Tennisest võib saada dopinguskandaali järgmine ohver

Eduka hooaja tõttu on dopinguarsti Luis Garcia del Moraliga seotud sportlastest pidanud kõige rohkem süüdistusi tõrjuma itaallanna Sara Errani. Foto: AFP/SCANPIX

 Mitut endist või praegust tennisestaari seostatakse Hispaania dopinguarstiga.

USA Anti-Dopingu Agentuuri (USADA) avaldatud 1000-leheküljeline raport, mis paljastas legendaarse jalgratturi Lance Armstrongi aastaid kestnud dopingupettuse, on spordimaailmas juba mitu nädalat kõneainet pakkunud.

Erilist tähelepanu on sellele pööratud tennises, kuna raporti kohaselt oli Armstrongi skeemis kesksel kohal aastatel 1999–2003 US Postal Service’is arstina tegutsenud hispaanlane Luis Garcia del Moral, kes on aga koostööd teinud ka mitmete praeguste ja endiste tennisistidega, kes Valencias tennise­akadeemias treenisid.

Tuntumatest mängijatest on del Moraliga kokkupuuted olnud tänavu oma karjääri parima hooaja teinud itaallannal Sara Erranil, kes tõusis eile maailma edetabelis 6. kohale, naiste edetabelis 15. real paikneval venelannal Maria Kirilenkol, meeste 5. numbril hispaanlasel David Ferreril ning endistel maailma esireketitel, õel-vennal Dinara Safinal ja Marat Safinil.

USADA raportis tunnistas mitu ratturit, et del Moral andis neile keelatud aineid ja julgustas neid dopingut tarvitama ning abistas neid dopingu manustamisel. «Te pole tõelised professionaalid, kui te dopingut ei tarvita,» olevat doktor rattureile öelnud.

Del Moral on USADA süüdistusi eitanud, kuid kuna ta ei soovinud nende vastu võidelda, määrati talle eluaegne keeld ja ta ei tohi enam sportlastega tegeleda.

Mitmeid vahelejäänuid

See, et tal on erinevate tennisistidega kokkupuuteid olnud, ei tähenda muidugi automaatselt seda, et nad on dopingut tarvitanud, ent oleks naiivne arvata, et tennis on dopinguvaba spordiala. Juba pikka aega on olnud kahtlused, et tennises ei piisa enam talendist ja tehnikast, vaid seal on ka midagi muud mängus.

Näiteks 1998. aastal Austraalia lahtised meistrivõistlused võitnud tšehh Petr Korda jäi sama aasta Wimbledoni ajal vahele steroidide tarvitamisega, praegu maailma edetabelis 139. kohal asuv ameeriklane Wayne Odesnik sai aasta ja kahe kuu pikkuse võistluskeelu, kuna Austraalia toll avastas tema kohvrist kasvuhormoone, lisaks on staarid – Andre Agassi, Martina Hingis, Mats Wilander, Jennifer Capriati – jäänud vahele narkootikumide tarvitamisega.

Kui del Morali osalus läbi aegade keerukaimaks nimetatud Armstrongi dopinguskandaalis avalikuks tuli, tegi Rahvusvaheline Tennise Liit (ITF) mängijatele ametliku hoiatuse, et nad hispaanlasega enam kokku ei puutuks.

«Loomulikult pole ma huvitatud koostööst inimesega, kes on selliste asjadega tegelenud,» sõnas Errani, kes on ehk enim pidanud tõrjuma jutte dopingust, kuna ta on sel hooajal teinud tõelise läbimurde. «Ta oli Valencia parim arst, muidugi olen temaga palju kokku puutunud. Aga nüüd on tema nimi rikutud ja mõistagi ei mõjunud see hästi ka minu mainele.»

ITFi dopinguvastase osakonna juht Stuart Miller selgitas, et 2015. aastast jõustuvate Rahvusvahelise Anti-Dopingu Agentuuri (WADA) reeglite kohaselt saavad karistada ka need sportlased, kes suhtlevad edasi keelualuste inimestega, ent praegu selle eest sanktsioone ei järgne. «Aga selleks ei pea olema geenius, et mõista, mida arvatakse neist sportlastest, kes kahtlaste inimestega edasi suhtlevad,» nentis Miller.

Alates 1995. aastast on tennises teadaolevalt olnud 63 dopingujuhtumit, kuid arvestades, et sel alal on kontroll muude aladega võrreldes leebem, võib patustajaid kõvasti rohkem olla.

«Risk on muidugi olemas, kuna tennises on mängus suur raha ja seetõttu on lihtne ahvatlustele järele anda,» tõdes Miller. «Ma ei saa öelda, et suudame kõik petised vahele võtta, sest kahjuks ei ole meil võimalik igat mängijat iga päev testida. Peame lisaks dopingukontrolli läbiviimisele tegelema ka ennetustööga, raha tuleb mõlema vahel jagada.»

Samas ei taha Miller uskuda, et doping on tennises laialdaselt levinud. «Kindel on see, et tennisistid on keelatud aineid tarvitanud, ilmselt mõned tarvitavad ka praegu ja tõenäoliselt tarvitatakse ka edaspidi. Aga kas tegemist on süstemaatilise dopingutarvitamisega? Me pole seda tõestavaid tõendeid leidnud,» lausus ta. «See ei tähenda, et me ei püüaks, kindlasti jätkame oma tööga ja püüame valemängurid vahele võtta.»

Arenemisruumi küllaga

Kui aga arvestada tennisistide arvu, on dopingukontrollil arenemisruumi küllaga. Viimase nelja aasta jooksul on igal hooajal testitud umbes 2000 sportlast, mullu võeti proove 1206 mehelt ja 944 naiselt, võistlusväliselt võeti aga vaid 21 vere- ning 195 uriiniproovi – WADA asutaja ja endise esimehe Dick Poundi sõnul on need äärmiselt väikesed arvud.

«Iga sportlane, kes annab positiivse proovi mõnel võistlusel, nagu näiteks US Openil, ei põru üksnes dopinguproovis, vaid ka IQ testis,» märkis Pound, et võistlusvälistele proovidele tuleks suuremat rõhku panna, kuna turniiride ajal jäävad vahele vaid rumalad.

WADA koodeksi kohaselt nõuab ITF, et edetabeli umbes 60 paremat meest ja naist peavad oma asukoha teatama ning lisaks peavad nad andma kellaaja (kas või näiteks kell 8 hommikul – toim), mil testija neid kindlasti kätte saab.

Poundi sõnul aitab see reegel neid, kes sarnaselt Armstrongi skandaaliga seotud ratturitega tarbivad EPO-laadseid aineid mikrodoosidena, mille jäljed kaovad organismist 6–8 tunniga. «Kui sul on sellised ajaaknad teada, oled selleks ajaks, kui testijad tulevad, täiesti puhas,» selgitas Pound.

Poundi sõnul tuleb ITFil selgeks mõelda, kas nende dopinguprogramm on mõeldud petiste tabamiseks või lihtsalt selleks, et maailmale näidata, nad on keelatud ainete vastu, kuid tegelikkuses suurt midagi ära ei tehta.