Baruto: poleks ise sellist tähelendu oodata osanud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaido Höövelson alias Baruto oma koera Roiga.
Kaido Höövelson alias Baruto oma koera Roiga. Foto: Liis Treimann

Pühapäeval aasta viimase sumo suurturniiri lõpetanud Eesti sumomaadleja Kaido Höövelson ehk Baruto jäi lõppenud jõuprooviga igati rahule, ent kahetses, et jõuluks koju Eestimaale ei pääse.


«Plaan oli saada kaheksa võitu ning mul kogunes neid isegi üks rohkem,» muheles Jaapanis Fukuokas toimunud Kyushu-basho’l üheksa võitu ja kuus kaotust teeninud Baruto. «Seega sai peamine eesmärk isegi ületatud.»



Baruto tunnistas, et turniiri eel nappis tal enesekindlust ning seda enam valmistab edukas turniir heameelt. Kõhkluste põhjuseks pakkus Eesti vägilane ülemõtlemist. «Eks enne suurturniiri mõtlen alati, kas vorm on selline nagu peaks,» valgustas Baruto liigse ajutöö tagamaid. «Tegelikult pole selles midagi erilist. Tavaline turniirieelne ärevus.»



Edukas aasta


Enne Kyushu-basho’t sumohierarhias lääne sekiwake seisusesse tõusnud Baruto tõdes, et lõppenud turniir siiski täit rahulolu ei pakkunud – nimelt jäi novembri alguses 24. sünnipäeva tähistanud Baruto hinge kripeldama viimane matš, kus tuli tunnistada ida sekiwake Ama paremust.



«Enne maadlust tegin jalatõste valesti ning matši ajal oli kohutav närvipinge,» selgitas 2006. aasta maikuus eliitdivisjonis Makuuchi debüüdi teinud Baruto. «Seejärel ei suutnud ma enam korralikult keskenduda.»



Hooajale võib 198 cm pikk ja 177 kg kaaluv eestlane tagasi vaadata rahuloluga. Aasta algus kulges Barutol küll tõusude ja mõõnadega, lisaks ebaedule kimbutasid teda kordamööda koduigatsus ja motivatsioonipuudus. «Kuidagi ei ole sel turniiril absoluutselt tahtmist. Võtan kaotusi kui loomulikke nähtusi, see on minu puhul täiesti ennekuulmatu!» rääkis Baruto Postimehele jaanuaris. «Ise ei saa ka täpselt aru, mis toimub.»



Kuid alates suvest läks kõik ülesmäge, ka edetabelis tegi ta hooaja vältel korraliku tõusu.


«Edukas aasta oli,» arutles Baruto, ning avaldas, et on enda arvates aasta jooksul ka tehniliselt arenenud. «Suuremaid vigastusi polnud, pealegi tõusin sumohierarhias karjääri kõrgeimale kohale.»



«Aga sellist tähelendu poleks ma aasta alguses ise osanud arvata,» lisas ta tagasihoidlikult.


Hoolimata järjekordsest edukast turniirist ei õnnestu viimati jaanipäeval kodus Laekvere vallas Rohu külas käinud Barutol Eestisse puhkama sõita, kuna juba sel pühapäeval lähevad sumomehed ühislaagrisse, mis kestab 20. detsembrini.



Verivorsti ootuses


Õige pea algab aga ettevalmistus jaanuarikuiseks turniiriks.



Üksi võõral maal pesitsev Baruto tunnistas, et enne järgmise aasta keskpaika ta tõenäoliselt Eestisse sõita ei saagi. Ka jõule ei saa pidada sellises mahus kui Eestis. Näiteks traditsiooniline verivorst võib sootuks ära jääda.



«Kui kodused saadavad, siis saan proovida,» sõnas Baruto, kes tunnistas, et isu üle nurisemiseks siiski põhjust pole. «Loomulikult tahaksin verivorsti süüa!»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles