Baruto: abikaasa on mu suurim tugi

Sumomees rukkis: Kaido Höövelson seob oma tuleviku pärast spordikarjääri lõppu maaeluga. Foto: Sille Annuk

Baruto nime all tuntud sumomaadleja räägib, kuidas kitsastes oludes möödunud lapsepõlv ja tahe tõestada, et saab hakkama ka raskeimas olukorras, aitasid tal kaugel Jaapanis end maksma panna.

Toimetus pakkus välja, et see võiks olla mitte üksnes geniaalne idee, vaid mu elu põnevaim heitlus: duell profisumomaadleja Baruto ehk Kaido Höövelsoniga (27).

Vaagisin oma šansse. Pisut üle 70 kilo rohkem kui 180 kilo vastu. Ja 187 cm ligi kahe meetri vastu. Järeldus: mind võiks päästa ainult kiired jalad, ei muu.

Kuid ega ülemustele tohi oma nõrkust näidata. Sedasi esitasin tehtud vaprusega Höövelsonile alias Barutole väljakutse.

Ja teda isegi ei huvitanud minu strateegilised mõõdud! Ta küsis otse, laia lõbuga naerdes: «Kas elukindlustus on?»

«Ei ole,» tunnistasin ausalt.

Siis jääb matš ära, teatas Höövelson.

Ega ma kurvastanud. Tööandjale sain ju teatada, et ülemuste viga: oleks toimetus mulle aegsasti elukindlustuse teinud, vaat siis ...

Sellegipoolest leidis maailma sumoparemikku kuuluv Höövelson lühikese Eestis-käigu ajal mahti, et oma tegemistest, sealhulgas hirmkallis Tokyos korteri hankimisest ja naisevõtust, mis algas salakohtingutega, lähemalt aru anda. Ta tõestas, mida tema kohta kuluaarides räägitakse: et ta on laheda huumorimeelega. Sedasi läks jutt kohe alguses sina peale.

Esiteks, kuidas sind üldse kutsuma peaks, kas Kaido või Baruto – või hääldama barto – või koguni Kaito?

Eestis olen ikka Kaido. Eestlased hääldavad mu maadlejanime baruuto ja barto – ega hääldusel minu jaoks eriti vahet ole.

Kuidas õige hääldus ikkagi on?

U-tähte ei hääldata.

Kas siis, kui Eestis viibid, kehtivad sulle ka käitumispiirangud nagu Jaapanis?

Eks mingil määral ikka. Suurematel rahvusvahelistel fotosessioonidel peab triksis-traksis olema, kimonoga.

Aga kui kodukandis külapoodi lähed?

Ei, siis küll mitte.

Kas sul endal, muide, elukindlustus on?

Ei ole! Sellepärast ma seda ala harrastangi – ekstreemsusi peab ka elus olema, muidu on üksluine.

Sinu matšid kestavad paarist sekundist minuti-pooleteiseni. Kuidas nii lühikeseks etteasteks keskendud?

Ettevalmistusaega on terve päev. Mõtled kogu aeg, milline on vastane, millises stiilis ta maadleb, mida mina pean tegema, et võita, millisesse asendisse ei tahaks kindlasti jääda. Keskendun, et täna teen näiteks nii, ja siis sisendan seda endale.

Kardad ka mõnda vastast?

Eks ikka ole ebamugavate vastaste ees mingi hirm või kartus. Kui nende vastu mingisse asendisse jään, siis tuleb mõelda, kuidas sealt välja tulla. Nii et mõtlemisainet on palju.

Mis otsustab matši saatuse, kas vaimne valmisolek või füüsiline jõud?

Ikka vaimne pool, kuidas oled psühholoogiliselt valmis. Hea, et mul ka jõudu on, aga kui hakkad mingis asendis siia-sinna kangutama ... siis jäi taktikast või tehnikast puudu.

Kas sumos saab mõne kahtlase võttega vastasele haiget ka teha?

Selle peale võib vist ainult kõrvaltvaataja tulla. Ses suhtes on sumo ikka meeste ala, et sa ei lähe vastast millegagi torkima.

Mis nõksudega püütakse oma vastast töödelda?

Nii palju kui on maadlejaid, on ka suhtumisi. Mina püüan vastaseid hirmutada oma olemusega. Ma võin neile ka naerda – arvan, et seda hirmsam ma neile tundun (muigab).

