/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
Elu võib raske olla, kui tahtmine on suur, kuid teha ei tohi. Aga just nii tunnevad end noored vigastatud rattaprofid Tanel Kangert ja Rene Mandri, kes loodavad siiski võimalikult kiiresti uuesti jalgratta selga istuda, et aasta korralike tulemustega lõpetada.
«Praegu on selline noore pensionäri tunne, kohustusi pole, lõbustuseks käin matkamas ja loen raamatuid,» tunnistas 22-aastane Kangert, kes on rivist väljas olnud jaanuari keskpaigast. «Olen kümne aastaga harjunud pidevalt rattasõiduga tegelema ja kahju on niimoodi aega raisata.»
Samamoodi tunneb end ka tänavu 23. märtsil Itaalias Milano – San Remo klassikul kukkunud Mandri, keda juba kolmandat hooaega järjest jälitab ebaõnn.
«Mingi needus on vist peal. Juba kolmas hooaeg järjest, kus kevadel ja suvel pean sõite vaatama hoopis telekast,» nentis Mandri.
Kahe ratturi vigastused on aga täiesti erinevat tüüpi. Kangertil ilmnesid probleemid ülepingutusest, Mandri on aga viimastel aastatel lihtsalt «otsinud» kukkumisi. 2007. aastal oli tal probleeme vasaku jala arteriga, see aga olevat ratturitel peaaegu et kutsehaigus. Mandri sõnul on ka näiteks Janek Tombakul ja Erki Pütsepal samasugused probleemid.
«Kuna ratturid istuvad fikseeritud asendis konksus, siis kasvab paljudel arter kinni ning tekivad trombid,» selgitas Mandri. «Ma arvan, et umbes viiel protsendil jalgratturitel on samasugune probleem olnud.»
Eelmisel aastal jällegi kukkus Mandri maikuus Itaalia velotuuril nii õnnetult, et pidi mitu kuud võistlustelt eemal olema. Nüüd siis õnnetu juhtum San Remol, ja mis kõige tobedam, probleemid ilmnesid alles hiljem.
«Pärast kukkumist San Remol oli probleeme parema jalaga ja tavaline ravi ei toonud pidevatele krampidele leevendust,» selgitas Mandri, kellel arstid avastasid lõpuks vigastuse parema jala arteris. «Arter sai kahjustada, lõhkus seal mingi seina ära ning enam ei jookse veri ühes soones, vaid mitmes. Söön verevedeldajaid, et need uuesti kinni kasvaksid. Arst ei lubanud absoluutselt liigutada.»
Kangerti õnnetuste jada algas aga mullu märtsis, kui doktor Mihkel Mardna diagnoosis tal mõlema põlve kõhre ülekoormuse. Poolteist kuud pausi, naasmine, isegi Pekingi olümpiamängudelt osavõtt ning sügisel andis haige koht taas tunda. Vähe sellest, mehe lõid hädad rivist välja ka jaanuaris, piinajaks ikka sama vana häda.
«Praegu on vaja taastuda ja anda kõhredele puhkust,» selgitas Kangert, kes teeb põhiliselt füsioterapeudi antud harjutusi, kuid on paar päeva ka pukil harjutanud. «Lihased on vaja tugevaks treenida. Iga päev teen 1,5–2 tundi vastavaid harjutusi.»
Kangert peab kindlasti täiesti rahus püsima veel kaks kuud, Mandril tuleb kirurgi kontrolli mina 15. mail ning kui kõik on normis, siis võib taas võistlema hakata.
Kui Mandril kehtib leping Ag2ri meeskonnaga järgmise aasta lõpuni ning ka klubi bossid on öelnud, et muretseda pole põhjust, siis Kangertil tuleb veel sel hooajal end tõestada.
«Mul on kaks valikut: kas sõidan vigasena nõrkade tulemuste peale ja ei teeni kindlasti uut lepingut või saan põlved täielikult terveks ja teenin uue lepingu,» sõnas lootusrikas Kangert, kes loodab kindlasti ebaõnnestumised seljatada.
Mõistagi tahab sama teha ka Mandri, ent kui mees isegi saab lõpuks terveks, on kolm poolikut aastat karjäärile siiski oma pitseri jätnud.
«Kõige hullem on see, et kuna viimased kolm hooaega on kulgenud üle kivide ja kändude, siis hakkab loomulik füüsiline foon ära kaduma,» nentis 25-aastane Mandri. «Ma pole kogenud rattur, kellel on selline põhi, et vorm kiiresti tagasi tuleks.»
Mandri tunnistas, et kui augustis saaks juba korralikult võistlema hakata, siis ei pruugi kohe tulemusi tulema hakata – õige vormi leidmine võib võtta vähemalt aasta.
«Mõned võistlused võivad isegi õnnestuda hea enesetunde korral, kuid kindlasti ei suudaks ma stabiilselt hästi sõita,» nentis Mandri, kes tõi näiteks võrdlusena välja selle kevade. «Ka nüüd kevadel tundsin üks nädalavahetus end jube hästi, kuid teine taas väga nõrgalt. Eks need vanad laksud on oma põntsu pannud.»