Aivar Pohlak ihkab elu keerulisemaks teha

Aivar Pohlak. Foto: Andres Haabu

Legendaarne jalgpallijuht usub, et on leidnud retsepti, mis muudaks Eesti riigi ja rahva oluliseks kogu Euroopas ja miks mitte kogu maailmas.

Aivar Pohlak on inimene, keda enamik seostab une pealt ainult jalgpalliga – ja see on viga. Jah, ta jõudis tänavu, pärast kahe kümnendi pikkust oma vao jäärapäist kündmist, peaaegu sihile – sihile, mida paljud olid valmis kuulutama Eesti spordiajaloo suurimaks saavutuseks. Paraku jäi Eestil Iirimaa ülemängimata ning EM-finaalturniirile sedapuhku pääsemata.

Aga eksivad kõik need, kes arvavad, et jalgpall on Pohlakule asi iseeneses. Pigem on õigus neil, kes väidavad, et jalgpall on vähemalt sama suur kui elu. Pohlakule on. Maailma paremaks muutmine – see on üldmõte, mis teda aastaid saatnud. Tema põhikreedo kõlab: «Kui igaüks meist teeks oma elu natukene keerulisemaks, oleks maailmas palju lihtsam elada.»

Viimastel nädalatel on teinud Pohlaku elu keerulisemaks Norra maksuameti uurijad, kes on võtnud luubi alla kuus Eesti jalgpallurit. Koondise kapteni Raio Piir¬oja Norras paiknevad varad on väidetava maksudest kõrvalehiilimise tõttu koguni arestitud. Pohlak on kinnitanud, et eestlased pole midagi valesti teinud, ent lisanud, et kui mingi juriidilise loogika järgi on maksud jäänud tasumata, tuleb see viga parandada.

Kust tuli üldse mõte hakata Eestis lootusetut ala, jalgpalli arendama? See tundus puhas donkihhotlus!

Küllap on igas inimeses kaasasündinud ja kasvueas arenenud-arendatud loogika talle sobivatest tegevustest.
Mängisin jalgpalli juba kuueaastasena, arvan, et ilmselt olid temperament ja kirg need, mis mind mängima panid. Ka telerist hakkasin jalgpalli varakult vaatama, järelikult oli vajadus kellelegi kaasa elada. Kusjuures nii harrastamise kui kaasaelamise poolel olid jalgpalli kõrval näiliselt võrdväärsena ka jäähoki ja korvpall, riburada nende järel teised pallimängualad, pluss kergejõustik ja suusatamine. Ja kuigi Eestis olid korvpallile vahetu kaasaelamise võimalused oluliselt suuremad kui jalgpallile või jäähokile – mingil ajal vaatasin aastaid kohapeal kõiki Kalevi ja Ehitaja liigamänge –, oli jalgpall mulle korvpallist tähtsam.
Olin lapsena väga tagasihoidlik, ilmselt olid pallimängud võimaluseks ennast avada ja realiseerida. Samas olin vabaduselembeline ja kuigi Roman Ubakivi käis mind korduvalt koolist jalgpallitrenni kutsumas, ei tulnud sellest midagi välja.

Täiskasvanuks saades liitusin organiseeritud jalgpallitegevusega ja edasine on juba lihtsalt kirjeldatav: väljakul olles märkasin, et puudus on treeneritest, treenerina tegutsedes, et organiseerijatest, ja organiseerijaks saades, et tegevusel puudub tegelik sisu. Mõistagi ei kirjeldanud ma endale tollal neid asju selliselt, aga tagantjärele on asjadele nimede andmine ja nende kirjeldamine lihtsam.
1968. aastal ilmunud raamatu «Jalgpall. Minevikust tänapäevani» Teise maailmasõja eelset aega kirjeldav osa andis [minu silmis jalgpallile] kultuurilise ja rahvusliku mõõtme. See raamat oli minu põhiallikaks rahvustunde tekkimisel, sest meie kodus poliitikast ei räägitud ja mul ei keelatud Tallinnas õues vene poistega mängida, ja kui täpne olla, siis ainult vene poistega ma mängida saingi, sest eestlased jalgpallist ja jäähokist ei hoolinud, ning muud mängud ja tegevused ei huvitanud mind. Tõsi, maal, kus olin ise liidriks, muutusid jalgpall ja jäähoki kiiresti meie põhitegevusteks, ja seal elasid ainult eestlased.

Maailmaparandaja veri sundis mind edasi minema, ilmselt tajudes ka võimalust läbi jalgpalli suurte rahvahulkadega dialoogi astumiseks. Temperamendist toetatud vaimujõud aitas ellu jääda siis, kui kantpead ja ühiskonnaga manipuleerijad tahtsid jalgpalli üle võtta, ja usust toetatud vaimujõud siis, kui sai võetud täiesti ebanormaalseid kohustusi, pean silmas näiteks [Lilleküla] staadioni ehitamist.

Millisena kujutasite alustades kaugemat eesmärki?