Jalgpallis näiteks öeldakse vastastele halvasti, et neid rööpast välja viia.

Jalgpallis on nii palju näitlemist! Sumos selliseid asju ei tehta. Keegi ei lähe pärast matši kedagi sõimama. Me oleme vastastega väga viisakad, austame neid – sumo on ikkagi kahevõitlusala.

Milline su tavaline päev välja näeb?

Päev algab kell kuus hommikul, noortel veidike varem. Pärast kella seitset lähen trenni. Meil on klubis kaheksa maadlejat. Kui trenn saab enne kella 11 läbi, käime duši all. Noored hakkavad süüa tegema. Kell 12 on esimene söök.

Noortel on tööd palju: koristamine, söögi tegemine, muud kodused tööd. Mina pean peamiselt trenni tegema. Samas on mul igasuguseid teisi kohustusi: pean osalema heategevusüritustel, seminaridel, pidudel ja festivalidel.

Kella üheks või poole kaheks on söödud. Siis tuleb lõunauinaku aeg. Ma ei saa lõuna ajal magada. Naljakas on keset päeva magama jääda – utoopia! Kell kuus on õhtusöök. Kui õhtusöök saab läbi, on mul oma tegemised, noortel koristamine, ja ongi päev möödas.

Aga teine trenn?!

(Vaatab mõistmatult otsa.) Üks trenn on! Sumoklubil ei ole võimalik teist trenni teha. Teoreetiliselt on see võimalik, aga see oleks noortele meeletu koormus – aega ei ole!

Kõigepealt söövad vanemad mehed, alles siis hakkavad noored sööma. Kui neil kõik koristatud saab, on kell juba kolm, aga kella neljast on neil vaja kella kuueks juba uus söök valmis teha.

Ega noored vahepeal eriti magada saa. Noored saavad õhtul kella poole kaheksaks või kaheksaks söödud, siis peavad koristama. Kui oleks kokad või koristajad, siis saaks teise trenni teha.

Miks ei ole kokkasid ja koristajaid?

Aga see on nii juba aastasadu olnud. Mõni klubi on proovinud teha päevas kaks trenni, aga noored lihtsalt ei pea vastu. Kui sa ikka hommikul kell viis üles ärkad ja õhtul üksteist-kaksteist magama saad, siis tahes või tahtmata hakkab see sulle kuskil mõjuma, ja kiiresti.

Ma ei ole kunagi midagi kuulnud sinu treenerist.

Profisumo ei ole tavaline sport. Me ei ole nagu teised sportlased, kes timmivad siia-sinna ja tuunivad ennast. Meil on kuus turniiri aastas, igal turniiril tuleb vähemalt plusspoolele jõuda, saada 15 matšist kaheksa võitu.

Ja kui ei saa?

Siis hakkad kohe kukkuma, keegi ei hoia sind. Ja mida vähem võistled, seda rohkem kukud, ja kui jätad näiteks turniiri üldse vahele, siis kukud kolinal.

Mida see kaasa toob?

Igasuguste privileegide äravõtmise, palga languse.

Kui treenerit pole, kuidas sa siis pelgalt oma tarkusest valmistuda oskad?

Analüüsin, mõtlen ja arvutan, korrutan ja liidan ja lahutan. Iga kuu aja tagant pean olema taas vormis. Muus spordis ei oleks see üldse mõeldav. Kui on näpuluu katki või liiges nihestatud – teip peale ja läheb jälle edasi. Kui tõesti on jalaluu katki või põlvemeniski vigastus, üksnes siis jätad turniiri vahele. Igasugused väiksed vigastused on asjade loomulik käik.

Euroopaliku humanismi taustal tundub sumo veidi julm ala, kas pole nii?

Eks igasugused reeglid ja käitumisstiilid vähe vanamoelised on, aga elad nende sees ja siis ei tundu need üldse hirmsad.

Kuuldavasti ei ole sul taustajõude, mingit määrdetiimi jne, nagu Eesti spordis on hakatud tähtsaks pidama.

Ei ole. Ise määrin ennast! Abikaasa siiski on, tema on mu kõige suurem tugi, minu arst ja massöör ja määrdemeeskond.

Kui suured on su jõunäitajad?

