Mobiilita mees Michiganist

Turistide lemmikpildistamiskohaks saanud «Isa ja poja» skulptuur ajas Justin Ingrami muigele. Miks on isa ja poeg ühepikkused ning miks nad on alasti, ei saa korvpallur kunstniku sõnumist aru. Foto: Sille Annuk

«Ma vihkan kaotamist,» tunnistab Rocki mängujuhiks palgatud ameeriklane Justin Durel Ingram (27), kes kõmmutas oktoobris Kalev/Cra­mo vastu võidumängus hullumeelsed 33 punkti ning mängis ennast hoobilt Tartu korvpallipubliku südamesse.

Järgmised mängud pole küll olnud nii suureskoorilised, kuid ilmselgelt on Ingramist saanud Rocki meeskonna mootor ja liider, kelleta Tartu tiimi enam ette ei kujutagi.

Vaid 185 sentimeetri pikkuse Ingrami korvpalliarmastus sai alguse lapsepõlves, kui ta hakkas viieaastaselt koos treenerist isaga pallisaalis kaasas käima. «Sellest hetkest, kui ma ennast mäletan, on korvpall kogu aeg minuga olnud. Meie peres mängisid kõik korvpalli,» lausub Ingram, kellel on üks vend ja kaks õde.

«Meil polnud nii, et tüdrukud, teie minge kööki süüa tegema. Olime alati koos,» lisab Ingram. Michael Jordani ees peab ta oma suurimaks iidoliks vanemat õde Alayne’i, kes mängis aastaid WNBAs.

Kuulsaid nimesid leiab Ingrami suguvõsast veelgi, näiteks tema onu Kevin Jackson võitis 1992. aastal Barcelona olümpiamängudel kuldmedali maadluses.

Ungarist Eestisse

Eestisse saabus neli aastat Prantsusmaal mänginud ning möödunud hooajal Ungari kõrgliiga resultatiivseim korvikütt augusti lõpus.

«Olin Eestist kuulnud, aga ei teadnud, kus see asub,» meenutab Michigani osariigist pärit Ingram. Ta ei varja, et muretses enne siia sõitu kõige rohkem kohaliku kliima pärast.

«Kui nägin, et Eesti on Soome ja Venemaa kõrval, sain aru, et soe siin pole. Kõik, kellega rääkisin, ütlesid, et siin on väga-väga külm,» väristab Ingram õlgu ning pakub, et on pärinud soojalembuse emalt. Ing­rami Roosi tänava üürikorteri temperatuur küündivat väidetavalt kahekümne kaheksa soojakraadini. «Ma ei taha olla külmas. Kui pean külmas toas magama minema, lähen hulluks.»

Kui ilm kõrvale jätta, jagub Ingramil Tartu kohta vaid kiidusõnu. «Inimesed on kenad ja sõbralikud ning linn on ilus,» sõnab mees, kes ei jää oma nahavärvi tõttu tänaval märkamata. «Muidugi vahitakse, aga see ei häiri mind.»

Täpsem oleks siiski öelda, et ei häiri enam, sest Prantsusmaa on küll mustanahalisi täis, aga Ungaris oli ta vaatamisväärsus ja isegi politsei peatas teda seetõttu tihedamini. «Ma ei ütleks, et seal oli halvem, aga kindlasti polnud ka parem,» jääb korvpallur kahte riiki võrreldes viisakaks. Ta lisab, et Ameerikast Euroopasse tulek oli talle tõsine katsumus.

«Ma olin kogu aeg unistanud NBAst ning polnud kunagi olnud kodust nii kaugel. Juba järgmisel päeval ütlesin isale, et ma vist ei suuda seda. Koduigatsus oli nii suur. Aga see kõik läks üle,» tõdeb Ingram, kellele on kõige tähtsamad asjad maailmas jumal, pere ja korvpall. Ja just sellises järjekorras.

