Mida Margus Hunt platsil tegelikult teeb?

Foto: Graafika: Margit Randmäe

Kui palju kordi võib meedias lugeda pealkirja: «Margus Hunt blokeeris järjekordse löögi». Mida löögi blokeerimine ameerika jalgpallis aga tegelikult tähendab ja mis ülesanded Hundil veel platsil on?

Ameerika jalgpall koosneb neljast 15-minutilisest veerand­ajast. Nagu tavalises jalgpalliski, loositakse väljakupooled ja ründejärjekord kulli ja kirja visates. Mõlemal poolel on platsil korraga 11 mängijat – ühel ründava, teisel kaitsva orientatsiooniga pallurid.

Poolaeg algab kaitsjate lahtilöögiga, millega üritatakse pall võimalikult kaugele oma lõputsooni (ala, kuhu vastased peavad jõudma) saata. Teine meeskond omakorda püüab murda võimalikult kaugele kaitsjate alasse.

Ründajatel on neli katset, et pall 10 jardi (umbes 9 meetrit) vastaste poolele liigutada. Kui sellega hakkama ei saada, läheb rünnakukord vastastele. Järgnevalt kirjeldame kaitsemängijate ja ründajate tegevust.

Ründemäng

Ründeliin (offensive line) koosneb viiest mängijast – tsenter (center) ja teda mõlemalt poolt toetavad neli äärmist meest (guard’i ja tackle’it). Mäng algab sellega, kui tsenter palli tema taga asuvale mängujuhile (quarterback) ulatab.

Tsentril on avangul kõige vastutusrikkam ülesanne, kuna on ka võimalus, et mängujuht seisab kaugemal ja tsenter peab talle palli täpselt söötma. Pärast lahtimängu asub ründeliin kaitsjaid takistama, et anda mängujuhile aega.

Ründeliini tähtsaimaks mängijaks peetakse aga kõige vasakpoolsemat meest (offensive left tackle). Samal positsioonil mängib näiteks profiliiga NFL klubis Tennessee Titans palliv Eesti juurtega Michael Roos.

«Vasak nurk on paremakäelisel mängujuhil (lõviosa quarterback’e on just paremakäelised – toim) kõige halvema nähtavusega, kuna ta seisab, vasak külg ees, et oleks parem visata. Seetõttu peab vasakpoolseim ründeliini mängija olema kõige osavam, et mängujuhti võimalikult hästi kaitsta,» selgitas Eesti ainsa organiseeritult tegutseva ameerika jalgpalli klubi Tallinna Tormi peatreener Toomas Haidak. «Mängujuhil on keskmiselt kolm sekundit aega mõelda. Valida tuleb kas jooksumäng või söödumäng.»

Jooksumäng tähendab seda, et mängujuht ulatab palli jooksjale (running back), kelle ülesandeks on mänguvahend võimalikult kaugele edasi viia. Söödumängu puhul püüab mängujuht leida ette rutanud püüdjat (wide reciever), kes peab palli püüdmiseks leidma võimalikult turvalise positsiooni.

«Jooksjale antakse pall kätte ja seega on eksimisvõimalus väike. Keskmiselt murravad nad edasi aga neli jardi. Tõenäosus, et pall püüdjale jõuab, on umbes 60 protsenti,» selgitas Haidak nüansse,
Pall võidakse mängida ka tight end’ile, kes on sisuliselt universaalne mängija.

«Tema on hübriid liinimängijast ja püüdjast. Ta võib jääda liini kaitsjaid takistama, aga ka ise palli kandma. Viimastel aastatel on nende roll muutunud tähtsamaks, kuna mehed on atleetlikumad ehk püüdmiseks vajalikud suured mängijad on muutunud kiiremaks,» selgitas Haidak, kelle sõnul on ülikoolide ja eriti keskkoolide liigades olemas ka võimalus, et mängujuht proovib ise läbimurdele minna. «Professionaalsel tasemel mängujuhid reeglina ise palli ei kanna. Ei taheta riskida vigastusega, kuna meeskonnale on suur löök juba seegi, kui mängujuht väiksele sõrmele haiget teeb.»

Lõppkokkuvõttes püüab meeskond jõuda vastase tsooni, kas siis üle väravajoone joostes või vastase alas viibides söötu püüdes. Pärast seda saab ründav meeskond alati võimaluse teenida lisapunkt, lüües palli jalaga läbi värava; või kaks lisapunkti, püüdes kahe jardi joonelt uuesti palliga üle vastase väravajoone murda.

Võimalik on tabada väravat ka keset mängu (field goal), mis on väärt kolm punkti. Märkida tasub, et ründeliini mängijatele, kelle hulgas ka Roos, sööta ei tohi. Palli ja võimalusel ka punkti tuua võivad nad ainult siis, kui nendeni jõuab lahtine ehk kaotatud pall.

Kaitsemäng

Ründajate lahtimängu järel püüavad kaitsjad (defensive line) murda maha mängujuhti. Just siin tuleb mängu USA üliõpilasliiga meeskonnas SMU Mustangsis palliv eestlane Margus Hunt.

Kuna Hunt on Mustangsi juures parempoolseim kaitseliini mängija, siis pallib tema vastu vasak ründeliini mees ehk vastaste osavaim pareerija. Siiani on Hunt suutnud vastase maha murda keskmiselt kaks-kolm korda mängus.

«Kaitseliini mängija kohta kolm kuni viis mahamurdmist kohtumise jooksul on juba hea näitaja, kuna enamiku tööd teevad siiski liinikaitsjad,» selgitas Haidak.

Kui mängujuhil siiski õnnestub lahenduseni jõuda, tulevad kaitseliinis mängu liinikaitsjad (linebacker) ja nurgakaitsjad (cornerback), kes murravad maha kas jooksjaid või püüdjaid. Kui neil see ei õnnestu, tõttavad appi kaks turvajat (safety) ehk viimast meest, kes rünnakuürituse nurjata püüavad.

Hundi üks firmamärke on pooleteise hooaja jooksul olnud löökide blokeerimine, mis tähendab kas ründajate lisapunkti või mängu sees tuleva värava rikkumist.

«Mõlemad on rasked, kuid lisapunkti blokeerimine on ehk isegi raskem, kuna see lüüakse lähemalt ning lööja võib palli seega kõrgemale õhku saata,» märkis Haidak.

Kui viiemehelisel ründeliinil on platsil selge ülesanne ja neile ei tohi palli tahtlikult sööta, siis kaitsemängijad on universaalsed. Näiteks võib atleetlik Hunt lõigata vahelt vastaste sööte ja vajadusel võtta maha jooksja.

«Kaitsemängijal, kes ei suuda vastaseid maha murda, pole väljakul midagi teha,» kinnitas Haidak. «Isegi väike nurgakaitsja peab olema võimeline suurema jooksja või püüdja vajadusel rajalt maha võtma.»