Ma ei tea. Ma ei ole sellise asjaga tegelenud.

Kui palju näiteks rinnalt kangi surud?

(Muigab.) Ma pole kuulnudki sellisest asjast!

Kui palju kaalud?

Kaal kõigub 180 ja 188 kilo vahel. Ühe turniiriga võib tulla kümme kilo alla – see on stressist, ettevalmistusest, keskendumisest. Turniir kestab 15 päeva, energiakulu on suur, sa ei jõua keret ära toita.

Kui raske on nii paljude kilodega elada?

Inimeseloom on kahele jalale loodud, nii et eks tule neid kilosid kaasas kanda. Mul on nii hea olla!

Kui Jaapanisse läksin, kaalusin 140 kilo. Praegune kaal tuli suhteliselt lihtsalt. On inimesi, kellel on ainevahetus väga hea, ja on inimesi, kellel on ainevahetus halb. Mul on pigem halb. Eks sai trenni ka tehtud ja lihasmassi juurde ehitatud. Vundament on mul korralik!

Kas uurid toidupaki pealt, kui palju sisaldab toit kaloreid, süsivesikuid, rasvu?

On see paki peal kirjas või? Esimest korda kuulen. Huvitav ... Eks ma viimasel ajal olen veidi koguseid vähendanud, kui turniiri ei ole. Energiakulu ei ole siis suur ja võtan hästi kiiresti juurde.

Kes selle tohutu toidukoguse eest maksab, mille ära pead sööma?

Ma ei pea ära sööma, aga ma tahan ära süüa. Mind on õpetatud, et järele jätta ei tohi.
Kui söön väljaspool klubi, maksan ise. Mulle saadavad sponsorid toiduaineid ja neist teevadki noored süüa, nii et klubis on toit põhimõtteliselt tasuta.

Esimest korda kuulen, et sul on sponsorid, sest logosid pole kusagil näha!

Jaapanis on sumomaadleja sponsoriks olemine auasi: saad öelda, et toetad Kaido Höövelsoni. Ma ei pea kusagile midagi kleepima. Minupoolne aitäh on see, et lähen sponsoriga õhtul näiteks restorani sööma. Enamik neist on keskmise kaliibriga ärimehed.

Kas selleks, et klubist omaette korterisse kolida, pidid enne teatavale tasemele jõudma?

Reegel ütleb, et enne ei tohi klubist välja kolida, kui hakkad abielluma ja klubi on abiellumiseks loa andnud. Alumistes liigades ei ole reaalne, et abiellud, sest sul ei ole palka, mille eest peret ülal pidada.

Nii et läksidki klubi juhi juurde ja küsisid, kas võid Jelena naiseks võtta?

Nojah. Seepärast polegi meil pulmapidu olnud, et tahtsime kiiresti omaette elama minna, lihtsalt registreerisime ära. Loomulikult on iga naise suur unistus pulmapidu – eks see ükskord tuleb.

Kas reeglid mitte ei ütle, et avalikult ei tohi sumomaadlejal pruuti olla?

Jah, sa ei saa minna avalikku kohta kohtingule. See on raskendatud. Pealekaebajaid on alati igal pool.

Sumoföderatsiooni tuleb tihtipeale kõnesid: «See sumomaadleja läks punase tulega üle tee! See maadleja oli rongis ja hoidis tüdrukul käest kinni! See poiss käis ilma kimonota ööklubis!» See on see, kui inimesed oma elu ei ela ja ei lase teistel ka oma elu elada.

Ja rikkujaid karistatakse?

Kui igale asjale järgneks karistus, hakkaks asi naljakaks muutuma. Kõik oleme ju punase tulega üle tee läinud.

Pidite Jelenaga ka oma suhet peitma?

Kogu aeg. Kui oli restorani minek, siis üks läks ees, teine tuli viie-kümne minuti pärast järele. Nagu abielumees, kes armukest peab. (Naerab.) Vahel nähti meid kuskil kahekesi jalutamas ja kohe helistati klubisse, et vaata, Kaido jalutab mingi blondi tüdrukuga ringi. Kõigile oli see teada – umbes naised-saunas-rääkisid-stiilis.

Kas sumomaadlejad rangete reeglite vastu protestima ei hakka?

Sellised reeglid on olnud kogu aeg. Mille vastu meil on protestida?!

