Sport on Eestis ülejäänud kultuurist kehvemas seisus

Vaatamata spordi juhtimises ja rahastamises valitsevatele probleemidele, on rahvaspordiüritustel massiliselt osalejaid. Foto: Toomas Huik

Meie noorte tervis on kehv, poisid praagitakse sõjaväest välja enamasti tervislikel põhjustel. Samas teatame uhkelt, et oleme spordiriik, kuigi meie peaminister on avalikult teatanud, et sport ja selle tulemused pole riigi asi. Ja nii see paistabki olevat, sest valdkonnaga tegelevad kultuuriministeeriumis kolm inimest. Tõsi, on veel ka Eesti Olümpiakomitee, kus tegeleb reaalselt spordi juhtimise ja koordineerimisega ehk viis inimest, kuid ikkagi peaks kahe käe sõrmedest piisama, et saada kokku üleriiklikult spordi suunamisega ja juhtimisega tegelejate arv.

Sageli öeldakse, et suurim vale on statistika, samas pole normaalset analüüsi võimalik arvudeta teha. Allpool ongi minu nägemus ametlikus spordistatistikas näidatud arvudest. Analüüsides ametlikku spordistatistikat ja mõistes nende arvude tagamaid, saame ehk paremini edasi minna. Võib ju öelda, et kas sellist Eesti sporti me tahtsime, aga ehk on parem, kui ütleme, et selline on Eesti sport täna, kuid me peame siit edasi liikuma.

Vähe inimesi

Eesti spordis liiguvad Eesti olude kohta küll suured summad, kuid see raha on jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt. Eesti spordist räägitakse-kirjutatakse meedias päris palju, aga enamasti suhteliselt ebaprofessionaalselt ja üheülbaliselt, sest spordiajakirjanikud ei adu tihti spordialade põhitõdesid, spordi mõtet ühiskonna ja indiviidi jaoks.

Riiklikult on kultuuriministeerium ja tema spordiosakond eesotsas asekantsleriga pandud siiski vastutama riikliku spordi rahastamise eest. Vaadates kultuuriministeeriumi 2010. aasta aastaruannet, näeme, et tegelikest kuludest on spordile läinud vaid pisut üle kümne protsendi, kõik muu on eraldatud muule kultuurile (kirjandus, muusika, teater, muuseumid). Kultuuriministeeriumi haldusalas on vaid kaks spordi sihtasutust – Tehvandi Spordikeskus ja Jõulumäe Tervisespordikeskus.

Kui muudes kultuurivaldkondades on kümnetesse objektidesse investeeritud sadade miljonite eurode eest, siis spordis sai raha vaid üks objekt – Tehvandi suusastaadion. Kõnealuse aastaaruande järgi järgmisel aastal sporti investeeringud üldse ei tehta. Riiklikult ongi just Tehvandisse viimasel aastakümnel antud palju raha, et arendada suusasporti Eestis. Kas nüüd just tänu sellele, aga olümpiavõitjad ja maailmameistrid on meil suusatamises tänaseks olemas ja Eesti riik loodab ka lisa, sest 2013. aasta riigieelarve projektis on Tehvandile ette nähtud 2,4 miljonit eurot ja Jõulumäele 470 000 eurot.

Teine suur riiklik rahaeralduskoht spordiklubidele on Eesti Kultuurkapital, mis algselt oli mõeldud eelkõige just mitteametkondlikuks lisaraha andmiseks kultuurile ja spordile. Praeguseks on seis kujunenud selliseks, et enamiku rahast jagavad siiski ametnikud. Riiklikult on paika pandud, et 63 protsenti tuludest eraldatakse kahele kultuuriehitisele. Kultuurkapitalide sihtkapitalides on eesotsas riigiametnikud või poliitikud ning spordile eraldatakse selle aastaeelarve järgi alla 15 protsendi sihtkapitalide jaotatavast rahast.

Riikliku spordiregistri andmetel on oktoobri seisuga Eestis 2416 spordiklubi 114 803 harrastajaga. Spordikoole oli samal ajal 190 ja õpilasi neis 32 646. Kui Tallinnas oli 683 klubi 64 137 harrastajaga, siis Hiiumaal 34 klubi 1079 harrastajaga. Tegelikult moodustavad Harju- (koos Tallinnaga) ja Tartumaal asuvad klubid üle poole klubide arvust Eestis. Harrastajate osas on pilt veelgi kurvem – Harjumaal on 53,2 protsenti ja Tartumaal 13,2 protsenti harrastajatest Eestimaal, seega jääb ülejäänud maakondadele vaid 33,6 protsenti harrastajate koguarvust.

Ka absoluutne enamik spordikoolidest asub Harju- ja Tartumaal – vastavalt 103 ja 24. Spordikooli pole vaid Hiiumaal. Ametliku statistika järgi on ühes klubis keskmiselt 60 harrastajat ja spordikoolis keskmiselt 172 õpilast. Seega on spordikoolid tunduvalt suurema inimeste arvuga kui spordiklubid, kuigi loogiline oleks kas võrdne või vastupidine seis. Ka siin on maakonniti pilt erinev. Suurimad erinevused on Lääne-Virumaal (koolis 505 õpilast, klubis keskmiselt 36 ehk 13,9 korda), Ida-Virumaal (vastavalt 335, 45 ja 7,4) ja Viljandimaal (160, 34 ja 4,7). Ehk on just nende arvude taga tõsiasi, et enamik meie parimatest sportlastest ei sirgu mitte tõmbekeskustes, vaid neist kaugemal.

Kui 1998. aastal tegutses Eestis 734 ja 2005. aastal 1599 spordiklubi, siis 2011. aastal oli tegutsevaid klubisid juba 1692. Harrastajate arv neis küll nii palju ei suurenenud, kuigi kõik on pidevalt rääkinud vajadusest klubides harrastajate arvu suurendada ja klubide arvu vähendada. Vastupidi, ühe klubi kohta harrastajate arv hoopis vähenes. Kui 1998. aastal oli ühes klubis keskmiselt 92 harrastajat, siis 2011. aastal vaid 76.

Küll on aga tõusnud alla 19-aastaste noorte osakaal klubides. Ilmselt on mitmed spordiklubid erinevatel põhjustel loonud enda juurde ka spordikoole ja nii on paljud noored kirjas nii klubis kui ka spordikoolis. Seega on klubid vastupidiselt meie ootustele ja tahtmistele kogu aeg väiksemaks jäänud.

Kultuuriministeeriumi aruandes märgiti uhkelt, et treenerite ja juhendajate arv on klubides kasvanud, kuid see on vaid medali üks pool. Treenerite ja juhendajate üldarv on kasvanud võrreldes 1998. aastaga kolm korda, küündides 3899 inimeseni. Keskmiselt on ühes klubis kasvanud treenerite arv 1,5-lt 2,3-le. Aastatuhande vahetusel oli iga saja harrastaja kohta kaks treenerit, nüüd on juba kolm treenerit – see kinnitab tõsiasja, et enamik harrastajaid tegutseb enamasti oma käel ja iseenese tarkusest.

Kurbnaljakas on aga treenerite suure arvu juures see, et vaid 11,7 protsenti neist töötab treenerina põhikohaga – selliseid inimesi on 455. Rohkem kui 70 protsenti treeneritest ehk 2775 inimest teeb oma tööd tasu saamata. Ei ole normaalne, et enamik teeb treeneritööd muu põhitöö kõrvalt ja tasu saamata. Kas valetab statistika või ongi tegelik olukord nii absurdne…

Absurdne olukord

Aga tegelikult on põhisõnum hoopis see, et praegu on vaid 21 protsendil Eestis tegutsevatest treeneritest eriharidus. EOK ja alaliidud võtsid enda kanda treenerikutsega seonduva temaatika ja sellega on rahulikult lastud sisuliselt põhja meie kõrgkoolide treenerikoolitus. Riik kõrgkoolidelt treenereid ei telli ja arvatakse, et meid päästavad kutsekvalifikatsiooni kursused, mis on vist tunduvalt lihtsam ja odavam kui kõrgkoolist tulnud eriharidusega treeneri ettevalmistamine. Eriliselt absurdne on olukord ka veel seetõttu, et kõrgkoolilõpetaja ei saa kutsetunnistust enne, kui ta on käinud veel mõnel kursusel. Me oleme oma treenerite ettevalmistuses juba lootusetult ajale jalgu jäänud ja peame alustama sealt, kus kümmekond aastat tagasi lõpetasime.

