«Vahetasin paariks päevaks füüsilise treeningu vaimse treeningu vastu ja loodetavasti on sellest abi,» kirjutas laskesuusataja Eveli Saue enne Vancouveri MK-etappi oma ajaveebis, tekitades poolehoidjates küsimuse, mida ta täpsemalt tegi.
Saue teine katse 500-kraadistel sütel – seekord põletusteta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Käisin uuesti Peep Vainu koolitusel «Saavutama õppimine»,» avaldas Saue, kes seekord osales koolitusel koos elukaaslase, samuti laskesuusatamisega tegeleva Priit Viksiga.
Esimest korda käis Saue sel koolitusel ligi kolm aastat tagasi, 2006. aasta maikuus. Toonane kogemus oli aga seekordsest üsna erinev. «Esimesel korral oli päris palju uut, mul oli vaja õppida eesmärke seadma ja neid saavutada,» meenutas Saue. «Nüüd oli vaja seda teada saada, kuidas siis hakkama saada ja endaga jätkuvalt rahul olla, kui ma neid eesmärke ei saavuta.»
Miks just nüüd? Kas sellepärast, et maailmameistrivõistlustel kogetud pettumusest üle saada? «Ei, tegelikult olen juba mõnda aega tahtnud uuesti minna ja see oli ainus kord, mis mulle ajaliselt sobis,» selgitas Saue. «Tavaliselt on see novembri keskel, kuid siis olen ma Põhja-Soomes treeninglaagris.»
Saue sõnul on koolituse näol tegemist kolm päeva kestva loenguga, samas on see ka võimalus segamatult oma mõttemaailmas rännata. «On kuulamist, kirjutamist, rääkimist, füüsilist liigutamist,» loetles ta. «Esimese päeva lõpus on sütelkõnd. See on küll ainult üks osa koolitusest, kuid samas efektiivseim osa.»
Kui Saue kolm aastat tagasi esimest korda 500-kraadistel sütel kõndis, sai ta niimoodi kõrvetada, et talla alla tulid ka villid. «Ma ei keskendunud siis piisavalt, võtsin seda natuke liiga kergelt ja kui peale astusin, oli suur ehmatus, et söed olidki tulised,» tunnistas Saue. «Nüüd pääsesin villideta, kuna teadsin, mida oodata.»
«Arvan, et kõik on tundnud seda tunnet, kui pead kõrgelt vette hüppama. See on seesama tunne – kardad, aga samas tahad,» jätkas Saue. «Kui selle ära teed, saad kohe emotsionaalse laengu – äge oli! Kui seda mujale üle kanda, aitab see nende asjadega, mida sa päriselus kardad, mis panevad jalad värisema ja kõhus keerama. Hingad korra sügavalt sisse ja teed ära, pärast on üldjuhul parem olla. Mõnikord võid ka haiget saada, aga enamasti ei saa.»
Kõrvaltvaatajale tundub, et vaimne treening tuli Sauele parajalt kasuks – Vancouveri MK-etapil tegi ta 15 km tavadistantsil hooaja ühe parema sõidu, eksides nelja lasketiiru peale vaid ühel lasul. Tõsi, üles jäi võistluse viimane märk, ning nagu Saue pärast tunnistas, oli see psühholoogiline viga.
«Raske on öelda, kuidas ma Vancouveris siis lasknuks, kui koolitusel käinud poleks, aga usun, et mingi mõju sellel ikka oli,» mõtiskles ta. «Laskesuusatamine on paraku närvide mäng, füüsilise harjutamise pealt paljud asjad ei tule. Emotsionaalse tasakaaluta on raskem pihta lasta.»
25-aastane Saue tõdes, et tunneb end nüüd kindlamalt. «Sain enesekindlust juurde ja jõudsin selgusele, mida ma tahan ja kuidas seda saavutada kavatsen,» avaldas ta. «Aga mida? Tahan järgmisel aastal Vancouveri olümpial hästi esineda. Rohkem ma välja ei räägi.»
Eelmise koolituse järel paranesid eestlanna tulemused märgatavalt. «Hooajal enne seda koolitust oli mu parim tulemus 37. koht, järgmisel hooajal oli selge arenguhüpe,» rääkis Saue, kes hooajal 2006/2007 sõitis välja oma parimad kohad – 15 km sõidus sai ta MK-etappidel viienda ja kaheksanda koha, 2007. aasta MMil lõpetas sprindis 15. kohaga.
«Sain suure tõuke sporti teistmoodi edasi teha. Peas käisid teatud klõpsud ära ja nüüd ei suudagi samamoodi mõelda, nagu varem mõtlesin. Nüüd vaatan paljusid asju hoopis teise pilguga.»
Sel nädalal võistlevad Eesti laskesuusatajad hooaja eelviimasel MK-etapil Norras Trondheimis, neljapäeval on kavas meeste ja naiste sprint.