Silver Karjus – tundmatu tipptreener

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaia Kanepi ja Silver Karjus.
Kaia Kanepi ja Silver Karjus. Foto: Viktor Burkivski

«Mind ei huvita, kas mind nimetatakse Kaia Kanepi abiliseks või treeneriks – tähtis on sisu. Kuid ma tean, et soovin tegeleda just treeningtööga,» sõnab Silver Karjus, mees, keda võib pidada üheks peategelaseks Eesti tennisekuninganna uues tõusus.



Karjus teab, et paljud inimesed ei võta teda kui Kanepi treenerit, vaid niisama kaaslast või abilist. Lisaks levib arvamus, et tipptasemel tennise jaoks tagasihoidliku taustaga mehest on rohkem abi Kanepi vaimu teritajana kui tennisetaktikuna. Seejuures leidub spetsialiste, kelle arvates vajabki Kanepi rohkem just sedasorti abi.

Kõik see on puhas spekulatsioon. Fakt on aga see, et Kanepi jõudis Wimbledoni turniiril veerandfinaali ning edetabelikoht teise saja alguses on vahetumas positsiooniga kolmandas kümnes. Vähetähtis pole ka Kanepi kinnitus: «Silveril on minu tõusus väga suur roll.»  

25 tundi ööpäevas

Kuid kuidas tekkis Kanepi kõrvale laiemale üldsusele tundmatu, Wimbledonis oma 35. sünnipäeva tähistanud – parimaks kingiks oli Kanepi võit maailma kuuenda reketi Samantha Stosuri üle – esiliiga tasemel tennist toksinud ja lapsi õpetanud Karjus?

«Olin juba varem Kaia trenne ja mänge jälginud ning mõelnud, mida teeksin teisiti. Kui Kaia oli USAs, siis suhtlesime tihedalt ning pakkusin välja oma nägemuse. Seega võib öelda, et algatus tuli minult,» meenutab Karjus.

Selleks ajaks treeneri ja toetajateta jäänud ning üha sügavamasse mõõna vajunud Kanepi nimetab USAs olles tekkinud kirjavahetust murdeliseks.

Arutelude käigus ilmnes palju huvitavaid üksikasju, millest ta polnud eelmiste treenerite käe alla harjutades kuulnudki. Töö käigus on aga Kanepi mõistnud, et Karjuse näol on tegemist väga kõrgeklassilise abilisega.

«Näen temas minu eelmiste treenerite jooni, kuid tal on sinna juurde panna ka oma positiivsed küljed,» iseloomustab Kanepi. «See, et ta pole ise tipptasemel tennist mänginud, ei loe midagi – tegelikult pole enamik treenereid olnud ise suured staarid.

Pealegi ei saa treener olla see, kes palle ette lööb, tema asi on jälgida minu tegevust. Näen, et Silveril on kõik olemas, et teha seda tööd tõesti tipptasemel.»

Kuigi veel aprillis nimetas Kanepi Karjust oma abiliseks, on nüüd staatus muutunud. «Minu jaoks on ta ikkagi treener,» lausub tennisepiiga ning lisab veel positiivseid jooni. «Temaga saan ma olla täpselt selline nagu tahan.

Kui on halb päev, ei pea ma seda varjama, vaid võin seda vabalt väljendada. Välismaalastest treeneritele oli väga raske selgeks teha, mida ma tegelikult tunnen.»

Enne tõsisema koostöö alustamist seadis Karjus ka ühe omapoolse tingimuse – Kaia peab mängu muutma selliseks, mis võimaldab võita turniire, mitte keskenduma üksikutele kohtumistele.

«Lihtsalt mõne mängu võitmine mind ei motiveeri,» märgib Karjus. Kanepi oli nõus ning Karjus vabastas end muudest kohustustest, et täielikult sportlasele pühenduda. «See töö võtab 25 tundi ööpäevas… Kogu aeg tuleb oma tegevust analüüsida,» selgitab ta.

Jutuajamise käigus jõuab Karjus korduvalt analüüsimise tähtsuseni. Seejuures peab ta üheks oma plussiks hilist tenniseharidust – juba mõtlemisvõimelise inimesena Eesti tunnustatud treenerite juures mänguoskusi lihvides tekkis harjumus oma tegevuse üle mõtiskleda. Enese täiendamist jätkab ta päevast päeva – isegi autos on tal käepärast tenniseõpik, mida aeg-ajalt sirvida.

Enesekindel mees

Vaatamata nappidele kogemustele polnud Karjusel koostööd alustades vähimatki hirmu. Avalikkuse tähelepanu vältiv mees nimetab end loomult tagasihoidlikuks, ent samas väga enesekindlaks.

«Kindlasti pole ma kõige parem treener, kuid ma tahan alati teada, miks keegi teine on,» lausub ta ning lisab, et vähemalt praegu pole tal vajadust kellegi käest midagi küsida. Kui aga küsimusi tekib, ei häbene ta neid esitada.

Aukartust ei tekita temas ka maailma parimate juhendajad. Koos Eesti naiskonnaga Belgias viibides jälgis Karjus Justine Henini ja tema treeneri Carlos Rod­riguezi harjutuskorda.

«Vaatasin seda ja ütlesin samas viibinud Rene Buschile, et ma ei tohiks olema viletsam vend kui Rodriguez. Busch naeris selle peale,» mõtiskleb Karjus ning selgitab taas pikalt ja laialt, kuidas ta pidevalt end täiendab ning erinevaid kohtumisi analüüsib.

Karjus on veendunud, et hea tulemus saab sündinda vaid siis, kui treeneri ja sportlase vahel tekib usaldus. «Treener peab ju korraga olema ema, vend, psühholoog – ühesõnaga kõik need kokku,» loetleb ta ning lisab, et mitte alati pole võimalik öelda, mille taga edu peitub. «Meie koostöö alguses oli Kaial väga keeruline aeg. Nüüd on seis muutunud, ent kogu protsessi kohta pole võimalik absoluutset tõde leida.»

Juhendaja hinnangul polnud Kanepi Wimbledonis näidatud mäng millegi poolest halvem kui seni parimatel päevadel nähtu. Samas pole ta kunagi olnud praegusega võrreldavas kehalises vormis. Selle eest ülistab Karjus üldkehalise ettevalmistuse treenerit Kristjan Prüüsi.  

Kuigi vahepealne edu oli peadpööritavalt kiire, ei julge Karjus anda garantiid, et näiteks aasta pärast on Kanepi kerkinud maailma kolmandaks reketiks ning võitnud vähemalt ühe suurturniiri.

«Edetabeli koha suhtes pole meil konkreetset eesmärki. Tennises ei sõltu see ainult mängijast, vaid ka sellest, kellega turniiril kohtud ning kuidas üks või teine vastane sulle sobib,» mõtiskleb Karjus ja lisab, et juba järgmisel turniiril Rootsis võib Kanepil minna väga raskeks. «Pärast sellist edu võib enese leidmine olla keeruline, aga mõistagi ei lähe me ühtegi matši kaotama.»

Jutuajamise lõpetuseks oli Karjusel ka üleskutse: «Meil on häid tennishalle ja treenereid. Loodan, et üha rohkem lapsi tuleb treeningutele ning nende hulgast sirgub uusi Kanepeid.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles