Nagu kesine film, mille esilinastust vaadates on järgnevad stseenid etteaimatavad ning lõpplahendus selge juba esimestest kaadritest – selline nägi välja Eesti Olümpiakomitee presidendivalimine.
Häid ideid ja raha nende elluviimiseks
9. november 2012, 07:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viru hotelli teise korruse saal on rahvast täis. Üldkogu alguseks on end registreerinud üle saja EOK liikme, kohal on ka muid spordiga tihedalt seotud inimesi ja palju ajakirjanikke. Seltskond on elitaarne: riigikogu liikmed, suurärimehed, kõrgete tiitlitega pärjatud sporditšempionid. Lipsustatud meeste vahel hakkab silma Aivar Pohlak, nagu ikka oma kuulsas lambanahkses vestis ja näpus kootud tuttmüts, mis asendas jalgrattaga saabunud mehel kiivrit.
Tallinna linapea ja ühtlasi Eesti Uisuliidu president Edgar Savisaar hilineb viis minutit, ent leiab endale siiski istekoha. Nagu hiljem selgub, ei tulnudki ta sinna spordi teemadel kaasa rääkima, vaid hoopis naiste üle mõtisklema, naised pidavat talle meeldima. Eeldatavalt kauni mõttelennuga veteranpoliitik pole tulijatest viimane, hilinejate seas on ka olümpiavõitja Jüri Tarmak ja Ida-Virumaa spordiliidu valimistel hääletamisega skandaalikese põhjustanud Rene Kundla.
Viimaseid tunde presidendi staatuses Mart Siimann annab pärast esimesi protseduurilisi ja seetõttu ka üsna formaalseks kujunenud sissejuhatavaid hääletamisi sõna presidendikandidaatidele.
Kallas – noor selge silmavaatega mees – tänab esmalt neid, kes andsid tema kandideerimise toetamiseks algkirja. «Tänu teile toimuvad VALIMISED,» rõhutab ta. «Täna on see päev, kui spordirahvas saab öelda, kuidas edasi minna. Leian, et sahkerdamine ja tagatubade kokkulepped ei saa olla spordi juhtimise aluseks.»
Kallase jutu ainus üllatavam hetk on siis, kui ta räägib hiljutisest Saaremaalt Tallinna sõitmisest, kui temaga ühes autos oli järgmine EOK president, kes kiitis teda õige asjaga tegelemise eest. Hiljem, pärast täpsustavat küsimust, kas ta rääkis iseendaga, tunnistab Kallas, et jutt käib Gerd Kanterist.
Kuigi Seli peaks olema suurte kogemustega ning elu jooksul käinud läbi ka vasktorudest, on tema esinemine kobav. Mees närveerib, selles pole kahtlustki. Ta jutt on ametlikum ja erinevalt Kallasest keskendub ta oma programmi veelkordsele tutvustamisele. Jutus pole midagi sellist, mida me poleks juba kuulnud.
«Toimivat süsteemi ei saa pea peale pöörata. Uuendused on küll vajalikud, kuid neid ei saa teha uuenduste endi pärast,» kordab ta juba varem öeldut. Veidike tekitab elevust torge Erki Noole aadressil – medalitest rääkides märkis ta, et neid saab ka heiteringis välja rääkida – ja praeguse valitsuskoalitsiooni lepingu tutvustamine. Nii Kallas kui ka Seli mahuvad oma ettekandega ettenähtud 15 minuti piiridesse.
Järgneb pool tundi kestev voor, kus mõlemad kandidaadid peavad koolipoisilikult kõigi ees seisma ja vähem või rohkem ründavatele küsimustele vastama.
Esimese intrigeeriva küsimuse esitab Ants Veetõusme, kes palub mõlemal mehel nimetada oma eelistused teisele asepresidendi kohale. Seni on kumbki avalikustanud ühe asepresidendi kandidaadi ja hoidnud teist kiivalt saladuses. Nüüd pole pääsu ja Kallas üllatab Urmas Sõõrumaa nimega. Seli vastus on aimatav: Toomas Tõnise.
Nagu ikka on heal tasemel Kallase paadis istuv Erki Nool. «Lugesin eile riigikogus ette seaduseelnõu ettevõtete vabastamisest töötajate sportimisega seotud erisoodustusmaksust. Sellele oli jäigalt vastu ainult üks erakond – Reformierakond. Kas siis, kui sina, Neinar Seli, saad presidendiks, hakkab EOK seda ettepanekut toetama?» küsib ta ilmselge vihjega Seli Reformierakonda kuulumisele. Seli ei väärata, vaid näitab, et on spordi poolt: «Isiklikult arvan, et see maks tuleks ära kaotada!»
Ja nii pool tundi. Küsimused on valdavalt asjalikud ja meeste vastused samuti. Saalis istuvate inimeste nägudest võib aga välja lugeda, et Seli ja Kallase jutul pole suurt tähtsust – otsus, kelle poolt hääletada, on juba langetatud. Kohati muutub olukord isegi piinlikuks, kui lugupeetud spordiinimesed ei suuda poolt tundi vaikselt istuda ning omavaheline jutukõmin muutub üha valjemaks. Kas tõesti asja sisuline pool ei huvitagi kedagi …
Taas tõuseb Nool ja küsib Seli lubaduse kohta tõsta EOK sponsorsummasid kolm korda. Seli esitab seepeale huvitava ettepaneku: «Riigiettevõtetel on luba jagada sponsorluseks 1,5 protsenti kolme viimase aasta kasumist. Tallinna Sadam on seda ka teinud ja saanud ka palju kriitikat. Tegelikult võiks rahanduskomisjon teha ettepaneku, et kõik riigiettevõtted annavad spordile oma kasumist pool protsenti. See tagaks EOK toetuste kasvu isegi rohkem kui kolm korda.»
Hiljem võetakse see teema kuluaarivestlustes uuesti üles ja leitakse, et ettepanekul on jumet. Samas eeldab see suuri poliitilisi kokkuleppeid, mille sõlmimine pole kerge.
Viimaseid minuteid presidendiametis olev Siimann lõpetab küsimustevooru ja kuulutab välja salajase hääletuse ning koos sellega ka paarkümmend minutit kestva vaheaja.
Kui uuesti saali kogunetakse, astub häältelugemise komisjoni esimees Martin Pedai kõnepulti ja teatab: «Kokku võeti välja 117 hääletussedelit. Kolm neist osutusid kehtetuks. 29 häält sai Madis Kallas, 85 häält Neinar Seli.»
«Palju õnne, härra president!» pöördub Siimann Seli poole. Amet on üle antud.
«Tänan südamest selle mandaadi ja usalduse eest ning luban olla kõigi EOK liikmete president,» vastab Seli ning tema hääl on nüüd juba kindel ja kõlav. Ta teatab ettearvatult, et asepresidendikandidaadid on Kristina Šmigun-Vähi ja Toomas Tõnise, ning esitab ka 14-liikmelise täitevkomitee. Algab uus hääletus, kuid see ei huvita enam eriti kedagi. Kõik läheb nii, nagu Seli ja tema meeskond soovib. Lilled, kallistused, aplaus.
«Häid ideid teile ja palju raha nende ideede elluviimiseks,» alustab Siimann lõppsõna. Ta lubab hoolikalt jälgida Seli tegevust ja tänab Kallast kandideerimast. «Koosolek on lõppenud!»