Henrik Kalmet: Õllesummer Nõmmel

Nõmme Kalju fännid Hiiu staadionil. Foto: Liis Treimann

Minagi olin üks paljudest, kes rõõmustas Nõmme Kalju tõusu üle Eesti jalgpalli eliitseltskonda, ja veel südantsoojendavam oli fakt, et meeskonna kodumängud Hiiu staadionil purustasid ka jalgpalli meistriliiga mängude pealtvaatajate rekordeid.

Tekkis kerge lootus, et võib-olla tulevikus ei peagi kohalikud vutitiimid oma tiitliheitlusi pidama ainult toetama tulnud pereliikmete silmade all ja meilgi hakkab kohtumiste külastatavus liikuma vastavusse jalgpalli üldise populaarsusega.

Laupäeval seadsin sammud esimest korda Hiiu staadionile, et osa saada Nõmme Kalju ja Tallinna FC Flora kohtumisest. Kogu kompott – Eesti üks jalgpalli hiide Flora vastamisi selle aasta «seksika» ja vägagi üllatusvõimelise Kaljuga pööraste Nõmme fännide territooriumil Hiiul – paistis paljulubav. Esimest korda lootsin Eesti meistrivõistluste mängule minnes saada mitte ainult mänguelamust, vaid tunda tõelist jalgpalli atmosfääri, mis seni käinud kaasas ainult rahvuskoondise kohtumistega.

Kohale jõudes oli üllatus aga suur – silme ees avanev pilt sarnanes pigem ühe ülipopulaarse rahvaürituse või küla jaanitulega, mitte aga kogu südamest ja hingest jalgpallile kaasa elama tulnud publikuga. Umbes veerand publikust oli alkoholijoobes (juba kohtumise alguses!) ja ma ei ole üldsegi kindel, et kõik napsutajad täisealised olid.

Oma lemmikmeeskonna toetamine väljendus suuresti ainult arulagedate roppuste karjumises ja keskmise sõrme vibutamises vastasmeeskonna poole, kusjuures kõige suurema suuvärgiga fännid demonstreerisid oma «huvi» mängu vastu nii, et istusid küljega väljaku poole, suitsetasid keelatud kohas ja maitsesid järjest uusi vägijooke.

Elamus missugune, aga mitte päris selles mõttes, mida sai oodatud. Tundub, et see võib olla põhjus, miks meistriliiga mänge käib vaatamas nii vähe rahvast – see käputäis, kes praegu staadionitribüüne oma sauna eesruumiks peab, peletab sealt minema kõik ülejäänud inimesed. Kui pensionäridest paar, kes oli tulnud väljaku äärde lapselapsega, peitis häbi pärast silmi, siis keskealine meesterahvas minu kõrval ütles välja ilmselge – lapsega siia küll tulla ei saa.

Minu meelest toimub meil Eestis suvel meeletult kõikvõimalikke õlleüritusi, küll toobreid, küll siibreid, kus peaks olema piisavalt võimalusi oma janu kustutada ja jorisemised ära joriseda. Staadionitribüünid võiksid jääda ikkagi tõelistele jalgpallisõpradele ning sinna ei tohiks karta tulla ka lapsed ja pensionärid.