Olin väga lihtsameelne ja sinisilmne, aga mul oli palju jõudu ja usku oma jõusse ja ilmselt pidid ka instinktid olema paigas, sest sõnastama hakkasin oma tegevust alles suhteliselt hiljuti. Ehk saaks kirjeldatut kokku võtta lausega «sa pead olema unistaja, et seada endale siht, lihtsameelne, et asuda sihi suunas teele, sinus peab olema jõudu ja usku teel püsimiseks ja sa pead saama teel targaks, et jõuda kohale». Ehk siis targana ei asuta teele ja unistajana ei jõuta kohale – selles on ehk lühike kokkuvõte õpitust (naerab).

Arvan, et lõppeesmärki ma kirjeldada ei osanud. Too «jõuda 2002. aasta maailmameistrivõistlustele» oli pelk kujund ja tähendas, et ma tahan palju teha, aga alateadvuses oli kõik paigas juba läbi selle, et olen väikesest peast alates teadnud, et kui sa oled tubli ja annad selle tubliduse kaudu endast maksimumi, siis jõuad edasiliikudes alati sinna, kuhu tahad või pead, ja lõpuks hakkab ka reaalsus muutuma – reaalsus on ju hinnang, mis põhineb hetke eeldustel ehk siis reaalsuse muutumiseks on vaja arendada eeldusi.

Kõige selle juures oli veel üks hiigelsuur takistus: jalgpall oli nõukogude ajal saanud  venelaste ja okupantide alaks. Kuidas seda maailmavaatelist küsimust lahendada kavatsesite?

Eks Teise Maailmasõja eelse Eesti jalgpalli lugu oli põhitoeks, samuti Ubakivi ponnistused kahe põlvkonnaga. Inimeste reaktsioonid nii ühele kui teisele kinnitasid, et see unistus ei ela ainult minus. Edasine oli peamiselt tehnika küsimus, kusjuures siin oli teadlikke otsuseid juba rohkem. Esimene jalgpallikool sai tehtud Rapla maakonda, sest seal oli vene ajal maakonnapõhine eestlaste jalgpallitegevus täiesti olemas. Järgmine käik – neid asju sai teha vaid klubi ehk siis FC Flora tasandilt – oli eestikeelsete tütarklubide loomine üle Eesti jälle kindla loogika alusel. Selliselt sai loodud kriitiliselt vajalik võrgustik, mis hakkas loomulikul moel n-ö täis kasvama. See kõik on mõistagi pikk protsess.
Antud kontekstis oli tähtis ka ühe hetke taipamine, et tark oleks kõnealust teemat kirjeldada läbi kultuuri, mis tähendas venekeelsele jalgpallile selget sõnumit, et koondistes mängimine eeldab lisaks kodakondsusele ka eesti keele oskust. Kuigi esimene põlvkond venekeelseid mängijaid üheksakümnendate alguses seda omaks ei võtnud, läks järgmisega asi pea iseenesest ja seegi on tänase edu üheks alustoeks.

Ja kui nüüd küsiksid, kuidas õnnestus eestlased ja venelased ühise eesmärgi nimel tegutsema panna, siis vastaksin, et läbi selge ja ausa suhtlemise: kõnelen venelastega põhimõtteliselt vene keeles, sest see pole mulle probleem ja nii saab tagatud, et mind mõistetakse täpselt. Küllap sai lapsepõlve kogemuse kaudu omandatud ka vajalik suhtlemisviis. Venekeelsetele jalgpalluritele on algusest peale täpselt öeldud, mida on vaja teha selleks, et koondiste tasandil kaasa lüüa, ja öeldud on ka seda, et jalgpalliliit ei hakka kedagi koondises mängimisega kodanikuks meelitama ja see otsus tuleb teha igaühel enese sees.

Millised on olnud jõhkramad vastutöötamised teie unistustele ning kuidas neist jagu olete saanud?

Seda, et alguses ei tahetud jalgpalli just riigi ja omavalitsuste tasemel omaks võtta, näen täna valdavalt normaalsena, ja õige ongi, et kõigepealt tuleb tõestada, et suudad midagi ära teha. Siia juurde käib ka arusaam, et muutused ühiskonnas toimuvad pika aja jooksul.

Nood eespool märgitud ühiskonnaga manipuleerijad olid jalgpallis vaid formaalselt. Näiteid tuua pole vist mõtet, sest see viiks asja teemast kõrvale ja tõenäoliselt ei lastaks seda intervjuud siis trükki (naerab).

Küsimusele, kuidas olen [vastutöötajatest] jagu saanud, on lihtne vastus: olen jäänud iseendaks ja toimetanud elu arendavalt edasi.

Mis moel olete suutnud endas hoida väsimatut fanatismi, samal ajal kui paljud teised, kes samuti asusid oma unistusi nii poliitikas kui äris kui spordis suure kisaga taga ajama, on püssi juba ammu põõsasse visanud?

Tjah, isegi minu jaoks läheb juba ebamugavaks iseendast rääkida, kuigi ma üldiselt ei häbene seda (naerab). Aga vastus on, et minus on palju füüsilist ja vaimset jõudu ja ma haaran asju kiiresti, mis tähendab, et negatiivne – ka ebaedu – ei jää sisse tiirlema. Ma allun ka väga hästi enda antavatele korraldustele. Veel on ilmselt oluline emotsionaalsete asjade kirjeldamine ratsionaalsetel tasanditel ehk ma seletan endale kõik ära ja see annab võimaluse emotsionaalselt raskete olukordade lahendamiseks. Nii saab minna sügavale n-ö vee alla ja tulla toime tavatähenduses suurt stressi tekitavate asjaoludega.

Mõtlen alati asjad lõpuni läbi: tean, kuidas otsad kokku sõlmuvad ja kuidas iga konkreetne asi lahendub ja kuhu välja jõuab. Asjade lõpetamine on mulle väga oluline.

Ja olen mõistnud, et jalgpall on minu elutöö ja et saan seda teha vaid seni, kui mul on jalgpallile midagi anda – ehk pean kogu aeg olema värske, jaksama võtta kõige pisemaidki jalgpallilisi muresid enda sisse ja ise arenema koos jalgpalliga, sest 15 aastat tagasi ja isegi viis aastat tagasi nõudis elu jalgpallijuhilt hoopis teistsuguseid esmaseid omadusi ja fookuseid kui praegu.

Eestis on kombeks, et kui keegi midagi üldiseks hüvanguks suurelt teha võtab, siis seda rohkem püütakse teda avalikult naeruvääristada. Millega seda negativismi seletate?

Eestlaste positiivne energia keerati peale taasiseseisvumist jõuliselt pea peale ehk negativismiks ja seda tegi kindel seltskond kindlatel eesmärkidel, kusjuures see sobis nii ühele kui teisele veel – näiteks võib tuua Oliver Kruuda piimatootmise või Kalevi kommivabriku, kelle vastu ässitati eestlasi loogikaga, et Kruuda toetab Savisaart. See ässitamine sobis väga hästi piimanduses tegutsevatele välismaistele kontsernidele, komminduses omakorda lätlaste Laimale ja mõnele veel.

Mäletan ühe tuntud ajakirjaniku arvamuslugu, kus ta väitis, et Eesti intelligents ei tarbi Kruuda toodangut protestiks selle vastu, et Kruuda toetab Savisaart, mis oli ilmselgelt kellegi poolt idanema pandud soovmõte, ja kui aus olla, siis oli näiteks Savisaare «hukkamine» täpselt samasugune tegu – väiklane soov, mis sobis paljudele teistele erinevatel põhjustel ja mis viidi ellu läbi ajakirjandusele-ajakirjanikele pähe pandud mõtteloogika.

Võib-olla on sul seda natukene ebameeldiv kuulda, aga just ajakirjandus on olnud koht, mille kaudu on negativismi külvatud. Ajakirjandus ju üks jõulisemaid tasandeid, kus võim toimib, paraku selline, kus asja teist poolt – iga võimuga peab võimu normaalseks toimimiseks kaasnema ka vastutus – tavalisest raskem näha ja arvestada.

Olen mitu korda vaielnud ajakirjanikega vastutuse üle või õigemini nende väite üle, et ajakirjanik saab vastutada vaid ajakirjanduse tegemise eest, mis ei ole kindlasti nii, sest kui ja kuna ajakirjandus soovib omada võimu kogu ühiskonna üle, siis peab ta ka vastutama ühiskonna ees ja seda nii ajakirjanduse kui sellisena ja ajakirjaniku kui üksikisikuna. Kusjuures ma ei süüdista ajakirjandust, sest tean, et teda on tegelikult selliselt ära kasutatud ja see ärakasutamine sobib alati ka kellelegi teisele. Ma siin näiteid tooma ei hakka, sest muidu ei lasta seda intervjuud trükki (naerab).
Kui sa suudad kuulata, siis leebe näitena saaks tuua sinu ja Evelin Ilvese «väitluse» Kalevi kommide teemal: asja algus oli presidendilossist startinud erinevatel klatšijuttudel presidendiproua kohta ehk siis alustuseks loodi foon, et Evelin on n-ö jobu; läbi selle hakati igast vähimastki veast kinnivõtvalt vaatama iga tema tegevust, mis läbi ajakirjandusse taasiseseisvumise alguses üldpõhimõttena sissetoodud loogika, et tõde asub kõige madalamal tasandil – ehk Eesti ühiskonna suurim probleem on vead persoonides ja selle vastu võitlemise kaudu käib kõige lühem tee täiusliku ühiskonnani –, pidi vääramatult viima hetkeni, mil keegi ajakirjanikest, antud juhul siis sina, hakkaks Eveliniga miski pisiasja üle vaidlema ja teeks ta lolliks, sest lõpliku tõe kuulutamise võimalus on ju ajakirjanduse käes. Asja suurem tähendus on aga selles, et selline madalal tasandil tõe pärast võitlemine viib probleemideni suuremates asjades: kui presidendiproua tehakse nädalast nädalasse naeruväärseks, siis kaob austus ka riigi vastu ja tavaline inimene saab õigustuse käituda riigiga kuidas juhtub. Tekib loogika «mida ma siin Eestis üldse elan, kui presidendil on loll naine» või siis too Savisaare lugu viib õigustuseni käituda Tallinnaga ükskõik kuidas, sest «ongi hea, kui ma kusen Viru tänavale, sest linnapea on pätt».

