Põnevust tõotanud alguse taga pole intriigi märgata

Peep Pahv
, sporditoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Rocki ja Kalev/Cramo kohtumised on ühed vähesed, mis tekitavad tõelise intriigi.
Tartu Rocki ja Kalev/Cramo kohtumised on ühed vähesed, mis tekitavad tõelise intriigi. Foto: Margus Ansu

 Eesti meistriliiga klubide tase, võimalused ja eesmärgid on nii erinevad, et põnevust pakkuvaid üllatusi oodata ei maksa.

Kuigi koduse korvpalliliiga esimese päeva tulemused – uustulnuk alustas võiduga, mitu kohtumist said lahenduse viimase sekundi viskega – lubasid ennustada põnevat hooaega, pole mõtet liigsete ootustega emotsioone üles kruttida. Ilmselt on vähe neid, kes ei usuks, et kevadises finaalis kohtuvad taas tiitlikaitsja Kalev/Cramo ja kahe viimase hooaja hõbe Tartu Rock. Sama loogiline oleks ka Rakvere Tarva pronks.

Tarva peatreener Andres Sõber teeb küll Rakveres vahvat tööd, kuid nii kitsukese eelarvega on hooaja kokkuvõttes kahe suure alistamine pigem ebatõenäoline. Üksikud hammustused on võimalikud, kuid enamat tahta oleks ilmselt liig. Sest suurem rahakott lubab valida kvaliteetsemaid mängijaid ning piiritagustes sarjades kahvatuna näivad pallurid tunduvad koduliigas nõrgematega madistades päris kõvade meestena.  

Tarvale võib kuklasse hingata mitu meeskonda: totaalse muutumise läbi teinud Pärnu, TTÜ, Valga või Tallinna Kalev, kuid väga suurt ohtu ei tohiks nad rakverelastele endast kujutada. Pärnul pole põhiviisikule vahetust ning ka põhijõud – noored leedulased ja Rain Raadik – pole veel läbi hooaja säramiseks piisaval tasemel. TTÜs on Tiit Sokk võimeline panema pealtnäha hallist massist koosnevat seltskonda senisest paremini tegutsema, kuid üle oma varju ei hüppa ning kui jäädakse vaid praeguste mängijate juurde, pole imet oodata. Vaatamata sellele saab neist ilmselt Tarva pronksikoha suurim ohustaja.

Valga on komplekteeritud kesiste leegionäride ja mujalt üle jäänud palluritega – nende mäng pole jätnud erilist muljet. Tallinna Kalevi võõrjõud võiksid senise teenistuse põhjal olla isegi paremad, kuid vähemalt seni pole poliitikust peatreener Kalle Klandorf suutnud hoolealuseid mängima panna. Kuulduste kohaselt segavad meeskonda sisepinged. Nii Valgas kui ka väikses Kalevis napib lihtsalt kvaliteeti.

Vägev eesliin?

Rapla pole mullust imet korranud, kuid arvestama peab seda, et kaks suuremat korvikütti on puudu. Uued täiendused peavad enne panuse suurendamist saama korda oma füüsilise poole ning viimati liitunud Illimar Pilgi meeskonda sobitamine võtab aega. Hito peab aga ilmselt leppima autsaideri rolliga. Seega on kõik selge ja loogiline.

Hooaja eel kiitsid Kalevi ja Rocki peatreenerid oma meeskondade koosseisu. Tiitlikaitsja loots Aivar Kuusmaa kuulutas, et nii head eesliini kui seekord pole tema käsutuses olnudki, Tartus vägesid juhtiv Gert Kullamäe aga rõõmustas, et meeskonnas on tihe konkurents ning igale positsioonile leiab vähemalt kaks mängumeest, keda saab julgelt kasutada.

Milline on aga tegelikkus? Kõige rohkem on saanud end näidata Kalev, ent vähemalt seni pole nende eesliin peatreeneri ootustele vastavalt õide puhkenud. Möödunud hooaja lõpus hiilanud Bamba Fall oleks justkui Frank Elegari tulekust – ikkagi konkurent mänguajale – häiritud ja tegutseb vähemalt seni oma nappide minutite jooksul tagasihoidlikult. Erilist sära pole aga ka Elegari enda mängus. Varasematest hooaegadest harjumuspäraseks saanud resultatiivsust pole näidanud vahepeal hooaja Saksamaal veetnud Rait Keerles.

Neljast suurest mehest on seni kõige rohkem oma tasemele vastavalt mänginud Gary Wilkinson. Ühisliiga statistika järgi on ta Kalevi parim lauavõitleja ja suurima kasuteguriga mängija. Ilmselgelt on tegemist mehega, kes võib vähemalt Eesti ja Balti liiga tasemel saada üheks Kalevi domineerivaks mängijaks, Ühisliiga latt kipub aga temagi jaoks asetsema maksimumi piiril – selle seltskonna mängijate paraadis on ta lihtsalt tavaline mängumees.

Kalevi pikkade pisut märkamatuks jääv roll on tingitud ka sellest, et meeskonna mängujoonises ei satu pall korvi alla kuigi tihti. Rünnakulahendusi püütakse leida pikemate liikumiste ja lõigete abil ning tihti lõppevad need eemalt visetega. Ühtlasi viitab see kalevlaste leeris valitsevale teravuse nappusele.

Neli suurt võitu

Suure pauguga Kalevis alustanud NBA kogemusega Keith McLeod pole sama hooga jätkanud, kuid on kindlasti hea leid. Kalevi eestlastest on Gert Dorbek endale omaselt võitluslik, ka Tanel Sokk näib kosuvat. Gregor Arbet on aga seni suvel koondises nähtu kahvatu vari. Kuusmaa usaldust pole teeninud kahel viimasel hooajal Tarvas palju mänginud ja kevadel Kalevile endalegi palju peavalu valmistanud Martin Dorbek.

Kuigi Rock sai reedel koduliigas Kalevi üle magusa võidu, pole üks mäng nende võrdlemiseks piisav. Tartlased alustasid küll Balti liigas nelja suure võiduga, ent need meeskonnad asetsevad Kalevi Ühisliiga konkurentidest aste või kaks madalamal.

Kullamäe on Tartus läinud hooaja hakul lubatud teed – igas kohtumises püüab ta leida mänguminuteid vähemalt kümnele pallurile ja neil kõigil näib olevat tema skeemis kindel roll. Korraliku eesliiniga vastastega kasutab Rock oma korvialust jõudu, Balti liigas tavaliste lühikeste meeskondadega mängides varieeritakse lühema koosseisuga. Seni nähtu põhjal on kindel, et vähemalt ameeriklasest tagamängija Justin Ingramiga on tabatud kümnesse. Selgema pildi Rocki tasemest annavad aga nädala pärast algavad EuroChallenge’i sarja mängud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles