Kristina vahetab õnneliku karjääri veel õnnelikuma pere vastu

Tagasitulek õnnestus – hõbedane sõit niitis jalust. Foto: Raigo Pajula

Kui Kristina Šmigun-Vähi täna hommikul silmad avab, võtab ta esimese asjana kätte kõik suuremad päevalehed ning püüab endale teadvustada, kui olulise sõnumi ta eile avalikkuse ette paiskas.

Seejärel veedab ta kauni suvepäeva Pärnus koos abikaasa Kristjan-Thori ja pisitütar Victoria Krisiga. Kui aga tavalised peesitajad on rannaribalt lahkunud, tõmbab selga spordirõivad ja läheb rannaliivale sörkima.

Kuid see pole enam talviseks suusahooajaks valmistuva  tippsportlase jooksuots, vaid oma tervise ja hea enesetunde eest hoolitseva naise toonust tõstev liigutamine.

Päev varem, eile keskpäeval, paiskas Šmigun-Vähi üldsuse ette uudise, mis jääb igaveseks Eesti spordi ajalukku.

«Ma olen õnnelik inimene – mitte lihtsalt õnnelik, vaid edukas sportlane ja kaheaastase tütre ema. Olen elanud fantastilist elu, teinud täpselt seda, mida armastan,» lausus Šmigun-Vähi Solarise keskuse katuseparki kogunenud ajakirjanikele, pidas väikese pausi, et seejärel jätkata. «Olen oma elu raskeima valiku ees – kas jätkata tippsportlasena või pühendada end pisitütrele ja perekonnale.

Kuulan oma sisetunnet ja valin perekonna. See aga tähendab, et loobun tippspordist!» Kõik – 1993. aastal Faluni MMiga alanud tiitlivõistluste karussell on tema jaoks peatunud.

Medali teine külg

Suusakuninganna silmadesse valgusid pisarad ning hääl kippus murduma. Kaua aega mõtetes praadinud sõnumi kõlaval häälel välja ütlemine paiskas tunded lakke.
«Tegelikult olen ma väga õnnelik,» lausus ta ning püüdis naeratuse abil pealetükkivat nuttu peletada.

Šmigun-Vähi sõnades pole võimalik kahelda – tiitlivõistluste üheksa medalit, neist kaks olümpiakulda ja üks MM-tiitel ning kõige krooniks, pärast kaks aastat kestnud pausi tippsporti naastes võidetud olümpiahõbe.

Selline saak muudaks kadedaks kelle iganes. Kuid vaid sportlane ise oskab kirjeldada, mis on selle kõige taga ning mida peaks ta kauni seeria jätkamiseks tegema.

«Ilmselt tean vaid mina, mis on Vancouveri olümpia hõbemedali teine külg,» lausus Šmigun-Vähi. «Oli päevi, kui nägin oma last vaid mõne minuti. Suusarajal trenni tehes silmasin teda raja ääres seismas, ent ma ei saanud teha muud kui hüüda, et emme armastab sind.»

Kirjeldatu on hind, mida pidi eestlaste kangelanna medali eest maksma. Seejuures ei lubanud ta endale ühtegi järeleandmist. Sportides andis ta endast alati 200 protsenti, kesise tulemusega rahuldumine polnud tema puhul lihtsalt võimalik.

«Karjäärile tagasi vaadates ei tunne ma vähimatki kripeldust, mul pole millegi üle kurta,» lausus ta. «Mäletan, kui lebasin kaheksa-aastase tüdrukuna selili lumel ja unistasin olümpiavõidust – see on mul käes. Nüüd on tulnud aeg olla oma perega.»   

Šmigun-Vähi annab endale aru, et pärast tippspordis veedetud aastaid võtab uue eluga harjumine aega. Jutu sees tunnistas ta korduvalt, et pole oma otsuses lõpuni päris kindel… samas mõistab ta, et ükskord tuleb tippspordiga lõpetada. «Tore on see, et te ei saada tippspordist ära vigast inimest, vaid sportlast, kes on karjääri tipul,» leidis ta lahkumisele positiivse tausta.

Just tervise pärast ei julge ega tahagi Šmigun-Vähi sportimist päevapealt lõpetada. «Kui näete mind metsas jooksmas, ei tähenda see, et olen tippsportlane. Ma lihtsalt armastan sportida,» tunnistas ta.

Kuid kindlasti tuli selline otsus paljudele üllatusena. Pärast kaks aastat kestnud võistluspausi naasis ta Vancouveri olümpiahooajaks suurde sporti ning sai seal hõbemedaliga vääriliselt pärjatud. Eelmiseks talveks laotud põhja saanuks ta kasutada ka eeloleval hooajal, ent pingutamise eelduseks olevat õiget tunnet ei tekkinud.

Hellitav ema

«Kui ma sünnitasin, olin kindel, et tippspordiga on lõpp,» meenutas Šmigun-Vähi. «Kuid korraga tuli selline tunne, et pidin taas alustama. Praegu on tunne teistsugune – ma ei saa tippsporti teha poole teraga.»

Mullust tagasitulekut ta siiski ei kahetse. Vastupidi, ta on rõõmus, et tekkis võimalus end uuesti proovile panna, ning möönis taas, et ei tea, kas otsus on ikkagi kindel. «Võib-olla juhtub nii, et hommikul ärgates mõistan, et ei saa tippsuusatamiseta ning kutsun teid uuesti kokku ja teatan jätkamisest,» rääkis ta naerusui. «Lõpuks olen nagu Jaan Kirsipuu – võistlusnumber pidevalt seljas.»

Kuid asjade selline käik on ebatõenäoline. Märgates pilku, millega Šmigun-Vähi vaatab pisikest Victoria Krisi, ning nähes, kuidas emainstinktist pakatades üritab ta last igal võimalikul hetkel hellitades sülle võtta, näib lapse soovide vastu talitamine võimatu.

Seda enam, et Victoria Kris vastas küsimusele, kas ta soovib, et emme veel suusataks, väga kindlameelselt: «Ei taha!»

Tulevik toob Šmigun-Vähile suurema pere ja õpingud

Tippspordiga lõpparve teinud Kristina Šmigun-Vähi soovib tulevikus sünnitada veel lapsi ning leida paeluva ameti.

«Kindlasti lähen ma õppima – mida, seda ei oska veel öelda. Tahan leida midagi sellist, nagu oli minu jaoks tippsport. Hommikul ärkasin naeratusega ning läksin hea meelega trenni,» rääkis ta. «Võib-olla tuleb mul pea ees vette hüpata ja vaadata, mis tuleb.»

Aastakümnetega kogunenud kogemusi on ta nõus küll noorematega jagama, ent päris treeneriks ei kavatse ta hakata.

«Olen treenerist isa tegemisi kõrvalt näinud ning tean, et sellist elu ma endale ei soovi,» kinnitas ta. «Lastele võin küll nõu anda, kuid suusatamise süsteemis enam tiirelda ei soovi.» (PM)

Suusatajaks tänu kohmakale rahvatantsupartnerile

Võimalik, et Kristina Šmigun-Vähist poleks saanud kunagi tippsuusatajat, kui tema lapsepõlve rahvatantsupartner polnuks nii kohmakas.

«Ta astus mulle pidevalt varvastele ja see ei meeldinud mulle kohe üldse. Ütlesin emale, et otsigu mulle mõni muu huviala,» meenutas ta kauget aega. «Olimegi teel ujumistrenni, kui vastu tuli ema suusatreener ja ütles, et ei mingit ujumist, tüdruk tuleb suusatama.»

Sellega oli toona kaheksase plikatirtsu saatus otsustatud. Kui juba trenni sai mindud, rassis väike Kristina seal täiest jõust ning tahtis olla kohe tegija. Tagantjärele tõdes ta, et spordis jõuavadki tippu vaid heas mõttes hullud inimesed.