1998. aastal oli spordiklubide tulu vaid 80 280 krooni, eelmisel aastal oli see kroonidesse ümberarvestatuna juba 766 778 krooni ehk kasv oli ligi kümnekordne, kuid ka klubisid on juurde tulnud. Kuigi riik on kinnitanud, et sport ja selle areng pole riigi probleem, on ometi raha spordiklubidesse suunatud. Riigi toetus on siiski olnud suhteliselt väike ning enamasti jäänud alla 10 protsendi spordiklubi tuludest. Pärast 2000. aastat on see pidevalt vähenenud ning eelmisel aastal oli vaid 4,8 protsenti. Kui me liidame siia ka kapitalidelt ja fondidest saadud raha, siis pisut olukord paraneb ja riigi osatähtsus tõuseb 8,5 protsendini.

Omavalitsuste panus on viimase kümmekonna aasta jooksul samuti vähenenud. Kui 1998. aastal toetasid omavalitsused spordiklubisid keskmiselt 21 305 krooniga, siis eelmiseks aastaks oli toetuse summa kasvanud küll 130 246 kroonini, mis moodustas kogutuludest 17 protsenti.

Tekib küsimus, mille arvelt on siis spordiklubide tulud kasvanud. Eelkõige liikmete ja harrastajate maksudest, mis 1998. aastal moodustas 10,2 protsenti kõigist tuludest. Mullu moodustasid klubimaksud juba 36,7 protsenti kogutuludest.

Tuludega samaväärselt on kasvanud ka kulud, kuid viimastel aastatel on tulud siiski kulutusi ületanud. Enim huvitab meid tööjõukulu, mis moodustas eelmisel aastal kogukuludest 17,3 protsenti, millest tugevalt üle poole moodustavad treenerite töötasud. Samas küündib treenerite tööjõukulu vaid 11,4 protsendini kogu kuludest. Treener teenib keskmiselt 273 eurot kuus, nii et pole vaja imestada, miks meil on nii vähe eriharidusega ja klubis põhitöökohaga töötavaid treenereid.

Ilmekad arvud

Spordiklubide statistikas on nii tippsportlased kui vaid mõni kord nädalas harrastavad harrastajad. Peale selle ei ole spordiklubide kuludesse läinud see raha, mida sportlased ise või nende toetajad – nooremate puhul eelkõige vanemad – on ise vahetult panustanud treeningvarustuse ostmiseks ja võistluskulude korvamiseks.

Arvud näitavad ilmekalt, et sport on võrreldes teiste kultuurivaldkondadega kehvemas seisus. Kahtlemata peaks just nende arvude alusel tegema tõsise analüüsi, mille abil saaks Eesti sporti normaalsel viisil arendada.

Lõpetuseks. Eesti sport on tihti orienteeritud nendele tippsportlastele, kes juba juunioride vanuseklassis jõuavad olümpia medalimeeste tasemele. Meie piiratud võimaluste juures on sellisel süsteemil hulk eeliseid, kuid ka tõsiseid puudusi. Meil on mitmeid näiteid, kus varajase andekusega on kaasnenud soliidsed toetussummad, kuid täiskasvanuks saades on noor lootus spordiareenilt kadunud.

See sunnib mõtlema ka spordi arengu alternatiivsetele variantidele. Üleminekul noorte või juunioride vanuseklassist täiskasvanute hulka kaob suur hulk sportlasi reaalse igapäevase elu probleemidega kokkupuutumisel – on vaja omandada elukutse, teenida raha elamiseks, luua perekond ja lahendada sellega seoses kõik probleemid.