Nool: Seli ei näinud mind oma tiimis

Olümpiarõngastega sall on Erki Noolel juba olemas, kas aga selja taga avanev uks viib ta EOK asepresidendi kohale või tabab teda nelja aasta tagune saatus, saab selgeks tuleval neljapäeval. Foto: Toomas Huik

Eesti Olümpiakomitee presidendi ja juhtkonna valimiste ümber käivad omapärased mängud. Erki Nool, kelle esitasid asepresidendikandidaadiks kergejõustikuliit, Viljandimaa spordiliit ja koolispordiliit, otsustas astuda presidendiks ihkava Madis Kallase paati. Samas pooldasid needsamad kolm spordiliitu presidendikandidaadina Neinar Seli… 

Nool ise ei tee sellest suuremat numbrit. «Olümpiakomitee juhtide valimistel ei peaks minema nii isikuliseks, et on üks leer ja teine leer,» arvas ka neli aastat tagasi asepresidendi kohta himustanud, ent toona sellest ilma jäänud Nool.

Seekordsetel valimistel autsaideriks peetava Kallase tiimi kuulumine ei pruugi seegi kord teda Eesti spordi juhtimise tippu viia. Või hoopis vastupidi – näiteks Ida-Virumaa skandaalne spordijuht Rene Kundla avaldas arvamust, et võttes Noole oma asepresidendikandidaadiks, tegi Kallas enda teadmata harakiri.

Erki Nool, nõustusid liituma Madis Kallase tiimiga, seega arvad, et tal on võimalus valimised võita?

Pigem on tõenäosus 60:40 Neinar Seli kasuks. Kuid miski pole päris kindel – Kallas on oma nägemuse avalikustanud, aga me ei tea, millega ja kas üldse tuleb välja Seli.

Kas Seli ei püüdnud sind kui olümpiavõitjat ja riigikogu liiget ning muidu sõnakat inimest oma paati meelitada?

Ta pole minuga ühendust võtnud. Kui viimati rääkisime, jäi jutt, et peaksime suvel kohtuma ja neid asju arutama, kuid midagi pole toimunud. Teen sellest järelduse, et Seli ei näe mind oma meeskonnas, vastasel korral oleks ta ju minuga kohtunud ja rääkinud.

Kallase meeskonnaga liitumine näitab, et tema programm on sulle meeltmööda.

Olen Kallase mõtetega tuttav ja näen, et mehes on hasarti. Võtame näiteks treenerite tasustamise probleemi lahendamise läbi maakonna spordikeskuste – iseenesest on sellel mõttel jumet, kuid jätab õhku ka palju küsimärke. Idee nõuab kindlat nägemust, et maapiirkondades ja linnades peavad kaduma ühemeheklubid. Kallas kirjutab oma programmis, et klubide minimaalne suurus võiks olla sada liiget, kuid tegelikult peaksid need olema veel suuremad. Lisaks tuleb selgeks teha, milline funktsioon jääb maakondlike keskuste tekkimisel Audentesele – võib-olla kaovad individuaalalad sellisel juhul sealt sootuks.

Kindlasti tuleb kohe selgeks teha, mida me üldse Eesti spordilt tahame saada. Kas tahame tiitlivõistlustelt medaleid? Aga samas oleme avalikult kuulutanud, et medalite tootmine pole võimalik… Londoni olümpialt võideti kaks medalit ning seepeale võtsime kohe seisukoha, et olümpia läks korda.

Kui aga vaadata asja teisest küljest: Londonis osales 32 Eesti sportlast – viimase aja väikseim delegatsioon – ja kui vaid neli sportlast jõuavad esikümnesse ning me ütleme, et see on kordaminek, no siis polegi ju vaja midagi muuta…

Usun, et asepresidendikandidaadina on sul asjadest oma nägemus olemas.

Loomulikult on! Samas tean jutte, kus räägitakse, et Erki Nool tuleb hoida Eesti spordist nii kaugel kui võimalik.

Riigikogus on rühm endisi tippsportlasi ja tihti süüdistatakse, et me pole seal midagi teinud. Aga tegelikult pole meilt keegi midagi rohkemat soovinudki, kui lisaraha hankimist – ning seda on ka saadud.

Või võtame meeskonnaalad. Kunagi rääkisin Tartus korvpalluritega ja jutuks tuli vajadus sportmänge eriliselt toetada. Nõus! Aga küsisin kohe, et miks pallimängualad ise ei võiks seda rahastamise süsteemi välja töötada – individuaal­alade tegijad ei hakka ju nende eest ettepanekuid tegema.

Kevadel osalesin Eesti Kergejõustikuliidu volikogu koosolekul. Seal räägiti jälle sellest, et treenerite palga küsimus pole leidnud lahendust. Olen selle väitega nõus, aga kergejõustikuliidus on 40 klubi – miks see seltskond pole pakkunud välja ühtegi ideed, kuidas olukorda lahendada?

Jaak Salumets on rääkinud, et anname ülikoolidele raha juurde, et nad saaksid tegeleda treenerite koolitusega. Praegu oleme aga seisus, kus inimene käib ülikoolis, lõpetab selle, aga treenerina töötamiseks peab ta ikkagi taotlema tasemeid läbi olümpiakomitee.

Kõikide nende probleemidega tuleb spordirahval endal tegeleda, keegi teine seda tegema ei tule.

Olümpiakomitee asepresident on Eesti spordis väga mõjukal positsioonil. Milliseid samme kavatseksid selles rollis astuda?

Esialgu ma ei tea, kes on Kallase valik teiseks asepresidendiks, kuid arvan, et see inimene võiks olla talialade esindaja – näiteks suusaliidu juht Sandor Liive. Nii oleks lihtsam töid jaotada.

Üks tähtsamaid asju oleks spordiseaduse muutmine, see vajaks olulist kohendamist. Ka selleks võiksid ettepanekud tulla spordiinimestelt endilt, tuleb täpselt selgeks rääkida, mis suunas tasuks nende asjadega minna.

Seega oleksid sa ise valmis sellega tegelema?

Muidugi olen! Meil on pidevalt räägitud spordikoolide sulgemisest ja sellega Eesti spordile tekitatud kahjust. Kas sa tead, kui palju tegutseb Eestis spordikoole? Seitseteist! Need koolid saavad kokku rohkem raha kui spordiklubid. Aga kui palju spordikoole on näha Eesti meistrivõistlustel? Spordikoolide lapsed võistlevad klubide eest! Olen sellest varemgi rääkinud.

Üks minu suuremaid soove oleks see, et lapsed saaksid spordibaase tasuta kasutada. Kui näiteks korvpallipoisil tuleb soov minna saali viskama, saaks ta seda vabalt teha. Muidu ei ole ju võimalik areneda.