Tõde tuleb otsida kõrgematelt ja põhimõttelisematelt tasanditelt – näiteks sealt, kus tuleb mõelda kapitali rahvusest. Meile oleks ju väga vaja võimalikult palju Eesti kapitalil põhinevaid ettevõtteid, kelle tegevus lähtuks muu hulgas Eesti ühiskonna huvidest. Aga enam-vähem igaüht, kes proovis midagi teha, mõnitati ja tehti naeruväärseks ja nii oli mõistagi lihtsam ettevõte globaalselt tegutsevale rahale maha müüa, kui päevast päeva kannatada. Meile oleks väga vaja ka oma ajakirjandust, mis annaks tõelise pildi ühiskonnast ja kõneleks eestlasele olulisest, aitaks eestlasel teha valikuid ja areneda jne.

Kuidas teile tundub, mis moodi on teie tegevusse ühe väikeriigi jalgpalli edendamisel suhtutud?

Lauset mõttega «kuulasin sind alati huviga, aga mõistsin alles nüüd, et viis, kuidas sa jalgpalli arendanud oled ja Eesti rahvast ja kultuurist mõelnud, pole ainult teooria, vaid annab ka praktilist resultaati» kuulsin peale meie koondise [Iirimaa vastu] play-offi jõudmist mitmest suust. Ehk siis mind kuulati, kuid kaheldi, aga see ongi normaalne.
Ja mõistagi on palju lihtsam panna pintsak selga ja lips ette, vaikida tähendusliku näoga ja aeg-ajalt, nähes, et asi liigub vääramatult ühes suunas, anda sellele liikumisele lihtlauseline heakskiit, kui olla kampsunis ja vestis ning püüda selgitada protsesside olemusi ja tähendust, näha igas asjas vastutuse poolt ja nii edasi. Palju lihtsam on olla kambamehelikult kriitiline tavatähenduses hõlpsasti naeruvääristatavate asjade suhtes, kui näha neis positiivset osa, avada seda ja kutsuda üles toetama.

Mõistagi oli algus raske, aga ma olen kuidagi kummaliselt naiivne või see on hoopis mingi sügav sisemine eneseusk, mis ei lasknud sellel raskusel domineerivaks saada – õigupoolest sain sellest alles hiljem aru. Aga täna on hoopis teine olukord ja on kindlad teemad, mille kohta küsitakse arvamust minu käest ja ma püüan anda oma parima: näha vastates asju laiemalt, avada seoseid ja tähendusi ja kirjeldada ühe või teise arengu tagajärgi.

Suures jalgpallis on võimalik läbi lüüa, aga ma olen kindel – ja küllap on nii kõikidel teistelgi elualadel –, et eestlasena sellega hakkama saamiseks peab sul olema väga selgelt oma nägu ja kindlad põhimõtted, sest tavakarjeriste ja rahahimulisi sebijaid on terve maailm meietagi täis.

Vestist, mida mainisite, on saanud teie firmamärk, brändi tunnus. On selle kandmisel ka mingi suurem mõte peale eristumise?

Ei, ma ei ole vesti kandnud eristumiseks, see on lihtsalt nii toiminud. Olin üsna noor, ilmselt 10-12-aastane, kui sõnastasin arusaamise, et olen vanaaegne inimene. Mõistsin seda kuidagi seoses raamatutega, mida lugesin, läbi sisseelamise. Vesti ja lambavillase kampsuni ostsin sajandivahetuse paiku ilmselt intuitiivselt ja tundsin ennast neis kohe hästi. Varsti hakkasin märkama, et ei jäänud enam nii tihti haigeks – seda olin varemgi täheldanud, et sünteetilisi kampsuneid kandes jäin pea alati ühe päevaga angiini –, ja mingil hetkel sain sõnastatud ka järelduse, et nii minu vaimne kui füüsiline olemus vajavad naturaalset ümbrust ja seda mitte ainult elupaiga mõttes, vaid ka riietuse tähenduses. Angiini pole ma peale seda jäänud, enne juhtus seda kaks-kolm korda aastas.
Kindlasti on vestiga keerulisem saavutada tõsiseltvõetavust, aga ma pean seda pigem positiivseks, sest nii panen teadlikult kõik ühele kaadrile, sisule.

Estonia kontserdisaali hooaja lõpetamisele tulite ikkagi ülikonnaga. Paraku olid paljud jalgpallurid meie pidulikemas saalis vaba aja riietuses, mis riivas minu silma küll valusalt.

Estonias olin ülikonnaga austusest Eesti Vabariigi vastu. Ülikond oli mul staadionil kaasas ka Eesti–Iiri mängul, sest ei tahtnud presidendile pettumust valmistada, aga president tuli ka ise sportlikus riietuses ja ma jätsin ülikonna kontorisse.

Mis Estoniasse puutub, siis loome sellest traditsioonilise hooajalõpu paiga ja usun, et saali tähendusega harjutakse. Iga arengu juures on ju tähtis, et areneja tuleb ise järgmise sammu peale.

Viimasel ajal ei ole jäänud märkamata, et teinekord on Eesti eest platsil mehed, kellest pooled on etniliselt mitte-eestlased, kuid kes intervjuusid annavad ikkagi ainult ja üksnes eesti keeles. Kas ikkagi tuleb tunnistada, et jalgpall tipptasemel sobib venelastele rohkem kui eestlastele? Ja teiseks: kas jutt meie jalgpallikoondisest kui edukaimast integratsiooniprojektist on ilus poliitiliselt sobiv muinasjutt või olete sellega tõsiselt päri?

See integratsioon on ikka väga reaalne asjaolu ja mitte ainult koondises, vaid terves Eesti jalgpallis. Kusjuures usun, et kombinatsioon slaavilikust loovusest ning skandinaavialikust distsipliinist ja füüsilisest valmidusest võib olla meie koondise mängutasemega seonduv geniaalne idee nii täna kui tulevikus. Ka endistest florakatest koosneval kaitseliinil ja valdavalt endistest levadiakatest koosneval poolkaitseliinil on eelkirjeldatuga sarnane tähendus. Eestlastel ja venelastel on jalgpalli jaoks lihtsalt erinev talent.

Aga kui ajalukku tagasi vaadata, siis selle kõige algpunkt seisis ikka selgetes põhimõtetes ja reeglites – kodakondsuse ja keele kaudu kultuuri omaksvõtmise vajaduse väljaütlemine, millega esimene venekeelsete jalgpallurite põlvkond kaasa ei tulnud, aga suur osa teisest tuli ja edukalt. Kusjuures jalgpalli liit ei ole mitte ühtegi venekeelset jalgpallurit motiveerinud võimaliku koondises mängimisega kodakondsust võtma ja nad kõik – Konstantin Vassiljev kaasa arvatud – on selleni jõudnud ise. Jälle saan öelda nagu eelmise küsimuse juures, et iga arengu juures on eriti tähtis, et areneja teeks ise otsuseid oma järgmise sammu suhtes.

Naljaga pooleks: kui isegi Narva legendaarne jalgpallur Maksim Gruznov, kes pea igas intervjuus toriseb jalgpallipoliitika kõneldud tähenduste üle ja on ikka nii venelane kui venelane, pani oma poja eesti kooli, siis on ilmselt midagi väga õigesti tehtud.

Dominantsetesse liidritesse, nagu teie või Savisaar või Ansip, on Eestis omapärane suhtumine. Osa inimesi peab neist siiralt lugu, hindab nende pühendumust, endale ja oma põhimõtteile kindlaks jäämist, aga teisalt on tänu sellistele liidritele süüdlane kohe varnast võtta, kui miski ei peaks minema nii, nagu üldsus loodab. Millest tuleneb selline armastuse-vihkamise suhtumine jõulistesse juhtidesse?

Ise arvan, et olen kindla nägemusega liider ning Savisaarest ja Ansipist teistsugune inimene, ja mulle tundub, et nendegi liidriks olemise viisid eristuvad üksteisest oluliselt.
Minu ümber on tugev meeskond, kellega koos püüame leida jalgpalli arengu tõde, kui nii võib öelda: mõtlemine käib küll valdavalt üksinduses, aga mõtete üle arutada tuleb ikka üheskoos, nii jõuab tõeni lihtsamalt ja lähemale. Mul on ka komme tehtavat kõva häälega analüüsida ja läbi arutada. Ma ei tea, kas ma ikka olen too dominantne liider. Mulle meeldib veel rohkem, kui leian teiste arvamustest geniaalse idee. Tean, et vastutus kasvab läbi vabaduse ja annan teadlikult enda ümber palju vabadust.

Olen põhimõtteline inimene. Mulle on õiglus kõige tähtsam mõõde ja on loomulik, et need printsiibid on olulised ka kogu jalgpallis, ja nendele toetub kogu meie tegevuse loogika.

Pean tähtsaks lauset «kui iga inimene teeks oma elu natukene keerulisemaks, siis oleks maailmas palju lihtsam elada» – ehk olen valmis kulutama end maailma parandamise heaks, ja jalgpall ongi üks viise, kuidas ma maailma paremaks teha olen püüdnud.
Sinu poolt kirjeldatud suhtumine juhtidesse on kujundatud iseseisvuse järgselt ja see käis läbi juhi- ja vastutusvõimeteta inimeste rolli meie iseseisvuse taastamise juures. Lääneliku demokraatia üks halbu võimalusi on ju olukord, kus tegelikult võimu omavad isikud ei paista avalikult üldse välja ja nende jaoks on tähtis, et kõik nn pealikud oleksid formaalsed. Need inimesed nägid vaeva ka meie meediamaastiku kujundamisega ja neile oluliste loogikate ühiskonda paiskamisega – väikeses riigis ja demokraatia tähendustes sinisilmse rahvaga polegi see nii keeruline ettevõtmine. Sellest siis ka reaalsete liidrite ründamine ja nagu me juba eespool rääkisime, tõe toomine kõige madalamale tasandile ja liidrite iga pisipuuduse või vea esitamine absoluutse traagikana. Tegelikult on ju juhtide roll just põhimõtete hoidmine.

Savisaar hävitati selliselt. Ansip seevastu on tulnud olukorraga toime, aga tal on ka meeskond, kes saab aru, mis toimub, ja teda hoida oskab.

7. juuli Õhtulehes oli selle kohta Ülo Vooglaiu valu kiirgav artikkel «Pederastia on jäämäe väike osa» – mõtle, miks selline lugu ilmus just Õhtulehes ja mida see tähendab.
Olen siin meelega hoidunud näidetest, aga ühe siiski toon. Kui Andrus Ansip tuli Tartu linnapea kohalt majandusministriks, siis käisid sellised inimesed – Vooglaiu ja ka minu enda poolt kasutatava määratluse järele peded – ringi ja rääkisid sellest, kuidas «Ansip kohe-kohe kokku jookseb, sest ta ei suuda Tartu tausta pealt ministritööga kohaneda ja juba on näha märgid sellest kokkujooksmisest». See on siis nüüd näide loogika paiskamisest ühiskonda eesmärgiga, et loogika hakkaks juhtima elu, kusjuures sageli nii lähebki.

Vähemalt meediakuvandi järgi jätsite poolteist-kaks kümnendit tagasi väga tormaka mehe mulje. Jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede ütles aga mulle, et tema silmis on teis vanuse lisandudes süvenenud rahulikkus, tolerantsus, inimlik sügavus, mõistvus. Olete selle kallal teadlikult töötanud või on see olnud olude sund, et asjaajamistes paremini hakkama saada?

Arvan, et siin on kaks põhjust: üheks vanus või siis täpsemalt vanusega toimunud isiksuslik areng, aga teine ja mitte vähemoluline minu ümbruse puhastumine inimestest, kes minu sinisilmsust, kirglikkust, maailmaparandajalikkust, hoolimatust oma maine suhtes ja teisi omadusi kasutasid ära oma asja ajamiseks. Kui sa ikka päevast päeva kuuled seda, kuidas Savisaar kepib kõiki Keskerakonna naisliikmeid ja tema põhitegevuseks Tallinna linnapeana on linna raha varastamine; kuidas Ansip on põhimõteteta kommar ja tegutsemisvõimetu inimene; kuidas Mart Laar varastas iseseisvuse alguses Eesti riigi paljaks jne, jne, siis hakkad ju seda kõike ka oma tegevuses kasutama ja mida kirglikum oled, seda jõulisemalt. Mul on näiteks siiralt häbi kõigi nende lugude pärast, mida ma Savisaare kohta kirjutasin.

Me kõik vajame kujunemiseks valgust ja kui see valgus on sitane, siis teeb see ka sind sitasemaks ja nii, et sa ise arugi ei saa ja usud, et võitled õige asja eest. Õnneks vedas minu veri mind sellest olukorrast välja. Tõsi, see oli valus protsess, aga nagu eespool ütlesin: ma ei kahetse seda, sest sain väärtusliku kogemuse. Kusjuures olen endiselt temperamentne ja kirglik (naerab).

Ütlete asju otsekoheselt välja, ilmselt paljud ehmatavad. Kuhu on kadunud paljude teiste inimeste julgus oma põhimõtteid avalikult välja öelda ja neid kaitsta?

Kõigepealt ütlen ära, et usun Eesti rahvasse ja selle rahva jõusse, meie veri on meie maanurgast üle käinud vallutajate ja muidu siin toimetanute ja seiklejate läbi tugev, kusjuures huvitaval kombel on see veri võtnud omaks meie kultuuri ja saanud vaimult eestlasteks.

Praegu on tõesti raske, aga see on ka loomulik. Mida kõike meie rahvas pole viimase kolmveerandsajandi ehk siis ühe pere kolme põlvkonna jooksul pidanud üle elama: Teine Maailmasõda, küüditamine, läände põgenemine, metsades suremine, pealekaebamine, taasiseseisvumine ehk vaevu toimima hakanud elu uuesti pea peale keeramine – mis ei tähenda, et oleksin taasiseseisvumise vastu; ja millised omadused pidid olema neil, kes sellest kõigest läbi tulid, ja milliseid omadusi kandvad inimesed kadusid; kõige hakkajamad viidi Siberisse, kõige julgemad tapeti metsades ja kõige ettevaatlikumad põgenesid läände, kerge liialdusega mõistagi.

Elame ühiskonnas, mis on kujundatud nõukogude-aegse kasvatuse saanud ja sellega kapitalismis toimetavate inimeste poolt ja pole imelik, et me ei oska rahvana kasutada demokraatia tähendusi ehk olla ise rahvana võimu loojad.

Tõsi, ega selleni ole lihtne jõuda, sest kasvada 21. sajandi alguse kapitalistlikus ühiskonnas isiksuseks on omaette kunst – ainuüksi mobiilitelefoni ja interneti tähendused on sellised, mis tõenäoliselt pööravad maailma mõne põlvkonnaga pea peale. Inimese kujunemist mõjutavad kindlad asjaolud – üksindustunne kui inimese emotsionaalse kujunemise alus ja üksiolemine kui mõtlemisharjumise kujunemise alus on ühed olulisemaid neist –, aga internet ja mobiiltelefon võtavad need võimalused pea täiesti.

Sellisel taustal on isiksuse arenemiseks vaja tugevat üleelamist, aga kuna võimalus saada valgustatud ehk siis kogeda positiivset üleelamist on väiksem kui võimalus kogeda negatiivset üleelamist, näiteks seksuaalset ärakasutamist või midagi sarnast ja kuna ka selline inimene läheb vaimselt käima, siis võimegi ühel hetkel olla olukorras, kus põhiosa vaimselt aktiivseid inimesi on traumadega ja sellest lähtuvalt ka tegutsevad.

Aga jah, ma usun Eesti rahvasse, ja usun, et meil on jõudu saada hakkama nii hästi, kui see üldse veel on võimalik. Peame vaid õppima taas üksteist toetama ja unustama müüdi, et eestlase parim roog on teine eestlane. Ja siis hakkama toetama oma sugulast soomlast ja siis naabrit lätlast ja siis leedulast ja nii ta lähebki (naerab).

Olete suure osa oma ajast ja teenistusest pannud ühele kaardile: et Eestil oleks maailma enimmängitud ja kirgi kütvaimal alal panna välja arvestatav meeskond. Mida selle eest vastu olete saanud ja mida kaotanud?

Selline käitumine lähtub minu olemusest, vastu pole midagi vaja, sest minu arusaamise järgi peab igaüks endast andma maailmale seda, mida tal anda on, ja nii palju, kui ta anda suudab. Kaotanud pole midagi märkimisväärset. Pean kõike endaga juhtunut elu normaalseks osaks ja mul on hea meel, et olen inimesena arenenud. Nii lihtne see ongi.

Enamik teab vaid teie jalgpalli poole pööratud nägu, veidi vähem teatakse teie kirjanduslikku nägu. Mis veel teie ellu mahub?

Kõigepealt – jalgpalliga tegeledes lähtun kogu aeg üldistest tähendustest ehk siis ma ei mõtle pea üldse jalgpalli ühe päeva huvidele, vaid pikkadele ja sisulistele tähendustele ja seda ka läbi seoste üldiste asjadega. Ühe päeva asjadega tegelevad teised.

Aga jah, ega mul muidu palju huvisid ole: kulutan end jalgpallis, kogun perega olles, looduses, lugedes, filme vaadates ja läbi teiste kunstidega seotud tähenduste. Looduse alla käib ka mesilastega tegelemine. Magamist peab ka muidugi märkima, see on väga tähtis tegevus, sest välja puhkamata inimene ei ole võimeline tegutsema.
Võib vist öelda ka nii, et mul on üks huvi – elu ise ja ma lihtsalt elan.

Pere on kõige tähtsam elu osa. Loominguline mees vajab naist pidevalt enda kõrvale ja lapse või laste kasvatamine on väga vastutusrikas tegevus. Loodus on minu jõu peamine allikas, püüan iga päev teha tiiru metsas ja mere ääres. Lugemine ja loetavast mõtlemine puhastab vaimu ja hoiab seda värskena.

Peas on, et tegelen jalgpalliga kuni aastani 2024, mõistagi kui jalgpall mind sinnamaani vajab ja mul on, mida jalgpallile anda, ja siis katsun kirjapandu mõneks raamatuks vormistada. Aga selliseid asju ei saa kindla peale lubada.

Jalgpall on küll see, mida vahetult arendate, ent samas usun, et näete ja tunnetate endal mingit laiemat missiooni, ja jalgpall on ainult vahend tolle millegi poole liikumisel.
Mis see võiks olla?

Eks maailma paremaks muutmine – see on üldmõte, mis mind teele saatnud. Eespool ütlesin põhikreedo selles tähenduses ka välja: kui igaüks meist teeks oma elu natukene keerulisemaks, oleks maailmas palju lihtsam elada.

Mind painab kahtlus, et mingist olulisest asjast jätsin küsimata. Millest?

