Kindel tuumik, võimalikud liitujad ja noored anded

Pika valikturniiri jooksul sai Eesti korvpallikoondisest ühtne seltskond. Foto: Laura Oks

«Mis neist korvpalluritest kiita, EM-valikturniirilt nad ju edasi ei pääsenud ja kokkuvõttes jäädi jagama kohti 27.–32. See pole tulemus, millega uhkustada!» Selliseid väiteid kostis eilse päeva jooksul mitme inimese suust. Jah, kui lähtuda vaid kuivadest numbritest, on nende väidete vastu raske vaielda, kuid spordis, eriti veel sportmängus maksab ka miski muu – näiteks see, milliseid emotsioone meeskond pakkus, milline oli nende mängu kvaliteet ja kui palju on võrdluses eelmiste aastatega arenetud.

Kümnemängulise seeria kahes kõige tähtsamas mängus tabas meeskonda kodupubliku ees läbipõlemine. Mängijad ja treenerid andsid juhtunule loogilise selgituse – eestlastel nappis selliseks mänguks kogemusi. Ilmselt nappis veel ka oskusi ja jõudu.

Kesine valik

Sten-Timmu Sokk sõnas tulevikku vaadates, et kui koondisse tuuakse ka mõni tõeliselt hea ja suur tsenter, võib mängida päris head korvpalli. Välismaalasest pika kodustamisest on räägitud juba aastaid ja kuigi korvpalliringkonnad näivad selle teema suhtes üsna optimistlikud, on tõenäolisem variant, et ka järgmist ja ülejärgmist valiksarja alustatakse vaid oma meestega.

Valik pole just lai: lisaks tänavu vankrit vedanud Janar Taltsile ja Reinar Hallikule võib tulevikus arvestada seekord vigastuse tõttu loobunud Joosep Toomega, mõne aasta pärast ehk ka tänavu U20 koondises põhikeskmängijaks olnud Rauno Nurgeriga. Ja ongi kõik. Vallo Allingu koondisse naasmisele pole mõtet loota, lõputult ei tasu ju ka Rain Raadikut kaasa vedada, Kristjan Kitsing… nojah, esialgu võiksid kaks viimast näidata mingitki taset koduses liigas.

Tsentrite nappus pole Eesti korvpallikoondise ainus õrn koht. Peatreener Sokk usaldas platsile vaid kaheksat-üheksat meest. Mõistagi on sellise tuumikuga võimalik edukalt mängida, kuid kurnavate reiside ja palavate mängusaalide vahel oleks elu kergemaks muutnud ka mõned vangerdused. Paraku ei tekitanud pingi tagumine ots treenerite silmis usaldust.

Võib-olla oleks võinud treener olla ka ise julgem. Näiteks Kristo Saage langes pärast mõnda ebakindlat liigutust mitmeks mänguks täiesti pingile. Samas oli ta tsükli alguses näidanud head vormi, suutes kaitsetöös pakkuda Gregor Arbetile väärilist vahetust.

Kuid kas keegi võiks pingi tagumisest otsas tulevikus põhimeeste sekka kerkida? Raadikust oli juba juttu, piisavalt palju on talle antud võimalusi, ent mees pole neid kasutanud. Timo Eichfuss tõusis mõned aastad tagasi Muhu raketina koduse korvpalli tegijate hulka, kuid viimastel hooaegadel pole areng jätkunud, pigem vastupidi… Kõige loogilisem kerkija võiks olla mängujuht Martin Dorbek, kuid ei saa unustada, et tema kohal on juba ees vennad Sokud.

Dorbekute korvpallidünastia noorimal liikmel peaks sisu siiski olema, seda näitas ta möödunud hooajal Tarvas ning loodetavasti saab ta oma võimaluse ka uuel hooajal Kalev/Cramos. Kui vigastus saab ravitud, on järgmises tsüklis üks koondise põhimehi Rain Veideman.

Koondise üks nooremaid liikmeid Siim-Sander Vene oli aga juba selles valiksarjas eestlaste oluline tegelane. Suurimaks korvikütiks kerkimine pole seejuures kaugeltki ainus näitaja, sümpaatne oli kogu mehe olek. Oma puudused on temalgi, kuid tervikuna on ta kõige rohkem tänapäeva korvpalluri moodi – atleetlik, osav, normaalse kiiruse ja hea viskega. Tema ümber annab tulevikus koondist ehitada küll.

Noori tulijaid on aga veel, oleks imelik, kui lähiajal ei koputaks koondise uksele Janar Jõesaar, välismaal pallivaid päris noori mehi on rohkemgi. Kuid ükskord ometi oleks aeg avaneda ka aastaid lootuste kilda kuulunud Tanel Kurbasel.

Liider Janar Talts

Praktika on näidanud, et eestlased suudavad areneda ka siis, kui mõne teise rahvuse spordimehed hakkavad karjääris otsi kokku tõmbama. Üks sellised mehi on Janar Talts, kes Itaalias Vareses mängides on teinud selge sammu edasi. Eesti koondise jaoks on tegemist üliolulise mehega, ta on sisuliselt ainus, kes võimeline selg korvi poole mängima. Ja kuigi pidevalt räägitakse, et Eestil pole korralikku tsentrit, siis Talts on selles rollis tegelikult päris hea.

Talts on mees, kes julgeb ja kellel on õigus vajadusel kaaslastega pragada ja neid korrektsemale tegutsemisele ärgitada.

Talts ja temaga samasse põlvkonda kuuluvad Kristjan Kangur ja Gregor Arbet on kuulunud koondisse juba pikki aastaid ja nüüdseks jõudnud küpse mängija parimasse ikka. Selle seltskonna jaoks pole suurte tegude tegemiseks jäänud enam palju aega. Kuna 2013. aasta EMi rong sõitis ära, jääb veel võimalus püüda pääsu finaalturniirile 2015. aastal, edasi võib olla juba hilja.

Kas Eestil on järgmises EM-valiksarjas lootust? Viimase kuu jooksul nähtu põhjal võib sellesse uskuda. On vähe tõenäoline, et järgmisel või ülejärgmisel suvel ollakse tänavusest kehvemad.

EM-valikturniir

Alagrupiturniiri lõppseis

1. Montenegro    10–0

2. Iisrael    6–4

3. Serbia    6–4

4. Eesti    6–4

5. Island    1–9

6. Slovakkia     1–9