Kuidas ülirikkad naftariigid endale suurvõistlusi ostavad

Katari seni suurimaks võiduks spordielus võib pidada 2022. aasta jalgpalli MMi korraldusõiguse saamist. Pildil ulatab FIFA president Sepp Blatter (paremal) MMi võitjakarika Katari riigi juhile Sheikh Hamad bin Khalifa Al-Thanile (vasakul). Foto: AFP/SCANPIX

Aasta-aastalt annavad spordimaailmas üha rohkem tooni Pärsia lahe ääres asuvad väiksed, kuid naftarahast rikkad riigid, kes saavad aina rohkem suurte võistluste korraldamisõigusi.

Viimasel ajal on Pärsia lahe ääres olevatest riikidest saanud spordivallas kõige rohkem tähelepanu Katar, kes sai endale 2022. aasta jalgpalli MMi korraldusõiguse.

«Me läheme avastama uut maad,» sõnas Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) president Sepp Blatter pärast Katari võitjaks kuulutamist.

Samas pole see esimene suur spordivõistlus ning kindlasti ka mitte viimane, mis toimub Kataris, Bahreinis või Araabia Ühendemiraatides.

Ka Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president Jacques Rogge on tunnistanud, et nad ootavad Lähis-Ida riikidelt järjekordset kandideerimist suveolümpiamängude korraldajaks. Teatavasti üritas Katar saada endale 2016. aasta OMi, kuid see katse veel vilja ei kandnud.

2020. aasta olümpiamängude läbiviimise vastu on juba huvi tundnud Katari linn Doha ning Araabia Ühendemiraatide Dubai.

«Maailma spordigeograafia on muutumas,» sõnas Dubai spordinõukogu esindaja Ahmad Mohammed Al Rahoomi uudisteagentuurile AP. «Kui varem mõtlesid inimesed meie piirkonnast kui ainult naftatootjast, siis nüüd on nad hakanud meid seostama spordiga.»

Reaalsuses toidabki üks haru teist. Pärsia lahe äärsed suured nafta- ja gaasivarud on viinud seal spordibuumi tekkeni. Mida rohkem spordisündmusi see regioon saab, seda rohkem eraldatakse selle jaoks raha, et tulevikus oleks neid veel rohkem.  

Pärsia lahe ääres peetakse juba kahte vormel-1 etappi – 2004. aastast toimub üks GP Bahreinis ning 2009. aastal oli esmakordselt kavas Abu Dhabi GP Araabia Ühendemiraatides. Lisaks on nendes riikides võimalik nautida tipptasemel tennist, golfi, kergejõustikku, hobuste võiduajamist ja palju muudki.

«Varem tehti Pärsia lahe ääres kõik, et neid ei märgataks,» rääkis endine USA suursaadik Kataris Patrick Nikolas Theros. «Praegu näevad nad sporti efektiivse võimalusena teha ennast ja teised Pärsia lahe riigid oluliseks ja eriti oluliseks teiste jaoks.»

Praeguseks on ka näiteks korvpalliliiga NBA suunanud oma pilgud Lähis-Ida poole, et ka ise sealt oma kasumit saada. Detsembris pidasid nad oma esimese ürituse Abu Dhabis, kus toimus pealtpanekuvõistlus, mille saadikuks oli endine tähtmängija Hakeem Ola­juwon.

Rikastes naftariikides on oma oskusi näitamas käinud ka Eesti sportlased. Maailma tenniseeliiti kuuluv Kaia Kanepi mängib igal aastal Dubai tenniseturniiril, ent Eesti sportlased käisid eelmisel aastal veel näiteks Dohas kergejõustiku sise-MMil ning Dubais lühirajaujumise MMil. Aasta lõpus pidas jalgpallikoondis Dohas võõrustaja Katari koondisega sõprusmängu.

«Staadion oli meie mõistes mega. Pole midagi imestada, et neile MM anti, treeningtingimused on siin muinasjutulised,» kirjeldas Eesti koondise peatreener Tarmo Rüütli toona sealseid tingimusi.

Ei ole ka seda kartust, et 50 000 inimest mahutav jalgpalliareen pidevalt tühjalt seisaks. Kui praegu toimuvad Kataris Aasia meistrivõistlused jalgpallis, siis tihtipeale peavad seal kohalike rikkurite rõõmuks oma sõpruskohtumisi mitmed maailma tippriigid. Novembris jooksid Dohas väljakule näiteks Argentina ja Brasiilia oma parimas rivistuses.

Samas pole ka Lähis-Idas läinud kõik nii libedalt. Palju probleeme on valmistanud asjaolu, et sealsed moslemiriigid pole kõige paremas läbisaamises Iisraeliga. Üle-eelmisel aastal tabas Araabia Ühendemiraate kui spordiriiki tagasilöök, kuna nad keeldusid andmast viisat Iisraeli tennisistile Shahar Peerile. Eelmisel aastal sai Peer siiski võistlusel kaasa teha, kuid tema liikumist piirati seal tunduvalt.

Samas juba kardetakse ja mõnes mõttes oodatakse, mis hakkab juhtuma 2022. aasta jalgpalli MMil, kui riiki saabuvad vutifännid, kes armastavad tarbida ka rohkelt alkoholi. Kuigi sealne usk ja kombed ei luba teatud käitumist, vaevalt kõik omadele kaasa elama tulnud fännid suvatsevad neid tavasid austada.

Kuna sealsed riigid rahvaarvu poolest just ei hiilga, on neil oma sportlaste järelkasv küllaltki hõre ning seetõttu on juba aastakümneid imporditud andekaid atleete mujalt maailmast.

Sportlaste importimises on seni suurimat kõneainet pakkunud Katar, kes hakkas üheksakümnendatel passe jagama Bulgaaria tõstjatele. Seejärel on kodakondsus antud paljudele Aafrika jooksjatele. Samamoodi on peaaegu pooled nende jalgpallikoondislastest pärit kas Aafrikast või hoopis Lõuna-Ameerikast. Tihtipeale on sportlastele uue passi andmise järel antud ka uus araabiapärane nimi.

Kas väikesed Pärsia lahe ääres asuvad riigid hakkavad lähiaastatel veel rohkem maailma spordis mõju avaldama, näitab juba aeg.