Otepääd ehib maailma parim suusakeskus

Uuenduskuuri läbinud suusastaadioni pärl – nüüdisaegne tribüün ja konverentsikeskusega sarnanev staadionihoone. Foto: Valju Aloel

Asjameeste ja ajakirjanike tööruumid nagu tipptasemel konverentsikeskuses, publiku istmed nagu korralikul jalgpallistaadionil, hooldemeeste hea ventilatsiooniga määrdeboksid – see on tundmatuseni muutunud Tehvandi suusastaadion.

Homme ja ülehomme saab ilmselt lähiriikidegagi võrdluses moodsaim ja luksuslikem suusastaadion murdmaasuusatamise MK-etapiga esimesed tuleristsed. Või mis lähiriikide – paljude suusaspetside sõnul võib Otepää linna serval asuvat kompleksi pidada üheks maailma paremaks murdmaasuusatamise keskuseks.   

Pisut rohkem kui paar tuhat inimest mahutava tribüüni ühte serva ehitatud hoones liikudes on raske aimata, et viibid murdmaasuusatamise võistlusel.

Aastatega on harjutud vaid võistluse ajaks püstitatud telkide ja nende nurgas huugavate soojapuhurite ja ukse avanedes tekkiva tuuletõmbe ja jahedusega, ebamugavatest välikäimlatest rääkimata.

Nüüd on see Otepää jaoks ajalugu, sest isegi ajakirjanike elu on muudetud ülimalt mugavaks – kolmandal korrusel asuva pressikeskuse klaasseina kaudu avaneb vaade tervele staadionile; kui aga ihkad kuulda ka suurvõistlusega kaasnevat melu, võid astuda samas kõrval asuvale suurele terrassile ja kogu sündmuste virvarr on justkui peopesal.

Kuid mis siin rääkida ajakirjanikest, pole põhjust kahelda, et ilmataadi vingerpusside eest kaitset pakkuv mõnusate istmetega tribüün muudab võistluse jälgimise nauditavaks.

Mis aga veelgi olulisem, sõna otseses mõttes luksuslikke tingimusi naudivad ka võistlejate abimehed. Kui Eesti koondise hooldemees Urmas Välbe esimest korda oma uuenenud töökohta Tehvandi staadionil nägi, mõtles ta kahetsusega: «Kahju, et ma siin nii vähe olla saan!»

Põhiliselt väliskomandeeringutes viibiv Välbe nimetas hooldemeeste jaoks ehitatud pikliku kujuga majas asuvate uute tööruumide suurimaks plussiks ventilatsioonisüsteemi.

«Varemalt olen seda jama ja tolmu, mis hoolderuumis lendu läheb, kuni jaanipäevani välja köhinud. Päevas viibime hoolderuumis ju tihtipeale ligi 12 tundi ja maski ei jõua nii kaua kanda.

Paratamatult jätab siinne tolm limaskestale jälje,» rääkis Välbe ja vaatas rahuloleva pilguga kaugusesse.

«Ja mis veel kõige uhkem – meil on siin aken ka! Milline luksus – vaade otse staadionikoridorile! Vähestes kohtades on hoolderuumides sellised aknad,» lisas ta.

Samas olevat uuenenud hoolderuumidel ka puuduseid. Need aga ei pidavat üldmuljet rikkuma.
«Jama on see, et igalt poolt ei pääse rajale. Piirded on kõikjal ees. Eile just mõtlesin, et teen pilti – härra Arukuusk (Otepää MK-etapi korraldaja – toim) hüppas ise ka üle aia.

Kahjuks polnud aga fotokaamerat käepärast. Pildi saamisega ei tohiks aga probleeme olla – pidevalt hüppab keegi kuskil üle aia, sest korralikku ligipääsu pole,» muigas Andrus Veerpalu isiklik hooldemees Margo Pulles.

Küsimusele, miks ligipääs võistlusrajale nii keeruliseks on tehtud, vastas Pulles: «Eks ikka sellepärast, et kord oleks majas. Igaüks rajale ikka ei pääse. Samas mõjub see pisut ahistavalt. Võiks ju rajale niimoodi pääseda, et ei pea nii suurt ringi tegema. Aga vähemalt staadion on hoolderuumidele lähedal.»

Otepää MK-etapil võistluse juhatajana tegutsev Tiit Pekk märkis, et staadioni uuenduste ja tuleval nädalal samas toimuva juunioride MMi radade tõttu tuli veidike muuta ka 5 km pikkust suusaringi. Kuna uue variandi järgi on staadionil keerutamist rohkem, jääb Püksisaare tõusul ära üks paunakujuline lõik.

«Raja raskust see ei mõjuta, Tehvandi tõus on sees täies pikkuses,» kinnitas ta. «Juunioride võistlusel jääb raske tõus ära ja kogu ring on märksa kergem.»

Kas dopingukontrollid tulevad?

Otepää MK-etapi võistluse juhataja Tiit Pekk kinnitas ajakirjanikele, et pole kursis, kas laupäeval ja pühapäeval tegutsevad võistlusel dopingukontrollid või mitte.

«Ruumid on nende jaoks ette valmistatud. Kas nad aga siin tegelikult ka tegutsevad või mitte, selle kohta mul infot pole,» rääkis Pekk. «Viimasel ajal on suusatamises ja ka teistel vastupidavusaladel pandud üha suurem rõhk võistlusvälisele kontrollile. See on hoopis efektiivsem.»

Peki sõnul tehakse lauskontrolli tavaliselt hooaja esimese MK-etapi eel. Muul ajal kontrollitakse sportlasi piisavalt tihedalt ja see muudab võistluse ajal proovide võtmise vähem oluliseks. (PM)