmivat uut dopingutesti meetodit, mis peaks une viima igaühelt, kes on üritanud viimastel aastatel sohki teha.

Ligi 30 eesti teadlast väidavad, et WADA kasvuhormooni test on vigane ega ole usaldusväärne. Kui tõsiseltvõetavalt nende väide kõlab?

Teaduses – eriti kui teadlasi, kes mingi meetodi või lähenemisega päri ei ole, on 25–30 –, käivad asjad mööda väga selget teed: pead avaldama oma vastuväited nii, et teised teadlased võiks nendega tutvuda ja neid kritiseerida. Samal ajal peavad ka WADA ja teadlased nagu mina, kui me mingi uue meetodi välja töötame, avaldama oma tulemused, et teised saaks neid arvustada. Viimastel aastatel on teadlased, kelle uurimistööd on WADA rahaliselt toetanud, hakanud seda järjest rohkem tegema.

Hea meelega tutvuksin eesti teadlaste andmetega, mille nad loodetavasti viimaks avaldavad, aga seni olen väga üllatunud, et praegu on palju müra ja neilt pole tõendeid selle kohta, mida nad väidavad. Kasvuhormooni teemal on tehtud palju uurimistöid. Minu teada on kaks-kolm meetodit, mis kõik osutavad ühes suunas: võime olla üpris kindlad, et suudame tuvastada selle, kui kasvuhormooni on väljastpoolt organismi viidud.

Järgmiste aastatega, kui hakkame kasutama nn omics-meetodit, läheb asi aina paremaks. Seniajani, kui sportlane on võtnud ainet X, on WADA püüdnud tuvastada seda ainet kas verest või uriinist. Nüüd on hakatud üha edukamalt tuvastama markereid selle kohta, mida aine X on organismis teinud.

Kui lollikindel on ikkagi uus testimismeetod?

Olen oma laboris tegelenud palju epoga (erütropoetiin, veredoping – P. P.). Kui sa võtad epot, siis see, nagu ka manustatud kasvuhormoon, kaob organismist 48 tunni jooksul. Aga epo mõju jääb kestma terveks punaste vereliblede elueaks, mis on 120 päeva.

Nüüd vaatame manustatud ainete geneetilist väljundit: nende sadade ja tuhandete geenidega, mille aine tööle ja mille välja lülitab, ei ole võimalik manipuleerida; samuti kaasnevad muutused valkude tootmises. Seda lähenemist, mis arvestab kõike alates genoomikast ja lõpetades ainevahetusega, nimetataksegi omics-meetodiks. See toob kaasa revolutsiooni kogu dopingutestimises.

Oletame, et sportlane võtab epot ja tema punaste vereliblede arv suureneb kõvasti. Ta ütleb, et viibis kõrgel mägedes ja seepärast see juhtuski. Kuna aine on organismist kadunud, siis on raske väita, et ta valetab. Aga nüüd vaatame aine mõju, võrreldes kõrgmäestikuga: näiteks Glasgow asub merepinnal, anname epot inimesele, kes ei ole tippsportlane, ja võtame omics-näitajad.

Samal ajal anname sama ainet sportlastele Kenyas ja võtame nende omics-näidud. Kui neid võrdleme, siis näeme, millist mõju on avaldanud epo. Saame molekulmarkerid, mille alusel töötada välja uus test.

Samasugust lähenemist on kasutatud ka kasvuhormooni testi välja töötades. Seda meetodit veel arendatakse, sest ega kõik ole kohe alguses absoluutselt perfektne. Igatahes on teie teadlastel piisavalt võimalusi avaldada andmeid oma lähenemise ja testi küsitavuste kohta.

Ausalt öeldes näib imelik, et WADA on heaks kiitnud kasvuhormooni testi, mida on kasutatud poolteist aastat, ning nüüd tuleb kaks tosinat Eesti teadlast, kes väidavad, et asi on mäda.
Teaduses ei ole riigipiire, ja mind üllatab, et see ekspertide grupp koosneb üksnes eestlastest.

Kui kellelgi on testi kohta küsitavusi – küsitavusi on WADA testide kohta ka varem olnud ja neid tuleb juurde tulevikus, teadus niiviisi käibki –, siis selleks, et neid avaldada, on teadusajakirjad.
Enamik teadlasi väidaks vastu ka paljudele neile asjadele, mida mina siin räägin. Teaduses on alati erinevad arvamused. Eesti teadlased võiks arvestada, et teadust ei tehta ajakirjanike kaudu, ajalehtede ja televisiooni abil, vaid teadusajakirjade vahendusel. Seal arvustavad neid eksperdid, kes sageli ei teagi, kes on artikli autor – nii see süsteem töötab.

Kui palju on ette tulnud juhtumeid, kus WADA on heaks kiitnud mõne dopingutesti, mille hiljem on mõni grupp teadlasi põhja lasknud?

Ma ei tea küll ühtegi sellist artiklit, mis oleks suutnud WADA teste diskrediteerida. Oleksin üllatunud, kui mõni selline artikkel oleks kunagi avaldatud, sest kui WADA eksiks, saaks sellest teada kõik.
WADA on olemuselt väga-väga konservatiivne.

Kui ta tuleb välja uue testiga, peab ta olema kindel, et seda põhja ei lasta, sest vastasel juhul tehtaks WADA maatasa, täiesti maatasa, ja testi välja töötanud teadlased oleksid täiesti diskrediteeritud.

Ärge arvake, et olen WADA poolel. Olen sportlaste poolel. Ent kui lähete näiteks Etioopiasse või Kenyasse, siis seal on uurimistööd teha uskumatult raske. Toll on mu varustust kaheks aastaks konfiskeerinud, mind on relvaga ähvardatud, taga aetud, nii et omics-meetodi väljatöötamiseks, mis käinud juba kuus aastat, pole Aafrikast andmete hankimine nagu inimese saatmine Kuule, vaid lausa Marsile.

Kui töötasin Etioopia tippjooksjate Haile Gebrselassie ja Kenenisa Bekelega, lugesin lehest süüdistusi, et agentuur, kes neid esindab, annab neile dopingut. Uurisin siis Etioopia ja Kenya tippjooksjate verepilti. Algul vaatasin ja mõtlesin, et äkki siin toimubki midagi kahtlast. Teatasin oma kahtlustest WADA-le. WADA ütles, et näidaku ma oma uurimistulemusi ja tehku oma ettepanekud ning küll siis eksperdid uurivad neid. Tegingi nii.

Viis aastat hiljem jõudsin uurimistulemusteni, mis näitasid, et tollal oli mu mure õigustatud, aga nüüd enam mitte. Seepärast saangi nüüd Etioopia ja Kenya jooksjatega koostööd teha ning samal ajal uut testimismeetodit välja töötada.

Millega Aafrika jooksugeeniused teis kahtlusi äratasid?

Enne Osaka MMi 2007 ja Pekingi olümpiat 2008 töötasin iga päev Bekelega. Hommikul oli trenn 3160 meetri kõrgusel. Neli tundi hiljem olime 1610 meetri kõrgusel. Järgmisel päeval läksime uuesti 3160 meetri kõrgusele. Nii ta verenäitajad kõikusidki üles ja alla. Kui olin tema kõrval ja nägin, mida ta teeb, sain aru, miks. Asi ei olnud süstimises.

Tänu teadustööle Kenyas ja Etioopias on mul Glasgow’ ülikoolis Aafrikast pärit doktorante. Mõõtsin nende verenäitajaid, ja kuigi nad ei teinud trenni ning olid elanud Glasgow’s juba kaks kuud, olid need näitajad paremad kui Euroopa jooksjatel – sest nad olid elanud kõrgel. Siis mõistsin, et asi on selles, kus keegi elab ja treenib.

Teaduskirjanduses on soovitatud, et ela kõrgel, aga treeni madalal. Lollus! Mida etiooplased teevad: ela kõrgel, aga treeni veel kõrgemal!
Sellega ei taha ma väita, et Aafrikas ei kasutata dopingut. Kindlasti kasutatakse.

Eesti teadlased väidavad, et Veerpalu organism toodab pärast rasket treeningut ääretult palju kasvuhormooni, mistõttu ta jäigi vahele. Kas olete varem kuulnud tippsportlastest, kelle organismis toimuvad protsessid on niivõrd erilised, et seetõttu jäävad nad dopingutestis vahele?

Tuleb silmas pidada, et me pole kõik ühesugused. Veerpalu on teie parim sportlane, kahekordne olümpiavõitja, mis näitab, et ta on eriline inimene, anormaalne – selles pole kahtlust. Sellegipoolest ei maksa unustada, et inimesed on 99,9 protsenti geneetiliselt üksteisega sarnased. Te olete Usain Boltiga 99,9 protsenti geneetiliselt samasugune...

...ja ikkagi jookseb ta 30 protsenti minust kiiremini.

Muidugi. Aga vaatamata sellele, et tippsportlased on erilised, valitsevad nende organismis samasugused seaduspärasused nagu mittesportlastel. Kõnealusel juhul ei ole asi hGH [kasvuhormooni] tasemes, vaid isovormide vahekorras. Kui sul on kõrge hGH tase, siis sa ei suuda teha vahet loomuliku ja organismi manustatud hGH vahel.

Aga kui sa süstid endale hormooni, siis vähendad hGH isovormide loomulikku produktsiooni. Seega, tavaliselt on sul ühel isovormil üks ja teisel teine ja kolmandal kolmas tase jne. Kui sa aga võtad ainet väljastpoolt, siis selle isovormi tase hüppab üles, ülejäänutel aga alla, sest keha pidurdab hormooni tootmist. Ja see ei ole enam normaalne.

Maailmas on levinud arvamus, et enamik sportlasi kasutab keelatud aineid, aga vahele jäävad vaid hooletud ja lollid. On see teie andmeil müüt või leidub selles ka tõde?

See on küsimus, millele on võimatu vastata. Aga lähtudes oma kogemustest, võin öelda, et WADA testimisprotsessid muutuvad iga aastaga nii palju paremaks, et ühtegi sportlast, kes kasutab keelatud aineid, ei oota lõbus elu, vaid ootavad ees väga ebamugavad ööd, sest vereproove säilitatakse kaheksa aastat ja omics-meetod tuleb kaheksa aasta jooksul peaaegu kindlalt kasutusele. Minu arvates peaks need, kes dopingut võtavad, olema väga-väga närvilised.

Ma ei taha olla hinnanguline nende suhtes, kes on varem dopingut kasutanud, sest saan aru, milline on surve: Aafrikas leidub sportlasi, kes on pidanud oma medaleid müüma, sest nad ei suuda muidu elatist teenida. Aga kui sportlane teab, et keelatud aineid võttes teenib ta võistlusel raha, millega toita oma lapsi, ja kui ma oleksin samasuguses olukorras kui tema, kes teab, võib-olla teeksin ka sohki ja võtaksin dopingut. See on keeruline olukord.