«Kooli ajal loobusin klassiõhtutest ja muudest pidudest. Olin sportlane ja pidasin režiimi,» sõnas ta. «Olen tänulik oma abikaasale, kes ootas mind nii kannatlikult ning lasi mul olla selline nagu olen.» (PM)

Šmigun-Vähi karjäär täis tõuse, langusi, ent eelkõige suuri võite

•    Veebruar 1977. Suusatajate Anatoli ja Rutt Šmiguni peresse sünnib tütar Kristina – tulevane kahekordne olümpiavõitja ja maailmameister.

•    Veebruar 1993. Plikaohtu Kristina osaleb oma esimesel MMil Falunis. Parimaks jääb 10 km 31. koht.

•    Veebruar 1994. Kristina esimene olümpia Lillehammeris annab parimal võistlusel 27. koha.

•    Veebruar 1995. Esimene suurem läbimurre – Thunder Bay MMil saab ta hiilgava 5. koha. Samal talvel saab juunioride MMil kaks hõbedat.

•    Talv 1996. Sellel hooajal pole täiskasvanute tiitlivõistlust, ent juunioride MMilt lisandub veel kaks hõbedat.

•    Veebruar 1997. Trondheimi MMil on Kristina kaks korda esikümnes, kuid medalikohad jäävad veel püüdmatuks. Juunioride MMil võidab ta lõpuks ometi kaks kulda.

•    Detsember 1997. Kristina sõidab mootorsaaniga vastu puud ning murrab rangluu. Pärast paranemist sõidab ta küll kaks kuud hiljem Nagano olümpial maratoni, ent lepib 46. kohaga.

•    Detsember 1998. Kristina jõuab esimest korda MK-etapil sprindivõistluses esikolmikusse. Finišiheitluses kaotab ta napilt Bente Martinsenile.

•    Jaanuar 1999. Kristina võidab Nove Mestos karjääri esimese MK-etapi. Võitjana koju naastes lahkub Kristina lennujaamast tagaukse kaudu ning teda tervitama tulnud inimesed jäävad pika ninaga. Mõni päev hiljem esineb ta ametliku vabandusega, viidates reisiväsimusele ja ajakirjanike pealetükkivusele.

•    Veebruar 1999. Kristina võidab Ramsau MMil oma esimese medali – hõbeda. Hiljem lisandub samalt võistluselt ka pronksmedal.

•    1999–2000. Kristina on tõeliselt maailma tipus ning võidab hooaja jooksul neli MK-etappi.

•    Jaanuar 2002. Eesti Suusaliitu saabub teade, et Kristina dopinguproov on positiivne. Šokeeritud Kristina eitab kõike ning nõuab B-proovi avamist. «Võin vanduda käsi piiblil, et minu südametunnistus on puhas,» kuulutas ta. Nädal hiljem saab selgeks, et B-proov on negatiivne ning Kristina puhas. Olümpiaks valmistumine on siiski rikutud ning tema parimaks jääb seitsmes koht.

•    Veebruar 2003. Kristina kroonitakse Val di Fiemmes esimest korda maailmameistriks. Samalt MMilt lisandub veel kaks hõbedat ja pronks.

•    2004–2005. Kahe aastaga koguneb Kristinale kaks MK-etapi võitu.

•    Veebruar 2006. Kristina võidab Torino olümpialt kaks kulda! Kommentaarid on liigsed.

•    2007. Nagu Kristinale tavaks, järgneb triumfiga lõppenud hooajale langus. Sapporo MMil jääb parimaks 6. koht. Suvi on helgem – pikaajaline kooselu Kristjan-Thor Vähiga saab abiellumisega ametliku vormi. Suusakuninganna teatab, et jätab järgmise hooaja vahele.

•    Juuni 2008. Kristina sünnitab tütre Victoria Krisi.

•    September 2009. Kristina teatab, et tuleb tippsporti tagasi – eesmärgiks olümpiavõit Vancouveris 10 km vabatehnikasõidus.

•    Veebruar 2010. Kristina võidab Vancouveri olümpial 10 km vabatehnikasõidus hõbeda.

•    Juuli 2010. Kristina teatab, et jätab tippspordi ning pühendab end lapsele ja perekonnale.