Ja loomulikult iPad, mida Ingram kasutab ka helistamiseks, sest mobiiltelefoni tal ei olegi. Viimasest oli mees sunnitud loobuma Ungaris, kus välismaalastega mobiililepingut ei sõlmitud. «Esimesel kuul pidin hulluks minema, aga nüüd olen juba harjunud ja polegi nii jube,» naerab Ingram. Ta ei jäta mainimata, et mobiilita elades on üks kulu vähem.  

Kodus olles on tema suurim sõber iPad. Näiteks oma lastekaitsetöötajast tüdruku Tiew­juaniga suhtleb ta mitu korda päevas.

«Me tutvusime juba keskkoolis, aga siis läksid teed lahku. Kolm aastat tagasi trehvasime uuesti ja oleme siiani paar. Tema ärkamisaeg on meie aja järgi umbes kell 12.30. Siis ta saadab mulle sõnumi ja me paneme kaamerad tööle. Ja kui mina lähen voodisse, lõpetab tema oma töö,» räägib Ingram mõni nädal tagasi ka Tartut külastanud sõbratarist.

«Kui näed teist nii harva, on suhet raske hoida, aga siiani on see õnnestunud,» muigab Ing­ram ning mõtleb juba jõuludest, kui saab korraks koju käima. «Ilmselt kunagi me ka abiellume, aga praegu pole ma selleks veel valmis. Aga ühel päeval kindlasti ...»

Rohkem raha ja rahvast

Kolme Eestis veedetud kuu järel oskab Ingram öelda «tere» ja «aitäh» ning lugeda numbreid ühest viieni. Rohkem vist ei tule ka kevadeks, sest eesti keel tundub talle raske ja kummaline. «Kõlab, nagu beebid häälitseksid,» kirjeldab Toledo ülikoolis kommunikatsiooni õppinud Ingram, kel endal on suus ka prantsuse keel.  

Tartus on tema lemmiksöögikohaks kujunenud Wupa Meals ning linna kõige naljakamaks asjaks peab ta Küüni tänaval olevat Ülo Õuna skulptuuri «Isa ja poeg». «Miks nad on mõlemad alasti? Miks nad on ühepikkused?» esitab ta küsimusi, millele ei ole osanud vastust anda ka kohalikud.

Senise kogemuse järgi pole Ingram Eestisse tulekut sekundikski kahetsenud. Sportlikus mõttes pakub mitmes liigas mängimine talle piisavalt rahuldust ning teiseks on tema palkki Eestis palju suurem, kui see oli Ungaris.

Ja Ungaris vaatas heal päeval kodusaalis mängu vaid kolmsada inimest, Tartus küünib pealtvaatajate arv paari tuhandeni.

«Mulle meeldib siin. Meeldivad fännid ja kogu atmosfäär saalis. Suure publiku ees suur show püsti panna on lahe,» lausub Ingram. Ta loodab korvpallis veel kaugele jõuda: «Minu NBA-unistus on alles, aga professionaalseks korvpalluriks olen ma juba saanud. Tahan Euroopas mängida nii kaua, kui saan. Ma naudin seda mängu ning see on kõige tähtsam.» 

CV

• Sündinud 21.1.1985 USAs Michigani osariigi pealinnas Lansingis.

• 2007 lõpetas Toledo ülikooli, kus õppis kommunikatsiooni ja telesaadete tootmist.

• Justini sõbratar on Tiewjuan Thompson.

• Justin armastab makaroni- ja kanatoite. Tema lemmiknäitleja on Will Smith ja lemmikfilm «Face off». Osales 2007. aastal Detroit Pistonsi hooajaeelses laagris. Kodus sõidab autoga Mercedes-Benz GLK350, Tartus Kia Sportage’iga  

• Meeskonnad: 2003–2007 Toledo Rockets (NCAA), 2007–2008 Saint-Étienne (Prantsusmaa), 2008–2009 JL Bourg-en-Bresse (Prantsusmaa), 2009–2010 Stade Clermontois Basket Auvergne (Prantsusmaa), 2010–2011 Olympique d’Antibes (Prantsusmaa) ja 2011–2012 Factum Sport Debrecen (Ungari).

• Koduleht www.justiningram.com.