Võib-olla sellest, mille ümber kogu intervjuu tiirles, aga mis jäi selgelt sõnastamata – minu jaoks on ühiskonna alus indiviid, isiksus, ja kõige suurem viga, mida lääne demokraatia teeb, on üksikisiku tähenduste mahasurumine ehk siis hoiak, et manipuleeritav mass on ohutum kui vastutusvõimeline üksikisik. Mõistagi on sellisel mõtteviisil ka n-ö nähtamatuid põhjuseid, aga kui me tahame maailma targalt edasi viia või õigemini, kui tahame üldse teda edasi viia, siis peaksime lapsi kasvatama ja inimesi arendama läbi vabaduse ja vastutuse, mitte mahasuruvalt. Tervete laste kasvatamine peaks olema lapsevanemate kõige olulisem ülesanne ja sinna peaks olema suunatud ühiskonna suurim tähelepanu; siia liituvad pereväärtustest kõnelemine, isa- ja emarollide tähenduse õpetamine jne, jne. Olen veendunud, et kõneldu on eriti oluline Eesti jaoks, sest oleme väike rahvas ja riik ja siin on asju suhteliselt lihtne mõjutada ja muuta, kusjuures läbi selle muutuksime olulisteks ka Euroopa ja maailma jaoks – see võiks olla too Eesti Nokia, millest kõneldakse ja mida otsitakse. Erinevatel tasanditel otsuseid vastu võtvatest ja vastutada suutvatest persoonidest koosnev isiksusekeskne Eesti on see, mida silmas pean.

Kusjuures tee selleni käib nagu kõikides asjades mitmel tasandil: näiteks inimese tasandil võiks esimese asjana igaüks mõelda kõigepealt sellele, kuidas temaga ellu kaasa tulnud või talle ellu kaasa pandud probleeme mitte järgmisele põlvkonnale edasi anda ehk siis igaüks saab olla hea filter tema endaga seotud mineviku ja tuleviku vahel. Nii saaks esimese sammuna põlvkonna katkiste inimeste asemele põlvkonna terveid inimesi, kes omakorda saavad endast järgmisele põlvkonnale juba väga selgelt ja lihtsalt anda uusi ja positiivseid tähendusi.

Nüüd on vist kõik öeldud (naerab).

CV
Aivar Pohlak (49)

Eesti Jalgpalli Liidu ja Eesti meisterklubi FC Flora president

Sündinud 19. oktoobril 1962 Tallinnas
Lõpetanud Tallinna 43. keskkooli 1980
Lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna 1985
1980. aastatel tegutses vabakutselise lastekirjanikuna ning Harjumaal Oru põhikoolis matemaatika ja eesti keele ja kirjanduse õpetajana
FC Flora peatreener 1990–1991
Mänginud viimati liigajalgpalli FC Kuressaare koosseisus
Eesti esiliigas ja meistriliigas 1997–1999 ründajana, lüües
46 mängus 28 väravat
2009 kohalikel valimistel pääses Harjumaal Kosel 146 häälega volikokku, on volikogu aseesimees, volikogu keskkonnakomisjoni esimees ja volikogu kultuurikomisjoni valla kultuurikontseptsiooni töögrupi eestvedaja

Elukaaslane Triin Edasi (34),
kavas abielluda 2012
Lapsed Siim (26), Anni (24),
Pelle (22), Liisa (16), Pilleriin (4)

Hobid: kirjandus, mesindus, loodus

Arvamus

Vaapo Vaher
jalgpallihuviline kirjanik

Muidugi, Aivari stiihiaks ning paleuseks on ja jääb jalgpall, kuid sootsium laseb enamjaolt silmist, et Pohlak ei käsita jalkat üksnes sportliku sihi, vaid ka unikaalse abinõuna. Kui ta kõneleb elu paremaks muutmisest jalgpalli kaudu, siis pole see sisuta moraliseerimine ega propa- või täitetekst, vaid Aivar püsib tõepoolest tulihingeliselt seda usku, et keset kestvat sotsiaalset frustratsiooni ja europaranoiat võib jalgpall olla suunajaks rahvustulevikku.

Jalgpall ongi edenenud meelsus-spordiks, trikolooridesse mähkunud Lilleküla ja tuhandete lauldav ühishümn pole enam üksnes suurmängueelne tseremoniaalia, vaid aatevanne.

Ehkki paarkümmend aastat tagasi kuulutasime taassündiva jalgpalli prototüübiks ennesõjalise rahvusjalka, ei saanud toona ometi päriselt asuda ettesõidetud rööbastele, sest ajaloolised murdmaastikud olid tundmatuseni teised, etniline kontingent muu.

Nüüdseks on jalgpallist saanud mitte ainult rahvusi lepitav, vaid ka ühiseesmärgile sättiv ajend ja loendamatud läbisegi lippavad Operi või Vassiljevi jalkalised embrüod on selle läbematuks tõenduseks.

Aivari koordineeriv käsi on teadaolevalt meie jalkaideoloogiat pikalt suunanud, ja kui mõelda ta peetud ameteile või ideaalidele – ta on olnud maakooliõpetaja, lastekirjanik, mesilastepidaja, esseist, kes avaldanud ka mõtisklevaid kirjutisi Ain Kalmusest ja Karl Ristikivist –, siis pole ootamatu, et ta sõnavõttudest võib aduda kohati religioossevõitu, messianistlikke varjundeid.

Ka lambanahavest ja metskristusejuuksed ei kätke ta omailmas vaid kübemelist tähtsust. Aivar ei mahu oma kirgedes, armastustes ja vihkamistes klantsivasse elulooraamatusse, vaid vajab muu lahkamise kõrval ka psühhoanalüütilist eritlust.