Oled tundnud, et piiravad reeglid segavad ja ahistavad?

Ei ole! Ma läksin täitsa võõrasse kohta, olen seal üheksa aastat elanud, mis mul enam protestida. Tuleb asjadega kaasa minna või asi ära lõpetada. Rohkem variante ei ole.

Kust leidsid tahet tolles raskes süsteemis vastu pidada? Kui rääkida sellistest reeglitest nüüdisaja noortele, haaraksid nood peast ja jookseksid minema.

Ma ei tahtnud sealt tagasi tulla. Tahtsin midagi korda saata. Mul oli pigem hirm tagasituleku ees.

Sest kodus vaadatakse, et ei saanud hakkama?

Jah. Ma ei ole allaandja tüüp. Alla võid alati anda, aga miks peaks, ilma võitlemata? Tänapäeva noor inimene läheb tööle, käib seal kuu-kaks ära, siis ütleb, et ei, mulle see töökoht ikka ei sobi, seal on liiga vähe valgust tööruumis ja puhkehetki on liiga vähe, tahaks iga poole tunni tagant 15 minutit puhata.

Millised reeglid on kõige karmimad?

Sumos on mingil määral kastisüsteem: vanemad vennad käivad esimesena duši all, söövad esimesena, ja seda, mis üle jääb, söövad noored. Esimesed poolteist aastat ei tohtinud ma klubihoonest üksinda välja minna, sest mul ei olnud patsi peas. Ainult koos mõne vanema vennaga võis minna.

Kas pantvangi tunne ei tekkinud niiviisi?

Selle peale võib tulla kõrvaltvaataja. Mina ei tulnud.

Mis eesmärgiga tollal, noorena, pingutasid?

Oli selline plaan, et vaatan viis aastat ära – siis olen 24 –, et mis saama hakkab. Niisama tagasi tulla ma ei tahtnud, tühjade kätega, nagu sinna läksin.

Edu tuli sul kiiresti. Tänu millele?

Eks ma tegin trenni ka teistest kaks korda rohkem. Kui õhtusöök sai läbi, panin endale pisut riisi kõrvale – seda oli kogu aeg pajas olemas, söö palju tahad –, tegin koristamise ära ja läksin üksinda trennisaali.

Tahet oli mul tohutult. Ma ei saa ise ka aru, kust selle võtsin. (Naerab.) Eks see kuskilt seestpoolt on tulnud. Tahtsin iseendale tõestada, et saan hakkama. Ja eks ma mõtlesin oma emale ja perekonnale ka, et olid ajad, kui lauale ei olnud midagi panna. Lapsepõlve mälestused andsid palju tuge ja jõudu.

Nüüd elad Tokyos korteris. Kas see on päris sinu enda elamine?

Ei, rendime. Teadsin juhuslikult klubi lähedal asuva kortermaja omanikku, ta pakkus, et tervel kolmandal korrusel on üks korter vaba, kas tahad vaadata.

Ma ei teadnud siis, et ta omanik on – täitsa tavaline vanahärra –, arvasin, et majahoidja. Vaatasin üle – väga hea! Ta küsis 250 000 jeeni kuuüüri. See on 2500 eurot. Ütlesin, et tahaksin pikemaks ajaks, et teeme 150 000 jeeniga ja ma kolin kohe sisse. Väga hea, teeme nii, ütles ta. Põhimõtteliselt sain tuhat eurot hinnast alla. (Naerab.)

Kui suur korter see on?

Kaks tuba pluss magamistuba pluss köök ja elutuba. Kaheksa tuba kokku!

Ma sain oma arvepidamise järgi küll poole vähem.

Jah, kolme-neljatoaline on.

Aga autot ei tohi sul jätkuvalt olla?

Abikaasa nimel võib olla.

Ahaa, et selline jokk-skeem?

Võib ka nii öelda.

Eestis on sul suur Hummer, aga mis autosse sa Jaapanis ära mahud?

Jaapanis toodavad Nissan ja Toyota kohaliku turu jaoks mugavaid mikrobusse. Euroopas neid ei olegi.

Kuidas oled Tokyo eluga ära harjunud?

