Seli: EOK eelarvet tuleb kahekordistada

Neinar Seli Foto: Margus Ansu

EOK presidendiks kandideeriv Neinar Seli rääkis  Postimehele, mida ta valituks osutudes Eesti spordi heaks ette võtab.

Seni ainsana ametlikult Eesti Olümpiakomitee presidendi valimisteks vajalikud toetushääled kogunud Neinar Seli on kritiseeritud, et ta pole siiani avaldanud oma programmi. Mehe enda sõnul pole aga valimisprogrammide kirjutamine kõige tähtsam ülesanne.

«Miks ma peaksin kirjutama kokku valimisprogrammi – suurendame, vähendame, laiendame… Ma pole nii ebapraktiline,» nentis Seli. «See on nagu spordikongress, kus tullakse ja räägitakse mured ära, aga midagi ei muutu. Kaardistamine on ilus, aga midagi võiks ellu ka viia.»

Neinar Seli, reedel, pärast seda kui selgus, et 60 EOK liiget toetasid sinu esitamist presidendikandidaadiks, märkisid, et mõneti on tegemist usaldusega senisele süsteemile. Seletus on lihtne, olid ju seni asepresident. Kas see tähendab, et midagi ei muutu ja Eesti sport stagneerub edasi?

See on vale lähenemine. Üks kandidaat oli noor ja progressiivne, teine aga vana känd – kuigi ma ei taha end vanaks pidada –, kes mõne meelest tahab rahulikku peesitamist. Teatud mõttes stabiilsust vajavad kõik inimesed ja vanas süsteemis on palju asju, mis end õigustanud, ent vaja on ka asju edasi arendada. Pole mõtet teha reforme lihtsalt reformimise pärast. Raske on asju üles ehitada, aga lihtne on ühe päevaga kõik lammutada.

Olen kindel, et senine süsteem ja areng olid teatud osas õiged, kuid väga palju on ka lahendamata asju.

Mida kavatsed eelkõige muuta?

Tervikprogrammi panen üles siis, kui on esitamise aeg. Aga olenemata sellest, kes saab presidendiks, on selge, et raha tuleb juurde saada – eelarvet tuleb kahekordistada, sponsorsummasid kolmekordistada…

Sõna «tuleb» on hea, aga küsimus on ju rohkem selles, kuidas seda kõike saavutada.

Mul on plaan korraldada ümber terve spordi rahastamise süsteem. Selle üks punkt on praegugi ministeeriumis töös olev kava anda kogu hasartmängust tulev raha jagamiseks EOK-le.

Sponsorite leidmisel on seni tegeletud alalhoidlikult, et mitte võtta üle alaliitude suur­sponsoreid. Ma ei taha palju häid saladusi ära öelda, kuid olles kümmekond aastat Tallinna Sadama nõukogus, tean, et riigiettevõttel on kindlad reeglid, kuidas sponsoreerida. Kolme viimase aasta keskmisest kasumist võib 1,5 protsenti anda sponsorluseks. Sadam paistab sellega silma, aga miks ei võiks teised riigiettevõtted minna sama teed. Väga tubli on olnud Eesti Energia oma terviseradade projektiga, aga see ei paista välja.  

Eesti spordi üheks suuremaks probleemiks on treenerite töö väärtustamine. Oled ka ise väitnud, et selle probleemi lahendamine on üks prioriteete. Paraku pole seda seni Eestis suudetud.

Midagi on siiski ka siiani tehtud. Üks võimalus on koostöös kohalike omavalitsuste ja sponsoritega loodavates maakondlikes spordikeskustes, kus saaks palgale umbes 60–70 esimese ringi treenerit. Seejuures valivad maakondlikud spordiliidud ise välja näiteks kolm ala, millele panustada. Selle projektiga on tegelikult juba alustatud.

See aitab küll üht osa treenereid, kuid väiksemates kohtades ja klubides töötavate treenerite jaoks ei muutu midagi.  

See on ju ka kohaliku omavalitsuse rida, kes peab leidma spordi toetamiseks võimalusi. Rääkisin suvel Soome Olümpiakomitee presidendikandidaadiga ja selgus, et neil on palgal vaid 25 protsenti noortega tegelevatest treeneritest.

Täiendada tuleb Audentese vastuvõtmise süsteemi ja lisaks luua mini-Audenteseid väljapoole Tallinna. Võru või Valga inimene ei taha oma last saata Tallinna, kuid Tartuga oleks nad nõus. Mini-Audentestes oleks lapsed riigi ülalpidamisel, saaksid elamise ja kolm korda päevas süüa. Sellega oleks tagatud ka treeneri ja õpetaja palganõe.

Oma nägemus peaks tulema ka alaliitudelt. Kui mõni rahastaja küsiks minult, milliseid projekte võiks toetada, siis minul pole küll sahtlist ühtegi sellist võtta. Tahaks juba selle aasta sees saada alaliitudelt nelja aasta projekte.

Kõik treenerid, kes näiteks sportmängudes juhivad Eesti koondise lipu all võistlejaid, peavad saama palgale! Jah, see on loosung, kuid ka selle peale tuleb teha projekt. Lisaks peab koondise väljaviimiseks tulema raha EOK-lt, mitte alaliit ei peaks nagu karistuse korras ise koondise jaoks toetajaid otsima.

Veel üks Eesti spordi valus probleem puudutab üleminekut noorteklassist täiskasvanute hulka. Enamik noori pole valmis kohe tipptasemel läbilöögiks, ent vahepealsetel aastatel napib tippu pürgimiseks raha, motivatsioon kaob ja nad otsustavad spordist lahkuda.

Üks esimesi asju, mida presidendina teeksin, on järelkasvu fondi loomine. Seemneks panen enda palga, mis seni oli EOK presidendi töötasu ja mis vanas rahas oli aastas üle miljoni krooni. Selle fondi abil saaks toetust umbes 15 noort sportlast vanuses 19–24. Kui see raha laiali jagada, saab igaüks neist päris soliidse toetuse, lisaks saavad nad ju oma sponsoreid juurde otsida. Kindlasti saab senisest rohkem ära kasutada ka kaitsejõudude ressurssi.

Euroopas on kaitsejõudude abil spordi rahastamine levinud, kuid Eestis pole sellega hakkama saadud.

Eks see on seotud teatud piirangutega ja seotud euronormidega. Kui Euroopa Liit avaldab mõne soovitusliku normi, tehakse see meil kohe kohustuslikuks. Sama on kaitsejõudude sees – teatud normidest üle ei minda, kuid nüüd on eelarvet tõstetud ja selle abil suureneb võimalus nendel teemadel kaasa rääkida. Praegu spordib sõjaväe toetusel vaid 18 noort – tegemist on kaduvväikse arvuga.

Mida sa arvad paljuräägitud, ent seni vaid juttude tasemele jäänud mõttest valida Eestile teatud arv eelisarendatavaid spordialasid ja suunata suur osa rahast just sinna?

Mina läheksin seda teed, kuid lõpuks otsustab seda ikkagi täitevkomitee ja kindlasti ei tähenda see raha äravõtmist.  

Nüüd kukkusid mitmete väiksemate alaliitude hääled sinu toetajate seltskonnast ära.

Ja see ongi takistus, miks keegi ei julge seda välja öelda. Presidendina looksin mitteolümpiaaladele oma motivatsioonipaketi. Aastas teenivad just sellised alaliidud 75–80 protsenti Eestile tulevatest tiitlivõistluste medalitest ja mõistagi ootavad nad selle eest rohkem tunnustamist. Üks variant ongi rahaline fond, mis lähtubki tulemusest. Ühtlase kihina laialijagamiseks ei pruugi raha olla.

Kui palju peaks Eestis olema eelis­arendatavaid alasid?

Tartus valisime kunagi välja 16 spordiala. Valik oli lihtne – lähtusime traditsioonidest, harrastajate arvust, baaside olemasolust ja treeneritest. Samamoodi tehtaks praegu valikud maakondlikes spordikeskustes.

Olümpiakomitee senine roll on jäänud tagasihoidlikuks. Olulistel teemadel pole sõna võetud ning probleemide lahendamisele kaasa aidatud.

Olümpiakomitee kui eestkõneleja roll ja tähtsus peaksid kindlasti suurenema, peame olema autoriteetsemad partnerid kõikidele ministeeriumidele. Eesti pole nii suur riik, et saaksime omada oma spordiministrit. EOK on välja teeninud usalduse olla riigile partner ning riik ütleb välja, et teatud küsimustes tuleb pöörduda just meie poole.

Kuluaarides on palju räägitud kokkumängust ning teatud inimestele asepresidendi või peasekretäri koha lubamisest. Kas julged juba praegu öelda, kes on nendele kohtadele sinu kandidaadid?

Alles siis, kui president on valitud, esitab ta oma meeskonna. Aga ma võin juba praegu öelda, et asepresidendi ja täitevkomitee liikmete kohad on ühiskondlikel alustel. Ma usun, et sa said siit oma vastuse. Ühtegi palgalist täitevkomitee liiget ei tule.

Peasekretäri kohale kuulutame konkursi ja selle inimese valib täitevkomitee. Ükski legend, mida on räägitud, ei pea vett. Mul pole nendel teemadel ühtegi kokkulepet.

Mingi meeskond peaks ju vähemalt mõtetes olema, ei saa ju panna peasekretäriks täiesti suvalist inimest.

Loomulikult, aga ma ei taha öelda välja ühtegi nime, kui pole kindlaid kokkuleppeid. Pealegi tuleb konkurss igal juhul ja sealt võib ju tekkida veel paremaid kandidaate, kui praegu paistab.

Praegusel EOK peasekretäril Toomas Tõnisel on sülearvutis kuulus Eesti spordi rahastamise tabel. Teadupärast käib praegu kogu elu selle järgi. Kas kavatsed selle arvuti kuidagi oma kätte saada?

Sellel arvutil on kindlasti oma hind ja see tuleb kokku leppida. Nendel andmetel on Eesti spordile väga suur väärtus, aga see info peaks olema avalikum ja kasutajate ring suurem. Kogu EOK tegevuses võiks olla rohkem avatust, see pole ju mingi salaorganisatsioon.