Alguses oli kõik uus ja huvitav ... Ära tüütama veel ei hakka. Ööelu algab Tokyos kella 12st ja kestab järgmise päeva lõunani, kella 12ni. Eestis on öösel juba kell üks-kaks haudvaikus, viimased samuraid jalutavad veel mööda vanalinna. Jaapanis siis alles elu algab.

Nii et võid sealsest ööelust osa võtta?

Kui abikaasaga kokku hakkasin elama, on elu kodusemaks jäänud. Kui tuleb napsiisu peale, siis ikka kodus. Vahel harva, kui eestlased käivad külas, lähme välja istuma ja sööma.

Mida veel vabal ajal teed?

Jelena on mul suur tennisist, vahel käime tennist mängimas. Ega mul megapalju aega ole. Sponsoritega peab ka väljas käima, see on kohustus.

Mis keeles kodus räägite?

Igas keeles natuke. Viimasel ajal on eesti keel rohkem koduseks keeleks saanud. Ma ei ole selles suhtes hea õpetaja, et mul ei ole kannatust. Kui ühe korra eesti keeles ütlen, aga Jelena aru ei saa, siis panen kohe vene keeles – saab kiiremini. Olen veidi kärsitu.

Kuidas Jelena Jaapanisse sattus?

Üks jaapani härrasmees tahtis teha vene restorani, aga Jaapanis polnud inimest, kes oskaks vene sööki teha, ja ta kutsus mingite büroode kaudu Venemaalt Vladivostokist koka.

See juhtus olema Jelena ema. Kolme-nelja aasta pärast Jelena ema ja jaapani härrasmees armusid ning hakkasid koos vene restorani pidama.

Jelena õppis ülikoolis meditsiini. Ta tuli ühel suvevaheajal emale külla ja nii me kokku saimegi. Ta lõpetas kooli ära ja tuligi Jaapanisse.

Mida ta praegu teeb?
Ta on minu arst. (Naerab.) Ei, ta on kodune. Aga kodus on ka alati midagi teha. Ja ta on minu suurim tugi.

Kui nüüd Jaapanisse tagasi lähed, siis mille nimel edasi pingutad?

Eks tuleviku ja karjääri nimel.
Et saada yokozuna’ks, mis on profisumo kõrgeim tase?

Vähemalt!

Ja sealt edasi?

Pressid mult mingeid hirmsaid vastuseid välja! (Naerab.)

Et saada teada, kui kaua saab sulle veel kaasa elada.

Elage mulle nii kaua kaasa, kui elada on!

Sa ju tead, et see ei ole vastus, mis lugejaid rahuldaks?

Aga kui ma vastust ei tea? Ma ei ole mingit plaani teinud. Palju oleneb sellest, kui hea on tervis. Eks neid põhjuseid on 53, kas olla või mitte olla. Elame-näeme, ma ei oska tõesti öelda.

Kas tulevik on kindlustatud?

Hahaa, nägid (lööb nipsu) – jõudsimegi nii kaugele!

Ma ei taha levitada spekulatiivseid arve, et kolm aastat tagasi teenisid kolm miljonit krooni aastas ja nüüd on see summa seitse miljonit.

Need arvud on kõik nii suured ja ilusad, aga keegi ei arvesta seda, et sealt lähevad maksud maha, ja kui palju Jaapanis tuleb makse maksta – kas keegi seda teab? Meil on astmeline tulumaks (ohkab), pea viiskümmend protsenti maksad ära. Lisaks oma sulased, juuksur, autojuht.

Isegi autojuht?

No ikka. Kuidas ma muidu turniiridel käin – kas taksoga? Minu staatus ei luba enam taksoga sõita. Kui oleksid profipesapallur või -korvpallur või golfimängija, võiksid end elu lõpuni ära kindlustada, aga ülejäänud spordialadega mitte.

Kas sa Jaapanisse ei tahaks jääda, nagu paljud eestlased mõtlevad, et saaks vaid välismaale, oleks õnnega koos?

Igaüks ei näe õnne rahas või selles, et saaks Eestist minema.

Kust sinu sügav Eestimaa ja sünnimaa armastus pärineb?

Lapsepõlve radadelt, kus on mängitud. Eesti keel ja Eesti riik on maailmas nii unikaalsed, neid tuleb hoida. Kindlasti kõik, kellel on võimalus, tulge tagasi! Mul on ka üks väike mõte, aga ma ei tea, kuidas seda teostada. Vaata, et sa sellest ei kirjuta!

Kui Tokyost tagasi tuled, kas siis ikka kodukülla?

Praeguse seisuga küll, jah.

Paar aastat tagasi oli su unistus saada oma traktor.

Traktoreid on juba kolm või neli tükki.

Mis on järgmine unistus?

Et oleks järeltulevat põlve, kelle nimel töötad ja vaeva näed.

Aga selle peale ei saa vist enne mõelda, kui sumol on kriips peal?

Ei, nii kaua ei ole ikka mõtet oodata. Oma lapsed võiksid Eesti lasteaias ja koolis käia.

On Jelena ka valmis nii kaugelt oma sünnikohast, Kaug-Idast, Eestisse tulema?

Loomulikult on nõus. Siin eitavat vastust ei aktsepteerita. Me oleme naaberriigid ju!

Kui spordiga lõpetad, kas kavatsed kaalust ka alla võtta?

Ikka-ikka.

Kuidas? Sööd vähem?

Söögist ei olene siin palju. Peab ikka liigutama ennast. Istud teleka ees, paned vöö peale ja saad kõhu trimmi – see ei ole loogiline. Saunas ei ole ka võimalik kaalu alla võtta. Peab igal õhtul 20–30 minutit ringi jalutama. Tasa sõuad, kaugele jõuad. 140–150 kilo oleks normaalne.

Kui kaua selle sihi saavutamine aega võiks võtta?

Ega ma väga kiirusta. Mul on nii mõnus olla praeguses kehavormis. Spagaadi teen rahulikult maha.

Kas saaksid seda näidata, muidu ma ei usu?

Vaata netist!

Vanasti küsiti ajakirjanduses: ja mida tahaksid öelda lõpetuseks?

Ükskord me võidame nagunii. Pidage vastu, Eestimaa rahvas!

CV
Kaido Höövelson (27)

maadlejanimi Jaapanis
Baruto Kaito
Pikkus 198 cm, kaal 180–188 kg
Esimene eestlasest
profisumomaadleja Jaapanis.

Sündinud 5. novembril 1984 Lääne-Virumaal Väike-Maarjas.
Kasvas üles Laekvere vallas Rohu külas Kopli talus.
Õppis algul Rahkla algkoolis, hiljem Laekvere põhikoolis, Kunda keskkoolis ning Tallinnas Audentese spordigümnaasiumis (lõpetas 2003).
•    2000 alustas judo- ja sumotreeninguid spordiklubis Sakura Riho Rannikmaa juhendamisel.
•    2004 kutsus Rahvusvahelise Sumoföderatsiooni president Hidetoshi Tanaka Höövelsoni Jaapanisse professionaalseks sumomaadlejaks.
•    2008 tõusis esimest korda kümne eliitsumomaadleja hulka ehk sanyaku’sse.
•    2010 sai ōzeki tiitli (üks aste allpool yokozuna ehk sumomaadleja kõrgeimast tiitlist).
•    2012 jaanuaris sai esimese turniirivõidu makuuchis ehk profisumo kõrgeimas liigas (14 võitu, 1 kaotus), ühtlasi sai ta yokozuna kandidaadiks.

2009 abiellus Vladivostokist pärit Jelena Tregubovaga (29).

Arvamus

Artur Talvik
tõsielufilmi «Baruto – tõlkes kaduma läinud» autor (filmi telelevi on keelatud)

Oma filmi näidates olen väitnud, et Kaido on kõige kuulsam elav eestlane. Nii mõnigi on vastu vaielnud, aga enamik nõusse jäänud, kui olen seletanud, milline suur mõju on sumol kogu maailmas.

Lisaks Jaapanile, kus iga turniiri lõpupäeva matše vaatab 25 miljonit inimest, on sumo väga popp ka Ameerikas. Prantsuse üle-eelmine president Jacques Chirac oli suur sumofänn.

Nüüd, kui Kaido käis Eestis ja jalutas Tallinnas, unustas üks Saksa turismigrupp teda nähes kõik vanalinna majad ja jooksis tema juurde, hüüdes: «Oo, Baruto!» Iga Kaido matši eel teatatakse, et ta on eestlane, pärit Rakverest. Nii et jaapanlased teavad kindlasti rohkem Eestit ja Rakveret kui Eestit ja Tallinna.